Maja hinge insener

August Komendandi elu ja loomingut peegeldavad insener ja arhitekt, õed Maari Idnurm ja Siiri Vallner.

EPP ALATALU

Eesti arhitektuurimuuseumi „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ ja selle ingliskeelne sõsarraamat pälvisid hiljuti teadustrükise auhinna ehk muuseumiroti. Carl-Dag Lige koostatud ja Marje Eelma kujundatud suurteos oli ka arhitektuuripreemia nominent.

Järvamaalt pärit betoonist võlutud ilmakuulus ehitusinsener August Komendant, koosmeele otsija ja inseneride õpetaja, on rõhutanud oma töös ja kirjutistes alati arhitekti ja inseneri koostöö olulisust. Mida teadsite Komendandist enne, kui kolme aasta eest valmis tema elu ja tööd käsitlev suurnäitus ja mullu ka raamat? Kas teda ja tema tehtut tutvustati teile, kui ülikoolis käisite?

Maari Idnurm: Kahjuks räägitakse inseneriõppes väga vähe sellest, mis on varem olnud, ja ka filosoofia moodustab esimesel kursusel väikese osa üldainete mahust. Mina ei olnud midagi kuulnud, kahjuks, aga sain tema tehtust aimu Kadrioru staadioni tarindite uuringute käigus. Vaatan alati ajaloolist materjali ja tutvun joonistega. Carl-Dag Lige jagas lahkesti kogutud materjale, sellest oli väga palju kasu.

Siiri Vallner: Kui õppisin USAs Virginia tehnikainstituudi Washingtoni-Alexandria arhitektuurikeskuses, siis oli selle kauaaegne juht ja professor Jaan Holt, arhitekt Louis Kahni ja insener August Komendandi õpilane. See kool kandis päris palju nn Kahni vaimu. Kuulsin, et on olnud üks Eesti insener, kes Kahniga koos töötas – teda peeti oluliseks. Kui käisin USAs Kahni maju vaatamas, ei pööranud ma sellele aga tähelepanu, kas insener on Komendant või keegi teine. Põhjalikuma teadmise sain Eestis, kui aastal 2000 hakati rohkem Kahni ja Eesti seosest rääkima. Arhitekt Jaak Huimerind ütles kord, et kui otsime seda päris oma erilist lugu, siis tuleks alati rääkida Kahnist koos Komendandiga. Ühte ei oleks ilma teiseta olnud ja nende erakordsele koostööle vaadates saab ka side Eestiga hoopis teise mõõdu. Nüüd on see lugu väga haaraval moel raamatusse koondatud.

Idnurm: Koolile tagasi mõeldes: Tartu viljaelevaatoritest olin kuulnud, seda ülikoolis mainiti ühe-kahe lausega. Fakti teadsin, aga inseneri nime ei teadnud. Tegelikult ei teata ka praegu paljude hoonete ehitusinsenerist midagi. Kui projekteerimisega alustasin, siis mind pisut häiriski, et töödel, mis võidavad konkursse või saavad tuntuks, nagu polekski inseneri.

Vallner: Seda raamatut lugedes mõtlesin, et ega ma ei teagi, kuidas insenere üldse õpetatakse. Komendant räägib inseneri erialast justkui arhitekt oma erialast, ei ole väga vahet. Ütleb samu asju, mida arhitekt ütleks ehitamise, projekteerimise ja kavandamise kohta. Arhitekti sellisele mõtlemisviisile paneb aluse kool, see on sisemiste seoste, tähenduse ja täpsuse otsimine, aga ka pidev valmisolek selgitada, mis on nähtava ruumi taga.

Maari, sain aru, et koolis õpetatakse insenerinduse või tarindite ajalugu. Aga teil ei ole ju seda distsipliini, mida Komendant nimetab kavandamise filosoofiaks.

