Rohealad kui ühiskonna lakmuspaber

Bianka Plüschke-Altof: „Meil kehtivad nähtamatud standardid, millest rohealade kujundamisel lähtutakse. Lõpuks määravad väga palju uskumused, mida on pargis viisakas teha.“

MERLE KARRO-KALBERG

Suvel ilmus Springeri teaduskirjastuselt raamat „Kellele kuulub roheline linn?“ (Whose Green City? Contested Urban Green Spaces and Environmental Justice in Northern Europe), mille on kokku pannud Tallinna ülikooli teadlased Bianka Plüschke-Altof ja Helen Sooväli-Sepping. Selles analüüsitakse rohealasid kasutaja vaatenurgast. Välja on toodud Eesti, Läti, Soome, Norra, Rootsi ja Suurbritannia juhtumid. Alljärgnevalt räägib Bianka Plüschke-Altof tulemustest lähemalt.

Kui ma kunstiakadeemias maastiku­arhitektuuri õppisin, siis keelas toonane arhitektuuriteaduskonna dekaan roheala termini kasutamise. See on tema sõnutsi nii lai mõiste, mis lõpuks ei tähenda mitte midagi. Kuidas teie oma uurimistöödes ja raamatus roheala käsitlete?

Bianka Plüschke-Altof: Minu arust on lai tähendusväli just selle sõna suur võlu ja võimalus. Me püüame oma vastses raamatus näidata väga subjektiivset perspektiivi ning seetõttu tahtsime kasutada sõna, mis hõlmab kõike. Nii seda ühte puud, mis paistab toaaknast, kuni rohevõrgustikuni välja. Roheala tähendus ongi inimeseti erinev, oleneb sellest, mis talle huvi pakub ning missugused on roheala kasutusvõimalused. Seetõttu oli selle sõna valik väga teadlik.

Te olete uurinud rohealasid kasutajate ja keskkonnaõigluse kaudu. Vaatlete, kuidas rohealadele juurde pääsetakse, missugused on võimalused, eelistused ja takistused. Milline on seis Tallinnas, eriti võrreldes teiste linnadega, mida raamatus käsitlete?

Tavaliselt mõõdetakse linna rohealade kättesaadavust kvantitatiivsete meetoditega: kus rohealad linnas üldse asuvad, kui suured need on ja kui kaugel elanikest. Teame, et nende arvuliste näitajate taha võib ära peita komplekssed probleemid. Näiteks on hea tava, et roheala peab elukohast olema kuni 300 meetri kaugusel. Selle kriteeriumi järgi on Tallinnas kõik korras, eriti võrreldes USA linnadega. Arvud näitavad, et kõik on justkui hästi, kuid selle taga peituvad väga mitmetahulised kitsaskohad. Meie soov oli uurida, mis jääb arvude taha, tahtsime aru saada, kuidas rohealad paistavad kasutaja vaatenurgast.

Välja joonistuvad kitsaskohad võib jagada kaheks. Üks teema on see, kas rohealad on linlase argielu osa, kas tal on võimalus sinna iga päev minna. See haakub linnaplaneerimise valdkonnaga. Teine teema on roheala kui avalik ruum. Tihti vaadatakse, millised on pargiteed, milline on pargi funktsionaalsus, kui roheline on üks roheala. Rohealast kui avalikust ruumist kõneldakse vähem ja see on tagaplaanile jäänud ka suuremas osas uuringutes. Avalikus ruumis tuleb välja ühiskonna ebavõrdsus, paika loksuvad jõujooned ning välja joonistuvad kitsaskohad. Nii on see ka rohealadel.

Minu lemmiknäide selle mõtte illustreerimiseks on pärit raamatust, mis selle jutuajamise on ajendanud. Terve peatükk on pühendatud Suurbritannia juhtumiuuringule. Näiteks tuli välja, et rohealad on vähem ligipääsetavad mustanahalistele. Poliitikud ja keskkonnaorganisatsioonid on veendunud, et mustanahalistel pole huvi looduses käia. Tegelikult tõrjuvad valged endast erineva nahavärviga inimesed mitmesuguste mehhanismidega avalikust ruumist välja, sealhulgas rohealadelt. Rohealadest hoidumine on seega tingitud negatiivsetest kogemustest ning nende vältimise strateegiaid antakse mustanahaliste seas edasi põlvest põlve.

See on hea näide, aga siinkandis ilmselt sedasorti polariseerumist pole. Meil arutatakse ja analüüsitakse avalikku ruumi näiteks erivajadusega ja ratastoolis liikuja seisukohast. Seis pole muidugi kiita, kuid vähemalt on probleemi märgatud. Millised teised ühiskonnagrupid on Eestis avalikust ruumist ja rohealadelt tõrjutud?

