Linnamaardla

Ükski maavara pole ammendamatu. Üks võimalus ehitamise keskkonnamõju vähendada on näha juba valmis ehitistes ehitusmaterjali.

ROLAND REEMAA, LAURA LINSI

„Ehitised ei ole niivõrd objektid kui sõlmed, mis on kokku põimitud materjalide voost,“ kirjutab Uus-Meremaa arhitekt Mark Wigley raamatus „Maavaradest sõltumatu arhitektuur: ehitusviis, mis ei kurna“*. Ta viitab arhitekti ameti kultuurilisele kuvandile ja toob välja, et üldiselt peetakse arhitektuuri andmise kunstiks. Arhitektuur lisab väärtust: liidab eraldi väheväärtuslikud osad ja põimib neist hästi toimiva terviku, kuid Wigley kutsub üles vaagima, millisest algmaterjalist seda lisandväärtust luua.

XX sajandi moderniseerimise ning heaolu poole püüdlemise voolus ei paistnud asjakohane mõelda maavaradele, mida ehitamisel kasutati. Need näisid tollases kasvule orienteeritud optimismis lõpmatud. Ühiskond sai endale lubada arhitektide tööd, mille lähtepunkt oli ehitusplats kui tühi lõuend, millele luua innovaatilise disaini ja enneolematu vormiga eriline ning ühtlasi vajalik objekt. Sel sajandil peaks projekteerijate lähtepunkt olema teistsugune. Praegu teame, et surve Maale kasvab inimkonna ja rikkuse kasvamisega. Globaalses infoväljas ei jää enam saladuseks armid, mis maavarade ulatuslik kaevandamine ning töötlemine nii maastikule ja kliimale kui ka kaudsemalt ühiskonnale jätab. Iga ehitise aluseks on materjal ja on oluline, kust see pärit on.

Jäätmed kui maavara

Praegune ehitatakse lineaarselt: uued hooned rajatakse toorainest, mis on kaevandatud maapõuest ja mida töödeldakse toodeteks. Kõigeks selleks kulub suur hulk energiat. Sellest protsessist täiesti eraldi töötab oma kirjutuslaua taga arhitekt, kelle projekti järgi ehitusmeeskond hoone valmis ehitab. Oma­vahel ei pruugi nad kunagi kohtuda, ühe spetsialisti tööst on teistel vaid hägune ettekujutus.

Materjali, millest hooned ehitatakse, liigutatakse pidevalt ühest kohast teise, alates kaevandamisest, transportimisest ning komponentideks töötlemisest kuni projektis ette nähtud asukohta paigaldamiseni. Hoone kasutamise ajal materjalid kuluvad, kasutajate vajadused ja eelistused muutuvad ning lõpuks, kui enam midagi üle ei jää, tuleb hoone lammutada. Hooneks kokku põimitud materjalid eraldatakse üksteisest jälle väiksemateks ühikuteks ning kuhjadesse tõstetud lammutusjäätmetele tuleb järele veok. Kuhu edasi?

Kuigi lammutusjäätmete taaskasutamise määr Eestis tõuseb, s.t materjali ei ladestata lihtsalt prügimäele, vaid suunatakse uuesti kasutusse, siis lammutamisel saadud materjali väärtus üldiselt siiski kahaneb. Statistika näitab, et betoon ja tellised võetakse taas kasutusele sajaprotsendiliselt. Selle taga on aga asjaolu, et neid kasutatakse pelgalt täiteks, nt ammendatud karjäärides. Energia, mis kulus selle materjali kaevandamiseks ja töötlemiseks, maetakse maha. See ei ole jätkusuutlik praeguses olukorras, kui ehitusmahu kasvuga kasvab proportsionaalselt ka lammutusjäätmete hulk. Ühtlasi on seesugune tegevus vastuolus jäätmeseadusega, mille kohaselt tuleb jäätmeis näha ressurssi, et vähendada nõudlust uute loodusvarade järele.