Idnurm: Nii on. Meil on küll õpikuid, näiteks raudbetooniõpik, kus kahel leheküljel on sissejuhatuseks inseneride nimede loetelu ja aastaarvud selle kohta, mis millalgi loodi või mida täiendati. Meie ajal jäi – ja jääb ilmselt praegugi – sissejuhatus pigem vahele ja alustatakse konstruktsioonidest.

Komendant oli väga mitmekülgne haritud inimene: tal oli suurepärane Saksa kooli põhi, millega on tegelikult sarnane ka meie õpetamise algsüsteem. Ta rõhutab, et oluline on kujutlusvõime, mida insener saab algõppest ehk kujutava geomeetria õppimisest. Mind pani see rõhutus imestama. Kas siis USAs ei ole inseneriteaduses sellist ruumilist mõtlemist, et lood juba oma kujutluses konstruktsiooni, enne paberile panekut?

Sain aru, mis veel Komendanti arendas, ja olen sellega väga päri: silmaringi avardab hoonete ja nende kahjustustega tegelemine. See on täpselt see töö, mida Komendant tegi Saksamaal pärast sõda. Ta nägi, kuidas saab taastada, mismoodi varem ehitati. Pean oluliseks, et insener tunneks varasemaid ehitusvõtteid, sest nende põhjal saab edasi või suuremalt mõelda. Ainult tänapäevastest teadmistest jääb väheks.

Vallner: Mulle jäi mulje, et ta mõtles väga loominguliselt, eriti oma aja kohta. Tal olid väga laialdased teadmised, rohkesti praktilist kogemust ja ta usaldas ennast. Ta uskus oma teadmistesse ja lihtsalt tegi. Maailmas on igal ajastul mõni tippinsener, kes teeb asju, mida varem pole tehtud, aga see pole tavaline.

Idnurm: Olen nõus. Raamatust kumab mitmel korral läbi, et Komendantigi naeruvääristati. Ka meie väikses Eestis on nii, et kui tahta midagi natukene teistsugust teha, siis võib kohe mitu eksperti öelda, et nii ei saa, et isegi kui see kohe kokku ei kuku, siis ikka on parem sellisest lahendusest hoiduda. Nii oli ERMi uue hoone, Puurmani silla ja Narva kolledžiga. Kaasaja natukenegi suuremate ja uhkemate ehitiste puhul on ikka püütud tõestada, et tegijad pole pädevad.

Ka meie koostöös valminud objektide kohta on ehitaja öelnud, et raketise või tugede äravõtmisel peab insener konstruktsiooni all seisma.

Mulle, kes ma pole nii konkreetne kui Komendant, hakkas silma, et ta pani ennast maksma: tal oli kand ikka väga kõvasti maas ja teised pidid pigem temaga arvestama.

Vallner: Üks Komendandi põhimõtteid oli alustada juba kavandamise kõige esimeses faasis koos arhitektiga. Tavaliselt võetakse konstruktor juba alustatud protsessi juurde ning arhitektuuri ideekeskmeks saab konstruktiivne mõte harva. Seda võidakse isegi formalismiks pidada. Kas selle taga ei ole meie tarbimiskultuur? Täna ehitad, homme lammutad. Kui aja mõõde puudub, siis ei saa ka ajatust tähtsaks pidada.

Idnurm: Komendandile on iseloomulikud hooned, kus eksponeeritakse konstruktsiooni. Hoone vorm ja maht moodustuvad konstruktsioonist. Tänapäeval on see kõik liikunud natuke teise suunda: fassaadid on kaetud, konstruktsioonid ehk tegelik lahendus on peidus.

Vallner: Kahni arhitektuuris ja Komendandi lahendustes on määrav element lagi või katus. Ajaloolise arhitektuuri puhul loob ruumi mulje lagi, enam-vähem 90 protsendi ulatuses. Nüüdisarhitektuuris ei määra lagi midagi, sest tehnosüsteemid on hõivanud kogu ruumi ülemise poole, sinna ei vaadatagi.

