Minu sajand. Muinsuskaitsja Fredi Tomps

Pole palju inimesi, kes teavad, kuidas Nõukogude ajal kirikute restaureerimiseks raha saadi, milliste ametnike ees kätt väristati või kuidas Moskva prouasid saunas vastu võeti.

MARGIT MUTSO

Minu-teema on populaarne: kes kirjutab minu Dubaist, kes minu Karlovast. Minu sajandist kirjutamiseks peab aga sajandi kõigepealt seljatama. Fredi Tomps on sellega peaaegu lõpusirgel: 27. mail täitub tal 96 eluaastat ning tema sajand on nüüd kindlalt kõvade kaante vahel.

Tunnistan siinkohal, et ei ole Tompsi ja ka kõnealuse raamatu suhtes päris erapoolik. Tunneme Frediga teineteist kui kolleegid juba paarkümmend aastat ning sellest ajast, kui hakkasime Peeter Brambatiga tegema filmi „Kadunud aegade elustaja Fredy Tomps“, oleme olnud ka head sõbrad. Ajal, mil Fredi tööst ja elust filmi väntasime ja mööda Eestimaad tema töö jälgi ajasime, õppisin teda üsna hästi tundma.

Fredi on inimene, kes naudib protsessi, talle on esinemine ja tähelepanu meeldiv vaheldus pensionipõlvele. Mõni aasta tagasi sõitis ta veel ise autoga mööda objekte ning töölaual olid pooleliolevad joonised. Tema elujõud ja vitaalsus on erakordsed. Pikkadel filmireisidel võis ta rääkida lõputult lugusid tööst ja elust, filmitava objekti juurde jõudes võttis sisse harjumuspärase väärika hoiaku ja esines nagu tõeline professionaal. Aastaarvud, nimed, kohad jm – kõik oli paigas, ei ta koperdanud ega kõhelnud. Vaatasin teda tookord ja mõtlesin, et eks siin peitugi tema nõukogudeaegse juhi edu saladus. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta ametnikud sellise jutuga ära rääkis. Fredi jutt oli ka hilistel õhtutundidel nii ladus, faktirohke ja tihe, et hiljem oli seda raske filmi tarvis lühemaks lõigata. Tõsi, hiljem toimetades ja fakte kontrollides avastasin ka mõningaid vääratusi, näiteks aastaarvudes – aga kui veenvalt ta neid esitas!

Kui film n-ö purki sai, kutsus ta ühel päeval mu enda juurde ja ütles, et talle on tehnikaülikoolist tehtud ettepanek kirjutada raamat ning kas ma ei tahaks ka selle töö temaga koos läbi teha. Ettepanek oli ahvatlev, aga tundsin, et raamatu toimetamiseks jääb minu teadmistest vajaka ja soovitasin talle saatjaks Riin Alatalu, kes on spetsialiseerunud just muinsuskaitse tegevusele Nõukogude ajal. Mõni aasta tagasi oli tal ilmunud ka raamat pikaaegsest Tallinna muinsuskaitseameti juhist Boris Dubovikust. Fredi oli päri ja esimesed raamatuideed said paika pandud kolmekesi.

Plaan oli, et Fredi kirjutab raamatu otsast lõpuni ise ja Riin toimetab ja täiendab seda. Kirjutamine ei olnud Fredile aga sugugi nii loomupärane ja lihtne tegevus kui rääkimine. Eks see ongi raske, kui riiulitelt vaatab vastu pea sada aastat tihedat ajalugu ja sealt kilde välja valida on keeruline. Kusjuures igast killust saaks kirjutada raamatu.