Ehitussektori ringmajandamiseks peavad oma n-ö mulli eraldunud (ja eraldatud) spetsialistid kokku tulema: arhitekt ja kaevur peavad omavahel rääkima. Valdkonnale on väljakutse nii selekteeriva lammutamise, mille eesmärk on lammutatava kehandi uuesti materjalideks ja komponentideks sorteerimine, kallidus ja keerukus; taaskasutatava materjali sertifitseerimine; materjalide teadlik kogumine, hoiustamine ja müügiahela toimimine ning viimaks ülesaamine kinnisvarasektori ihast uudsuse ja puhta platsi järele.

Linna kaevandamine

Üks viis leevendada ehitamisel loodusressursside ületarbimist on arendada teise ringi ehitusmaterjalide teadliku kogumise süsteemi. Kasutusse võetud termin „linna kaevandamine“ (ingl urban mining) osutab materjalide ja tooraine leidmisele, eraldamisele ning töötlemisele juba ehitatud ehitistest maapõue asemel. Ilmselt võib igaüks ette kujutada, et vana aken läheb käiku kasvuhoone ehitamisel, kuid seesuguse mõtteviisi suures mahus kinnisvara- ja ehitussektori kiiresse ning väga täpse ajagraafikuga ehituskultuuri ülekandmine ei näi praegu võimalik. Nii suurt muutust tuleb toetada õigusaktidega, valdkondadeülese koostöö ning oskusteabega.

Linna kaevandamisega katsetatakse süsteemselt juba mitmes Euroopa riigis. Meie oleme näiteks seotud Londonis Enfieldi linnaosa lammutamisel tekkiva ehitusmaterjali taaskasutuse teed näitava projektiga (ingl Excess Material Exchange), kus kaardistatakse tööstushooned ning nende kasutuspotentsiaal veel enne lammutamist. Muutub ka erialane sõnavara: „lammutamine“ on asendumas „selekteeriva demontaažiga“, mis tähendab põhimõtteliselt tagurpidi ehitamist, s.t ehitise lahtivõtmist materjalide või elementide kaupa. Levinuim viis koordineerida vabanevat ehitusmaterjali ja suunata see järelturule on luua digitaalne või füüsiline andmebaas ehk materjalipank. Selline platvorm toimib kompetentsivõrgustiku toel, kuhu kuuluvad kohaliku omavalitsuse töötajad, linnaplaneerijad, juristid, materjaliteadlased, lammutusettevõtted, insenerid ning arhitektid, et suunata vabanev materjal järk-järgult uutesse ehitistesse. Nagu ikka, loeb ka kuvand. Näiteks Enfieldis demonteeritud grafitiga kaetud tööstushoone telliseid müüakse n-ö kunstitellistena, sest iga tellise üks külg on kaetud spray-värvi kihiga.

Materjalipanga lähim vaste on Eestis Säästva Renoveerimise Infokeskuse (SRIK) haru, vanamaterjaliladu, mille eestvedaja on Holger Orek, kes haldab, sorteerib ning korrastab vanu uksi, aknaid, treppe ja muid peamiselt muinsuskaitse ja teadliku hooneomaniku seisukohalt väärtuslikke ehituselemente. Ilmselgelt ei suuda üks inimene kogu ehitussektori toimimist muuta, kuid SRIKi laos on materjalide ja elementide taaskasutuse võrgustiku loomise baasteadmisi juba rakendatud. Sellesarnase mudeli alusel võiks eeskuju näidata näiteks Riigi Kinnisvara AS, kelle portfelli kuulub vanu ja uusi, lammutatavaid ja ehitatavaid hooneid. Siin saaks kokku viia eri osalised, et luua ringmajandusmudel, mida saaks järgida ka erasektor.

Teist sorti linna kaevandamise on ette võtnud Eestis ehitusplatside vundamendiaukudest pärit savi ja pinnast väärindav disainistuudio Kuidas.works. Isegi kui tegu on toorainega, mis võetakse maapõuest välja esmakordselt, siis on selle elutsükkel lõppenud siiani pinnasetäitena kuskil linna servas. Sellisest jäägiks peetud pinnasest valmistatud tooteid saab aga kasutada soojustuseks, vaheseinteks, kergseinteks ning seinaviimistluseks. Efektiivse ja ökoloogilise materjalikasutuse tulemuseks on kvaliteetse sisekliimaga ruum.