Eestis tõesti sedalaadi diskrimineerimisest rääkida ei saa. Meil kehtivad nähtamatud avaliku ruumi ja rohealade standardid, millest me otsuste tegemisel lähtume. Korraldatakse küll kaasamist – ja tuleb rõhutada, et sellega nähakse viimasel ajal palju vaeva ning liigutakse õiges suunas –, kuid kas kogutud soovide, ettepanekute ja unistustega ka arvestatakse … see on juba teine lugu. Lõpplahenduses määravad väga palju kombed ja uskumused, mida pargis või avalikus ruumis on viisakas teha, kuidas me oleme harjunud parkidest mõtlema. Näiteks kas lubame grillimist ja lõkketegemist. Siin on loomulikult vaja lahendada ka turvalisuseküsimused, kuid vähene lõkketegemise võimalus on kinni ikkagi selles, et see pole sotsiaalne norm. Vähemalt Eestis mitte. Berliinis, kus ma olen kümme aastat elanud, on rohealade kasutamine hoopis teistsugune.

Meil on Karina Vabsoniga pooleli artikkel tühermaadest. Neid kasutatakse hoopis teisiti kui linnaparke. Seal tunnevad kasutajad suurt hirmu, et kui tühermaast hakatakse parki vormima, siis senised vabadused ja normist kõrvalekalded lähevad kaduma. Peljatakse, et linnalooduses ei saa siis enam teha seda, mis on kõige enam stressile leevendust pakkunud, mida kõige enam nauditakse.

Tühermaade korrastamise ja pargiks kujundamisega kerkivad üles ka hoopis teistlaadi probleemid. Olen seda kogenud Lasnamäe Tondiraba pargi maastikuarhitektuuri projekti koostamise ajal. Kuni tühermaa on tühermaa, on see küll kõike võimaldav linnaloodus, kuid aluspükstega päikest võtta ja põõsaste vahel tuld teha julgevad vaid vähesed. Kohe kui tühermaale tuleb muid tegevusi toetav taristu, näiteks jooksurajad, mänguväljakud, pallimänguplatsid, tõmbab paik palju rohkem rahvast ligi. Millal kaalub üksiku rohealakasutaja soov alasti päikest võtta või vaikuses jalutada üles kahekümne lapse või kümne tervisesportlase huvi? Kelle huvid tõstame esiplaanile?

See on väga õigustatud küsimus. Siinkohal ei peaks me mõtlema ainult inimestele, vaid piltlikult öeldes, andma hääle ka taimedele, putukatele, lindudele ja loomadele. Paljudele, sealhulgas mulle, meeldiks, kui turvalisuse tagamiseks oleksid rohealad valgustatud. See häirib kõvasti linde ja putukaid. Kui läheneme küsimusele keskkonnaõigluse vaatenurgast, siis tuleb arvestada kõige nõrgema grupiga. See tähendab väikeste lastega peresid, eakaid ja liikumisraskusega inimesi. Ka sotsiaalselt tõrjutud rühmi, kel mujal linnas ruumi pole. Näiteks topsisõbrad peavad ju ka saama kusagil olla ja istuda.

See on muidugi ka tõsi, et kui informaalsus on rohealal suur, vabadusi väga palju, reegleid polegi, siis suur osa ei julge seal enam käia. See pole lõpuks lahendus.

Esimene samm lahenduseni jõudmiseks on enda asetamine teiste ühiskonnagruppide olukorda ning mõelda, kuidas üks või teine lahendus neid puudutab ning nende roheala kasutamise kogemust mõjutab. Uuemates rohealade arendusprojektides nähakse sellega palju vaeva. Teinekord ongi väga raske välja selgitada kõige nõrgemate gruppide huvi, sest nad ei kipu kaasamisüritustel osalema.

Saatan peitub detailides. Näiteks pinkides. Oleme teinud intervjuusid eakatega, kes toovad välja, et istumiskohti võiks linnas olla ka mujal, mitte ainult mänguväljakute ääres. Nad saavad aru, et võivad seal istuda küll, aga ometi on natuke imelik. Ülikoolist käisid tudengid rohealadel vaatlusi tegemas ning mõni meestudeng andis samasugust tagasisidet. Üksik mänguväljaku ääres istuv noor mees võib tõmmata igasugust imelikku tähelepanu.