Nii kujunes raamatu koostamise peamiseks meetodiks vestlus, mille käigus Fredi oma elu ja tööd meenutas ning Riin suunas, küsis, peegeldas ja salvestas. Kokku sai oma 150 tundi salvestust. Selle struktureerimine, toimetamine ning illustratsioonidega paarisajale leheküljele mahutamine ei olnud lihtne ülesanne, sest jutt võis sujuvalt ühelt teemalt teisele libiseda, lood kordusid, aga alati lisandus mõni uus nüanss, mis eelmistel kordadel oli mainimata jäänud. Mõnel teisel oleks võib-olla jaks otsa saanud, Riinuloli suur huvi seda tööd teha. Fredi sajand on just see osa muinsuskaitse ajaloost, millele ta on pühendunud ning mida ta õpetab ka üliõpilastele. Riinul on ka teine väga oluline seos Frediga: Fredi Tomps oli nimelt esimene rahvusvahelise muinsuskaitse ekspertorganisatsiooni ICOMOS eestlasest liige, Riin on praegu ICOMOSi asepresident. Neil kahel oli, millest rääkida.

Vanalinnast rahvuspargini

Fredi Tomps, kirikuraamatu järgi Fredy-Armand Tomps sündis 1928. aastal Virumaal jõukas talus ning kõigi eelduste kohaselt oleks temast pidanud saama põllumees, aga Nõukogude võimu saabudes talupidamisel enam perspektiivi ei olnud. Fredi vanematele pandi peale nn kulakumaks ning pidev hirm Siberisse saatmise ees viis noormehe linna kooli. 1947. aastal astus ta Tallinna polütehnilisse instituuti arhitektuuri erialale, kus õppis Alar Kotli, August Volbergi, Peeter Tarvase, Nikolai Kuzmini, Ernst Ederbergi ja Karl Tihase käe all. Pärast lõpetamist sai ta töökoha kultuuriministeeriumis, mille alla oli toodud kapitaalehituse peavalitsus ning kus Fredi esimesi tööülesandeid oli korraldada lauluväljaku ning sõjas hävinenud Pärnu Endla ja Tartu Vanemuise teatri projekti tellimine. Edasi kutsuti noor Tomps vabaõhumuuseumi rajamise juurde arhitektiks ja ehitus-restaureerimistööde juhiks.

1950. aastal moodustati Eestis arhitektuuri- ja ehituskomitee koosseisus Teadusliku Restaureerimise Töökoda, mis oli spetsiaalne ajaloolise arhitektuuriga tegelev asutus, millest kujunes ülevabariigiline süsteem. Selle ülesanne oli sõjapurustuste seast välja valida ehitised, mis väärisid säilitamist ja olid veel restaureeritavad. Fredi Tompsist sai 1962. aastal sisuliselt selle asutuse peaarhitekt ning edaspidi pühenduski ta restaureerimis- ja muinsuskaitsetööle. Läbi kogu Nõukogude perioodi organiseeris ta Eesti ajalooliste hoonete kaitset ja restaureerimist, tema osalusel loodi kõigepealt Tallinna vanalinna kaitsetsoon, mis oli Nõukogude Liidus esimene, seejärel moodustati Tompsi juhtimisel kaitsetsoonid ka teistesse Eesti linnadesse. Fredi Tompsi osaval koordineerimisel said korda tehtud mitmed linnused, kirikud, linnamajad jm kaitsealused objektid.

Kui 1970. aastal hakati looma Lahemaa rahvusparki, kutsus idee autor Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist Tompsi ka sinna appi. Tänu Lahemaa rahvuspargi loomisele nägi Tomps võimalust pöörata tähelepanu mõisaarhitektuurile ja aastatel 1973–1980 koostati 96 mõisa hoonestuse ajaloolised õiendid, inventeeriti 1100 mõisasüdant ja 200 mõisakeskust võeti riikliku kaitse alla. See, et tookord leiti mõisatele kasutus ja peremees, enamasti olid need kolhoosi või sohvoosi bilansis, tagas selle eestlastele väga olulise kultuurikihi säilimise. Fredi Tomps ei olnud pelgalt laia haarde ja silmaringiga juht ja organisaator, kes aitas luua Eesti NSVs suure tugeva muinsuskaitse ja restaureerimisstruktuuri, ta oli ka hea spetsialist, ajaloolise materjali tundja ja restaureerimisarhitekt. Mitme mõisa taaselustamisel lõi Tomps arhitektina kaasa, näiteks Rägavere ja Saka mõisa projekteerimisel. Sagadi mõis, mis sai hiljem mitme ajaloolise mängufilmi võttekohaks, oli samuti Tompsil töös ning ta jäi sellega aastakümneteks seotuks. Fredi ise peab tähtsaks, et ta suutis mõisate ja teiste ajalooliste hoonete restaureerimise juurde kaasa tõmmata parimad spetsialistid.