Kohalikust pinnasest on ehitatud iidsetest aegadest üle terve maailma. Näiteks XIX sajandil oli Londoni linn kruntide kaupa savipinnaseni üles kaevatud. Sellest põletati sealsamas tellised, millest omakorda kerkisid majad. Selline materjali kasutamine on niivõrd lihtne, lausa elegantne, kuid tänapäeva rahvusvahelistunud materjaliturul näib selle matkimine peaaegu võimatu. Samalaadseid võtteid taasavastatakse, arendatakse ning rahastatakse üha enam siiski nii Madalmaadel, Inglismaal kui Prantsusmaal.

Mittelineaarsus

Arhitektuuri uus väljakutse on mittelineaarne projekteerimine, mille puhul sõltub kavandamine, samuti ehitise esteetika ning ehitusaja planeerimine suuresti saadaval materjalist. Praegu kavandatavais hooneis peaks nägema tulevikumaterjali, mida on võimalik lahti võtta nii, et selle väärtus säilib ühel või teisel kujul. Näiteks Hollandis on kasutusel materjalipassid, kus on kirjas ehitises kasutatud materjalid ning nende demontaaži võimalused. Sellisel juhul ei kuulu kinnisvara omanikule mitte lihtsalt ruutmeetrid, vaid ka maavarad, mis on lihtsalt võtnud hoone kuju.

Kui hoone praegu kavandada nii, et selle saab lahti võtta, ilmnevad takistused, millele ehitussektoris ei ole pidanud varem tähelepanu pöörama. Näiteks on keeruline taaskasutada kunagiste müüritiste telliseid, sest neid siduv tsementmört on tugevam kui tellis ise, mistõttu on telliste eraldamine ajamahukas ettevõtmine.

Eesti arhitektide liidu 2022. aasta konverentsil „Rohepöörde väljakutsed ruumiloomes“ nentis Norra arhitekt Åshild Wangensteen Bjørvik kriitiliselt, et lihtsat ja elementaarset hooneosa nagu aken toodetakse niivõrd keerulisest komposiitmaterjalist, et seda on võimatu algaineteks eraldada. Ehitajad on asendunud paigaldajatega, kes järgivad spetsiifilisi tootejuhiseid, see süvendab aga omakorda ühesuunalist ehituskultuuri.

Üha enam võtab arhitektuuris hoogu lihtne ehitamine (ingl simple building), mille puhul on eesmärk kasutada kohalikku ehitusmaterjali, järgida ökonoomseid mõõtmeid, vähendada keerulisi erilahendusi ning vältida komposiit­materjale, s.t kokku liimitud materjale. „Kas lihtsalt ehitamine on üldse võimalik?“ küsitakse retooriliselt maailma ühe tuntuma arhitektuuriajakirja Detail 2020. aasta novembrinumbris. Globaalsel materjaliturul, kus paigaldajate arvates on üldjuhul õige vaid üks lahendus, kannab lihtsat ehitamist maailmavaade, mis toetab kohalikku ehituskultuuri, väärtustab parandamist ja püüab vähendada sõltuvust turumajandusest.

Mis on Läänemere spolia?

Eri paigust kokku kogutud ehituskõlbulikku teisest materjali kasutati juba Vana-Roomas. Spolia’st, üle terve impeeriumi kokku tassitud kividest, sh oma tähenduse minetanud skulptuuridest jm leidmaterjalidest, ehitati midagi uut, üldjuhul sammastikke. Ehitati ka vara­kristlikke basiilikaid, tavaliselt kolmelöövilisi kirikuehitisi, kus keskne pikihoone ristub transeptiga, moodustades keskele eriliselt esile toodud nelitise ruumi. „Spolia“ tuleb ladinakeelsest sõnast „spolium“ ehk „sõjasaak“, seega võis spolia’l olla sümboolne väärtus. Teisalt võidi kivitükkides näha ka lihtsalt, ilma igasuguse kõrvaltähenduseta juba sobivasse suurusesse tahutud ehitusmaterjali.

