Poorne Tartu

Näitusel „Meie Tartu“ viiakse külastaja linlaste kodudesse, aedadesse, liftidesse, kappidesse ja garderoobidesse. Nii hägustatakse piir, mis eraldab kodu avalikust ruumist.

TETJANA KASIMA

Näitus „Meie Tartu“ Tartu linnamuuseumis. Kuraatorid Maria Usk ja Robert Varik, Sisu loomisse on panustanud Risto Lehiste, Ilona Piirimägi, Lauri Räpp, Ants Siim, Asko Altsoo, Taavi Leppimann, Danil Taro (Sänk) ja paljud tartlased. Teostajad Motor, Blueray, Dada, Salibar, Pult Expo, Ö Stuudio, Hildegard Reimann jpt. Avatud kuni 31. XII 2027.

Linna uurimises kasutatakse poorsuse mõistet. Selle sõnastamiseks on inspiratsiooni saadud Itaaliast Napolist. Linna poorsusest on kirjutanud saksa filosoof Walter Benjamin ja läti näitejuht Asja Lācis esseekogumikus „Ühesuunaline tänav“.¹ Nad kirjeldavad Napolit kui räämas linna, kus on võimatu orienteeruda majade numbrite järgi, kohta, kus maamärgid ja orientiirid on hoopis poed, kirikud ja kaevud. See on linn, mis on tulvil salajasi nurgakesi, paiku, mis pole möödakäijale nähtavad, kus ukse aset täidab tihti vaid palakas, kustkaudu pääseb tänavalt kirkusse. Benjamin ja Lācis kirjeldavad, kuidas siseõuedes, rõdudel, akendel, väravatel, treppidel ja katustel võib olla mitu otstarvet sõltuvalt sellest, kes ja millal neid kasutab.

Privaatsus on selles linnas kaksipidine, hajuv, voolav ja põimunud. Intiimsus on ühine ja seotud kogukonnaga. Avalikust saab privaatne ja privaatsest avalik seal, kus tänav suubub elutuppa ja ülemise korruse akendest rippuvad korvid on mõeldud kirjade, puuvilja ja kapsa ülesvinnamiseks.

Moodsas arhitektuuris on poorsuse mõistet sisustanud ja mõtestanud arhitektuurikriitik Siegfried Giedion. Ta kirjeldab, kuidas terase, klaasi ja betooni kasutamine arhitektuuris on hägustanud piire sisemise ja välimise, alumise ja pealmise, avaliku ja privaatse, tänava ja interjööri, range ja voolava ruumi vahel (Huyssen, 146).² Poorsus keerab juurdunud arusaamad pea peale. Traditsiooniliselt range ja piirav koduatmosfäär ning vabastav tänavaõhustik vahetavad kohad, kui avalikust saab privaatne ja vastupidi.

Näitusel „Meie Tartu“ on selline poorsus – kodu ja tänava, avaliku ja privaatse nihe – hästi nähtav ja tuntav. Külastaja viiakse tartlaste kodudesse, aedadesse, liftidesse, kappidesse ja garderoobidesse. Nii ületatakse piir, mis eraldab kodust elu tänavaelust. Muuseumi külastajad liiguvad näituse eksponaatide vahel Tartu elanikena, kes peavad tõlgendama ruumi, mis on neile tuttav ja ühtlasi tundmatu. Linnaruumi poorsus tuleb eriti hästi välja kohtades, kus linn muutub näituseks ja näitus linnaks ning need kaks rikastavad teineteist. Enamgi veel, tartlased on oodatud näitust täiendama, jagama oma tähelepanekuid ning tooma muuseumi tähenduslikke isiklikke esemed, mille tarbeks on igal pool saalides tühjad vitriinid. Need plaanitaksegi täita uute laekuvate leidudega. Niiviisi näitus ajas kasvab ja areneb. Ka see on üks nüanss, mida võib selgitada poorsuse mõistega: ümbritsev ruum on täis selle loojate identiteeti, elustiili, ja nagu Virginia Woolf ütleb, esemeid, mis väljendavad kasutajate veidrusi ja temperamenti. Nagu ka linn tervikuna.

Linna tõlgendamine

Näitusele loodud tartlaste privaatse ruumi ja avaliku ruumi kokkupuutekohta tekib aimatav piir, lävepakk kahe maailma vahel. See annab aimu, kuidas linlased linna tõlgendavad, kuidas selle enda omaks teevad. Saab selgeks, kuidas tartlane linnaelu tajub.

Lävepakk on muutuste, üleminekute ja tähenduste ruum. Kreeka mütoloogias on Janus väravate, uste, alguste, lõppude ja ukseavade jumal. Teda kujutatakse kahe vastassuundades vaatava näoga – üks vaatab minevikku, teine tulevikku. See kujutis kirjeldab hästi ka linna olemust: minevik ja tulevik samaaegselt ühes ruumis. Antropoloogias on vahepealsus ja piiride ületamine seotud riitusega, mille käigus üks identiteet vahetub teisega. See kehtib ka linna muutumise ja selle kohta, kuidas muutused mõjutavad linlasi.

Charles Baudelaire kujutab säärast ümbersündi poeemis „Luik“ („Le cygne“). Poeemis vaatab jalutaja linna pärast haussmaniseerimist, s.t parun Georges-Eugène Haussmanni plaanide järgi Pariisi moderniseerimist. Jalutaja näeb, kuidas seniste lobudike lammutamine pikkade laiade bulvarite ehitamiseks raiub lõhe linna ja selle elanike vahele. Mõtiskledes juhtuva üle pöördub ta mälestustes vana linna manu. Ta mõistab, et vana Pariis on nüüdsest vaid mälestustes ja jõuab järeldusele, et linn muutub sama kiiresti kui inimeste südamesoovid.³ Muutustest on saanud linnaelu lahutamatu osa, millega tuleb harjuda. Ühtlasi tuleb linlastel ümber mõtestada oma suhe linnaga ja identiteet.

Lävepakud, muutuste vahelised ruumid – enamasti nähtamatud ja läbi uurimata – on saanud linnaelu pidevat teisenemist iseloomustavaks seisundiks, kuigi need seisundid erinevad ja olenevad linlaste sotsiaalsest kuuluvusest.

Linnamuuseumi näitus „Meie Tartu“ on tabanud hästi nii linna püsivust kui lühiaegsust. Näitusesaalist vaatab vastu linn, milles on väga palju tuttavat, kuid samal ajal ka võõristavat. Just see loob näituse külastajale vahepealse ruumi, lävepaku, kus saab end tunda linnavaatleja ja jalutajana, keda ümbritseb linn, mida saab tõlgendada, kohandada ja leida seal oma koht.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

1 Walter Benjamin, One-Way Street, Walter Benjamin, Asja Lācis, Naples. Translated by Edmund Jephcott, edited by Michael W. Jennings, preface by Greil Marcus, Belknap Press of Harvard University Press, 2016 (pp. 169–173).

2 Richard Fusch, The Piazza in Italian Urban Morphology. Geographical Review, vol. 84, no. 4, 1994, pp. 424–38. JSTOR, https://doi.org/10.2307/215757. Accessed 13 July 2024.

3 https://fleursdumal.org/poem/220