Fredi kui talupoisi jaoks oli sama tähtis taastada ka Lahemaa küla- ja taluarhitektuuri. Tema enda osalusel on üles ehitatud esimesed Altja pärlid külakõrts ja võrgukuurid, mis paiknesid otse mererannal, mis 1972. aastal oli veel rahvale okastraadiga piiratud range piiritsoon.

Fredi Tompsi armastus kuulus ka linnustele, veskitele, kirikuhoonetele ja paljudele teistele ajaloolistele hoonetele. Ta on teinud rekonstrueerimisprojekti Rakvere linnusele, Kuressaare, Rakvere ja Adavere tuulikule, projekteerinud Viru-Nigula ja Rakvere pastoraadi, teinud regenereerimiskava Rakvere linnale ja palju muud. Veel 2009. aastal pälvis ta Nõmme Lunastaja kiriku taastamise eest kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali restaureerimispreemia. On ka üksikuid uusi hooneid, näiteks Tompside enda kodumaja vabaõhumuuseumi lähedal ja Võru-Kubija laululava, kus ta veel mõne aasta eest õnnelikuna Jaan Tätte kontserti kuulas.

Tompsi kolleegid peavad temast väga lugu. Mu ema, kes samuti aastakümneid tema alluvuses restaureerimisvaldkonnas töötas, ütleb Tompsi nime kuuldes heldinult: „Ta oli alati galantne ja väga sümpaatne inimene!“ Nõukogudeaegsed juhid seda sageli ei olnud.

Hea õppematerjal

„Minu sajand“ ei ole kaugeltki vaid „minu“ raamat. Läbi Fredi silmade ja meenutuste on siin kirjas Nõukogude Eesti muinsuskaitse ajalugu koos paljude inimestega, kellega Fredi koos õppis, töötas ning suuri tegusid tegi. Raamatu kõige suurem väärtus ongi ehk asjas sees olnud isiku vahetu pilk toonastele sündmustele, muinsuskaitse olukorrale ja tegevusvõimalustele. Nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem, saab ta lõpuks nõukogudeaegsest elust ja asjaajamisest ausalt rääkida ning see on väga huvitav. Pole palju inimesi, kes teavad, kuidas tol ajal asju aeti ja suuri ideid ellu viidi, kuidas näiteks kirikute restaureerimiseks raha saadi, milliste ametnike ees kätt väristati, kuidas kõrgel kohal Moskva prouasid saunas vastu võeti jne.

„Minu sajand“ on kindlasti väärt raamat neile, kes tahavad näha nõukogudeaegset muinsuskaitset seestpoolt, aga ka neile, keda üldse huvitab elu ja olu sügaval Nõukogude ajal. Mõnes kohas tundub, et olukorrad, millest Fredi räägib, on tänapäeva seisukohalt nii absurdsed, et teisest aegruumist pärit inimesed ei pruugi arugi saada. Kuidas saab näiteks võtta kätte ja lihtsalt kolida elanikud vanalinna korteritest paneelikatesse, selleks et majad terviklikult ära restaureerida? See, et peaaegu kogu kinnisvara kuulus riigile ning ametnikel oli voli seda käskida-kamandada nii nagu õigeks peeti, on praegu pea mõistetamatu. Kuulates nüüd vaidlusi Estonia juurdeehitise ümber, on näha, et nii mõnigi poliitik elab veel ühe jalaga kadunud ajas.