Kunstiajaloolane Dale Kinney ütleb, et spolia mõiste on ambivalentne, sest omaaegsetes tekstides ei ole selgitatud, miks nii ehitati või mida sellest arvati. Kinney kirjeldab, kuidas spolia tähendusväli muutus keskajal, mil ehitamises ei nähtud geeniuse loovuse väljendust: sel ajal kadus leidmaterjali tähenduslik kultuurikiht. Hoonete puhul võis küll täheldada Rooma-aegseid mõjutusi, aga need ei pruukinud seostuda Rooma riigi kultuuripärandiga.

Kas spolia võiks avaldada mõju praegusele Baltimaade ehituskultuurile? Läänemere spolia’ks annab võimaluse näiteks silikaattellis, mille kuvand on jätkuvalt ankurdatud Nõukogude aega, kuid millel on ehituslikku potentsiaali. Silikaatkivi väärindamise üheks näiteks võib pidada 2019. aastal edukalt Lõuna-Eestist teisaldatud kahekordset kortermaja, mis toodi Tallinnasse vabaõhumuuseumi eksponaadiks.

Silikaattellise laiemat potentsiaali analüüsitakse tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudis, kus uuritakse nn hruštšovkade lammutamisel vabanevate ehituselementide korduvkasutusse ning ehitus- ja lammutusjäätmete materjalina ringlussevõtu võimalust näiteks uues betoonis või krohvis. NSVLi ajal ehitatud elamufond on asukoha, ehituskvaliteedi või hooletusse jätmise tõttu amortiseerunud. Prognoosi kohaselt lammutatakse ligi veerand praegusest hoonefondist paarikümne aasta jooksul, mistõttu vabaneb tohutu kogus betooni, silikaatkivi ja keraamilist tellist. Just potentsiaalne maht on määrava tähtsusega, et materjali uurimisse panustatav energia ning taastöötlemine lõpuks end ka ära tasuks.

Igiliikur maardlas

Praeguse majandussüsteemi loogikast võib teha järelduse, et seal, kus on nõudlus, on ka tugi lahenduste leidmiseks. Mida enam piiratakse esmase materjali kaevandamist, seda asjakohasemaks muutub ringmajandus. Kas ehitusmaterjalide tootmisel õhku paisatava CO₂ jalajälje vähendamine silikaadi väärindamisega paneb ka hruštšovkadele teise pilguga vaatama? Kui arvud tabelis joonduvad, siis ilmselt nii ka läheb. Arhitektuurist saab jälle kingitus, mis on väheväärtuslikest osistest kokku põimitud uueks väärtuseks –spolia naaseb.

Üks on siiski kindel: arvud ei joondu kunagi ideaalselt. Nii on kirjas juba termodünaamika teises seaduses. Isegi kui linnast saab maardla, kust kaevandada uut väärtuslikku ehitusmaterjali, ei ole selle kaevurid igiliikurid. Iga ehitus nõuab jätkuvalt uusi ressursse. Energiakriisi valguses iseloomustab just ressursside suunamine ühiskonna tõekspidamisi. Kirjanik George Bataille’ on nimetanud sellist ressurssi neetud osaks (pr la part maudite). Ta kirjeldab, et iga organism Maal saab rohkem energiat, kui on vaja selle elushoidmiseks ning tekkinud rikkust saab kulutada kahel viisil: hiilgavalt või hävitavalt. Ringmajandusse panustamine on praegu ainuke eetiline valik, kuid see ei saa olla ettekääne lõputule kasvule. Vaatamata uutele säästlikele tehnoloogilistele lahendustele peab arhitekt ka jätkuvalt pärima, kellele ja miks üldse ehitada.

Artikkel on Eesti arhitektuurimuuseumi näituse „Linnamaardla“ kaastekst. Näitus on avatud 25. V – 31. VII 2023.

* Mark Wigley, Returning the Gift. Running Architecture in Reverse. Rmt: Non-Extractive Architecture: On Design without Depletion, 2021.