Ma ei tea, kas Komendant saaks praegu üldse rahuldust pakkuvat tööd teha. Lugesin seda raamatut ja mõtlesin, et äkki on maailm koos selle tehnovärgiga liikunud täiesti vales suunas. Ehk kunagi ollakse leidlikumad ja saame kolmanda mõõtme ruumile jälle tagasi.

Idnurm: Komendant kasutas Vierendeeli sõrestikku, et tehnosüsteeme natukenegi peita, torustikud olid selle ruumilise vahelae sees.

Vallner: Kahni ja Komendandi ideaal oli täielikult arhitektuuriga integreeritud lahendused.

Idnurm: Kõige parem osa raamatust on kaks peatükki Komendandi enda kirjutisi.

Vallner: Mulle on meelde jäänud üks tsitaat – tegi kohutavalt nalja, kuidas ta seda ütleb: „Kui hoonel, ükskõik millise otstarbega, puudub eeldatav atmosfäär ja ratsionaalsus, väljendab see igas aspektis ainult heitlust lootuse ja meeleheite vahel.“ Mulle tohutult meeldib, et ta on asetanud ühte lausesse atmosfääri ja ratsionaalsuse. See tähendab, et talle oli atmosfäär või nii-öelda ruumi tunnetuslik aspekt sama tähtis kui ratsionaalsus. Kui seda ütleb tema, insener, siis on atmosfäär samasugune fakt nagu gravitatsioon, millega tuleb täielikult arvestada.

Idnurm: Insenerina võin öelda, et lõpptulemus on oluline nii arhitektile kui ka teistele projektis osalistele. Igaüks kujutab hoonet võib-olla erinevalt ette ja püüdleb oma visiooni poole.

Kahn ütleb Komendandi kohta nii: kuulake teda, kui ta räägib tarinditest, aga kui ta hakkab rääkima arhitektuurist, unustage ära, ta ei tea sellest mitte midagi. Paistab, et Komendant arvas, et loob ruumi ja vormi, aga oli ka vastasseis arhitektiga, kellel oli oma nägemus. Mingi pinge oli õhus.

Vallner: Kahn oligi selline enesekeskne tüüp. Raamatus on neid suhteid just parasjagu avatud, mis on põnev ka neile, kes vahepeal talade ja sõrestike sisepingetest ehk tüdinevad.

Sellele, kes pole ei arhitekt ega insener, jääb silma ka projektide vormistus. Komendant tegi ju ainult puhtandeid: arvutas kas peast või lükati abil ja kandis need hästi süstematiseeritud teadmised vatmanile.

Vallner: Komendant uhkustab, et teeb üksinda ära 60 inimese töö, aga no siis ridade vahelt ikka tuleb välja, et tegelikult pani ta kodus naise joonestama.

Mulle avaldasid tema joonised tohutult muljet. Ma ei tea, kas tol ajal õpetati koolis niimoodi. Kui ma ise USAs õppisin, siis prooviti igasuguste nippidega meid treenida nii, et kõik oluline mahuks ühele lehele. See üks joonis on kogu projekti võti. Komendandil oli see üks leht kogu aeg ees, sellel on nii suur pilt kui ka detail olemas. Olen proovinud seda rääkida nii oma büroos kui ka koolis tudengitele. Seda lihtsat asja on aga üllatavalt raske õpetada: arvutiga projekteerimisel on lõputult võimalusi kuhugi detailide rägastikku ära eksida. Aga kui on igal ajahetkel silme ees, mida ja miks teed, siis see on muu hulgas suur aja kokkuhoidmise koht.

Idnurm: Olen ka nii harjunud, koolis õpetati sellist vormistamist. Esimesed koolitöödki tegin samuti: planeerisin ja kandsin kohe vatmanile. Ikka tegime kohe puhtalt. Kõigepealt tuleb arvutada, teha ristlõiked, dimensioneerida. Kui peas on kujutluspilt sellest asjast olemas, paigutad ära ja joonestad.