Nendes lugudes on tõsiste teemade kõrval ka pööraselt naljakaid seiku, omaaegset absurdikoomikat, mis mõjub uskumatuna. Tean, et kõik Fredi head ja ka kummalised lood ei mahtunud raamatu kaante vahele. Riin on ilmselgelt pidanud oluliseks just seda, mis puudutab Fredi tegevust muinsuskaitse vallas ning paljud kõrvalised olustikulood välja jätnud. Õnneks aga mitte kõik!

„Sotsialism ilma suheteta on sama, mis kapitalism ilma kapitalita,“ nentis tihti mu isa. Sama koorub välja ka Tompsi jutust. Kuidas tal õnnestus nii palju korda saata, nii palju raha restaureerimisele ja muinsuskaitsele välja kaubelda ning monumentaalseid objekte ellu äratada? See kõik oli võimalik suuresti tänu isiklikele sidemetele, mis pärinesid valdavalt arhitektuuriõpingute ajast polütehnilises instituudis. Sealt tulid tugevad tegusad inimesed, paljudest koolivendadest said kõrged ametnikud. Kasuks tuli muidugi ka Fredi suhtlemisoskus ja sõnaosavus. Vabaõhumuuseum, Lahemaa rahvuspark, ajaloolised linnasüdamed jne – ega see Nõukogude korrale mokka mööda olnud. Ja restaureerijad-muinsuskaitsjad olid teatavasti ka jõulisemalt oma asja eest väljas kui teiste erialade esindajad.

Muidugi ei pea kõiges Frediga nõustuma. Ta ütleb ka raamatus, et restaureerimises olid nad algajad, paljuski iseõppijad ja ega neil kuskilt palju õppida olnudki. Eks siis võeti üle teiste rahvaste töömeetodid ja tõekspidamised, suur eeskuju oli Poola oma restaureerimiskultuuriga. Toona oli tavaline, et vana asi ehitati uuesti üles fotode, jooniste või analoogide põhjal. Tänapäeval sellist lähenemist ei pooldata, eesmärk on hoida originaalsubstantsi sellisena, nagu see on ja uus osa teha tuntavalt nüüdisaegne. Ometigi kui ei oleks praegusel kujul Kuressaare, Narva ega Rakvere linnust, oleks Eesti maastik kindlasti palju igavam. Ma ei teadnud pikka aega, et suur osa Kuressaare piiskopilinnusest on taastatud, mitte originaal. Loss oli seitsmekümnendate alguses veel varemetes ja võssa kasvanud. Kui seal filmimas käisime, võtsime paadi, Fredi aerutas mööda vallikraavi ja tunnistas pisarsilmi, et see on tõeliselt ilus hetk tema elus – just sellist pilti ta omal ajal siin ette kujutas.

Fredi pajatustes on palju juttu oma valdkonna inimestest – nendest, kes töötasid muinsusobjektidel, nendest, kes langetasid otsuseid kõrgemal ja ka lähedastest sõpradest-kolleegidest. Ta ei ütle kellegi kohta halvasti, aga siin-seal on aimatavad ka muinsuskaitsjate suhted ja erimeelsused. Eks kõik olid tugevad isiksused, aga seda peab küll ütlema, et Tomps hoolis väga kolleegide tööst ja seisis nende eest auväärse juhina. Poliitikud muidugi saavad siin-seal oma epiteedi kätte. Näiteks arg Johannes Käbin, kes ei julgenud varemetes Vanemuise teatrihoonet taastada.

Fredi ülestähendustest on palju õppida. Näiteks peatükist „Teavitustöö“. Ei ole kerge meelitada oma paati poliitikuid, rahvast ja ametnikke, see vajab pidevat selgitus- ja teavitustööd. Ja suhtlust pidada Fredi oskas! Televisioon, ajalehed, raadio, film, näitused, isegi kunst oli tal rakendatud muinsuskaitse vankri ette. Olev Soansi graafilised lehed muinsuskaartidega olid ka minu lapsepõlves koduseinal, üks on siiani ning ikka ja jälle unustan end seda uurima. Tomps räägib ka kunstsiidist kaelarättidest ja kilekottidest, millele olid mälestiste pildid peale trükitud – see oli minev kaup! Paljud kindlasti ei tea, et ka vanalinna päevade algatus tuli 1983. aastal muinsuskaitsjatelt. Laadad, kontserdid, konverentsid ja kohtumised olid populaarsed ning rahva armastus muinsusvaldkonna vastu oli suur ning ka vaimsus kõrge.

Kõige kurvem koht, mis raamatust hinge kriipima jäi, on leheküljel 83, kus Fredi räägib muinsuskaitsesüsteemi reformimisest 1993.-94. aastal. Kogu tema elutöö – suur süsteemne ja hästi toimiv muinsuskaitsestruktuur – likvideeriti või lõhuti kildudeks. Suhtumine muinsuskaitsesse muutus taasiseseisvumise järel riigi tasandil ükskõikseks ja oma töökoha kaotasid sajad selle valdkonna tipp-professionaalid. Paraku sai olulisemaks muinsusobjekt kui kinnisvara. Ka suur tükk vabaõhumuuseumist anti Tompsi meelehärmiks käest ära. Need kaotused on legendaarsele muinsuskaitsjale vist isegi suuremad, kui nõukogudeaegsed füüsilised rünnakud tema enda ja muinsusobjektide vastu. Vaenlase vastu tead võidelda, aga kui pauk tuleb omade poolt, on see eriti valus.

Põnev kraam ei ole otsa saanud

On üks asi, mis raamatus kohati häirib – see on jutu stiil. Kuna suurem osa tekstidest on maha kirjutatud Fredi suulistest meenutustest, siis oleks võinud seda toimetada kirjakeelsemaks.

Isikupärase rääkimisstiili säilitamine on osaliselt õigustatud, aga kui teksti sujuvus seeläbi kannatab, siis muutub lugemine lünklikuks. Ilmselt ongi siin sageli üks lause ühest inter­vjuust, teine teisest. Mitmel pool leidub ka Fredile omaseid sõnakordusi, mis kuulates ei häiri, küll aga lugedes. Mõnel pool on veel kasutusel „arhitektuurne“, mis levis eesti keelde just Nõukogude ajal, kuid tänapäeva keeleruumi ei sobi. Palju on tekstis lühendeid – TRT, VAMKI, VRV, KRPI –, mille täisnimi lugedes kiirelt ununeb. Siin oleks ehk aidanud täisnimetuse asemel lühema üldnimetuse kasutamine: restaureerimistöökoda, mälestiste kaitseinspektsioon, restaureerimisvalitsus, kultuurimälestiste instituut. See kriitika on aga eeskätt minu enda kapsaaeda: oleksin võinud varem huvi tunda ja toimetamisele kaasa aidata.

Kõige mõnusamad lugemispalad on aga need, kus Fredi on ka ise kirjutanud. Tal on väga mahlakas talle ainuomane stiil ning kahju, et seda raamatus väheseks jääb. Näiteks meenutus kooliekskursioonist baroksesse Narva on üks mu lemmikuid.

Mulle meeldib ka raamatu suures formaadis kujundus – fotod ja joonised on suurelt esitatud. Teksti on ka mõnus lugeda, ei pea silmi kissitama või prille otsima. Fredi enda käsitsi tehtud jooniseid oleks küll rohkem näha tahtnud, tean, et tal on oma töötoas hulgaliselt põnevat kraami. Loodan, et sealt midagi veel välja koorub!