Tänapäeval nõutakse, et plaanid, lõiked ja detailid oleksid vormistatud eraldi joonistena. See aga hakkab mõjutama inimeste mõtlemist: tegelikult kaob tervik silme eest ära, eriti kui ei olda pea­arhitekt või peainsener.

See, kuidas asju ette kujutatakse, mõjutab kindlasti päris palju mõtlemist. Elu aga läheb edasi, ei saa naasta minevikku, sellest saab vaid õppida ja järeldusi teha.

Vallner: Kuidas Komendant nii palju nii suuri asju üksi teha suutis? Tema silme ees oli kogu aeg suur pilt, see on ülioluline.

Milline mulje jäi teile teistest inter­vjuudest, näiteks arhitekt Moshe Safdiega?

Vallner: Raamat on nutikalt kokku panudud: iga järgmine peatükk või intervjuu avab mingi aspekti. Vestlused ja meenutused on tohutult väärtuslikud, ühtlasi on see ka muhe lugemine. Komendandi koostöö Moshe Safdiega oli mulle uudis. See näitab, et koostöö Kahniga ei olnud juhuslik õnnestumine, vaid tegu on ikkagi järjepideva väga kõrgetasemelise tööga. Isegi kui mõni projekt oli arhitektuurilt nõrgem, oli Komendandi osa ikka väga tasemel tehtud.

Idnurm: Safdie ja Komendandi Habitat 67 korrusmaja* on fantastiline, isegi tänapäeva vahenditega oleks selle projekteerimine ja ehitamine keeruline ülesanne.

Komendant on ilu kohta öelnud, et ilusad on daamide kleidid, aga ehitis on esteetiliselt veetlev. Komendandi sõnavaldamine, ka eesti keeles, on kiita saanud.

Vallner: Võib-olla insenerid räägivadki niimoodi, aga minu arust on Komendandil huvitav sõnavara. Kavandamisest räägib ta kui filosoofiast. Mõtled, mis pagana filosoofia. Filosoofia on ju esmapilgul selline targutamine, aga Komendandile oli filosoofia tegemise tarkus. Ja see on õige! Väga ilusasti öeldud ja kirjeldatud. Alguses ma ei saanud aru, mida ta mõtleb sõnaga „funktsioon“. Arhitekt mõtleb, et funktsioon on, noh, kas on vannituba või köök – arhitekti argoo –, aga tal tähendab see konstruktsiooni funktsionaalsust.

Idnurm: Õpetan restaureerimisega seotut ja rõhutan, et projekteerides tuleb aru saada ja mõtestada, mida tehakse.

Tarindi filosoofias leidsin äratundmise: kõik peab olema aus. Pean ka oluliseks, et projekteerimisel ei tohi teha petukaupa. Näiteks, et paneme dekoratiivsed talad atmosfääri loomiseks.

Vallner: Tänapäeval liigutakse liiga palju petukauba suunas. Komendandi modernistlik – või pigem ajatu – lähenemine soojendab südant. Mis ikkagi jääb saja või kahesaja aasta pärast alles? Hoone konstruktsioon, see on kõige püsivam. Kõik muu kaob aja jooksul. Sellel peab olema mingi ilu, mis on näha ka viiesaja aasta pärast.

Komendant on öelnud, et kui teooriat pole olemas, siis tuleb see ise luua.

Idnurm: Ta oli nii uuenduslik. USAsse jõudis Komendant pingbetooni algusajal ja ka selle maaletoojana. Ausalt öeldes, tema lahendused olid sellised, et isegi tänapäeval on neid keeruline arvutada.

Vallner: Mulle on meelde jäänud Komendandi lause, et kui lahendus on teoreetiliselt võimalik, siis võib kohe ehitama hakata. See oli pigem pluss: teda käivitas mõte, et keegi polnud varem nii teinud.

Idnurm: Teooriad muutuvad, kuigi inseneriteadus pole kosmoseteooria, suuresti ikka füüsikaseadused.

Meie eesmärk on aus arhitektuur. Head insenerid spetsialiseeruvad ühele materjalile. Kui Komendandile pakuti USAs tööd teraskonstruktsioonidega, siis ta neid töid vastu ei võtnud, vaid pakkus, et kas teeme betoonist või tema ei saa osaleda. Ka tänapäeval spetsialiseeruvad insenerid suuresti ühele mater­jalile.

Arhitektuur ja ehitus on kollektiivsed erialad. Kui palju rohkem võiks olla vaidlusi ja arutelu erialade vahel. Ka Komendandi käest küsiti, kas ta pole solvunud, kui arhitekti kõrval inseneri ei märgata.

Idnurm: Meil on erialaliidud ja need tunnustavad oma spetsialiste, on olemas näiteks puit- või betoonehituse preemiad. Eriosad on samuti olulised, sisekliima jms ei tohi ebaõnnestuda, kõik peavad pingutama.

Koos näituse ja raamatu tegemisega jõudsid arhitektuurimuuseumisse konspektid, mille järgi ta oli TTÜs enne sõda õpetanud. Komendandi pärand on päris uhke.

Idnurm: Neid võiksid lugeda nii insenerid kui ka arhitektid, ka need, kes ametit alles õpivad. Tundsin Komendandi raamatus konspektidest või arvutus­näidetest puudust.

Vallner: Kui insenerid ja tudengid loeksid Komendandi kavandamisjuttu mõttega, siis räägiksid insenerid-arhitektid ühte keelt ja koostöö edeneks samal lainel.

Idnurm: Inseneride tunnustuseks ütlen, et insenerid teevad koostööd, otsivad võimalusi ja pakuvad lahendusi. Lahendusvariante on palju, ei ole ainult ühte õiget teed. Palju sõltub sellest, kui hea insener on kaasatud, kui palju ta oskab kaasa mõelda ja mida arhitektile välja pakub.

Kuidas on teie omavaheline ehk inseneri ja arhitekti koostöö sujunud?

Idnurm: Ega me liiga palju koos töötanud ole. Tean, et oma kujunemise ajateljel hakkasin ühel hetkel Siirit rohkem usaldama. Uskusin temasse, isegi kui minu kujutluspildis või eelkavandil ei tulnud hea tulemus, uskusin, et see on õige ja hea, kuhu Siiri tahab jõuda. Tema on aga öelnud vastupidi: tema ootab, et insener rohkem sekkuks. Mina olen võib-olla liiga palju arhitektiga nõus.

Vallner: Kui mõni insener ütleb ei juba siis, kui arhitekt alles küsimust formuleerib, siis Maari puhul tähendab see ikkagi tõesti, et asi on ebamõistlik. Maari on paindlikum, ta on restaureerimisinsener, ta on harjunud igasugu takistustega.

Kuidas Komendanti veel tutvustada ja mida temalt õppida?

Vallner: Väga raske on õpetada Komendandi põhimõtet, et tarindist saabki arhitektuur ja need kaks on lahutamatud. Selle õpetamiseks peab ikka väga suur meister olema ning palju häid näiteid esitama. Arusaamine, mis on tõeline arhitektuur, tuleb kogemusega. See tuleks edasi anda: üritada õpetada ja sellest õppida.

* Habitat 67 on 1967. aasta Montreali maailmanäituse raames püstitatud 158 korteriga elamukompleks, mis koosneb justkui Lego kuubikutest. Selle rajamisel kasutati uuenduslikult tehases eeltoodetud paneele, kokku 354 ühesugust betoonist vormi. Hoone on jaotatud tinglikult kolmeks kuni 12 korruse kõrguseks torniks. Hoones on korterid, parkimiskorrus ja tehnoruumid.