Ühe teise projekti raames uurivad tudengid ligipääsetavust. Selgeks on saanud, et teise perspektiivist maailma näha on ikkagi väga raske. Pisiasjad, mis määravad palju, jäävad nägemata, kui ratastooli või lapsevankriga ei liigu.

Raamatus on üks vaegliikujate näide Rootsist. Ratastooliga liikujatelt küsiti arvamust rohealade kohta, kuid ikkagi jõuti ainult nendeni, kes on ratstooliga liikujate seas privilegeeritud seisus. Näiteks sõltub rahalistest vahenditest see, millist ratastooli keegi endale osta jaksab. Ka selle väikese grupi sees on suur vaheldusrikkus.

Parkides kõikide gruppidega pole ilmselt võimalik arvestada. Esiteks on linna rohealad selleks liiga väikesed, teiseks võivad soovid üksteist välistada. Näiteks pole võimalik ühekorraga rahuldada nende soove, kes tahavad looduses üksinda olemist nautida ja rulapargihuviliste vajadusi. Milline on rohealade spetsialiseerumise tase?

Viimasel konverentsil, kus ma käisin, kerkis üles just täpselt sama arutelu. Leiti, et kui me teeme kõik rohealad multifunktsionaalseks, et need sobiksid kõigile, siis need muutuvad monotoonseks. Tuleb mõelda mikro- ja makromõõtkavas. Juurdepääsetav peaks olema vähemalt üks roheala või hoov, kus on arvestatud igapäevaste vajadustega. Arvestamine algab juba sellest, et on läbi mõeldud, kuhu lükatakse lumi. Iga pingi paigaldamise puhul ei pea kartma, et seal hakkavad ööbima kodutud, mõelda võiks ka vanaema peale, kes vajab jalapuhkuse kohta. Sealt edasi võiks mõelda eri tüüpi rohealadele. Mõned rohealad peavad olema mängulisema iseloomuga, teised jälle rahulikumad.

Eakatele sobilikust linnaruumist räägitakse aina enam. Mis see siis on, mida eakad linnaruumis kõige enam vajavad?

Me oleme vastavate intervjuudega just alustanud ning põhjapanevaid järeldusi veel teha ei saa. Välja saab tuua, et vajatakse väliruumi, kus võib omaette vaikuses istuda. Väga tugevalt kerkib esile turvalisuse ja valgustatuse teema, ruumi heakorrastatus. Ka sotsiaalne keskkond: kes selles avalikus ruumis veel viibivad, kas nende tõekspidamised ja hoiakud klapivad, kas ma tunnen end teretulnuna. Sellest oleneb, kuhu minnakse aega veetma. Tunnetatav turvalisuse tsoon on õigupoolest väga piiratud.

Millised on siis lahendused? Üks muudatuste alguspunkt on eespool mainitud nähtamatute standarditega tegelemine: laieneda ja avardada võimaluste piire, näidata, et ka linnapargis võib piknikut pidada, grillida ja laste sünnipäeva pidada. Teiseks võiks ette võtta turvalisustunde ning uurida, kuidas seda suurendada.

Raamat „Kellele kuulub roheline linn?“ esitab provokatiivsevõitu küsimuse. Selle taga on väide, et suurem osa otsustusi tehakse kellegi vaatenurgast ja need kannavad kellegi huve. Kelle nägu on Tallinna rohealad?

Tallinn on üpris roheline linn. Küsimus on, kas rohelise linna eesmärke jagatakse ühiselt, kas neid peetakse oluliseks. Linnas on ruum ja maa piiratud, aga huvilisi, kes tahavad ruumi täita endale sobivate funktsioonidega, on palju. Prioriteedid pole linnavalitsuse ametites võrdselt esindatud ja tihti räägivad linna ametkonnad üksteisele vastu.

Olete raamatus välja toonud ka rohealade ohud. Näiteks linna tihendamise idee: tühjalt seisvad maalapid tuleb maju täis ehitada, et linn oleks tihedam. Ühest küljest on loogiline, et valglinnastumist saab pidurdada taskukohaste elamute ehitamisega linnas sees. Teisalt on vajalik ka neid n-ö linnaehituslikke auke hoida, näha neid linnalooduse pelgupaigana. Kuidas leida tasakaal?

Kindlasti tuleb ära hoida lõputu valglinnastumine. Aga kui me linna rohealade arvelt täis ehitame, jõuame olukorda, kus suvel tahavad kõik linnast ära, sest tehismaterjalidest õhkav kuumus teeb seal olemise võimatuks. Selles arutelus on tagaplaanile jäänud transpordivõimalused. Autosõltuvusest vabanemiseks tuleb välja töötada hea ühistranspordivõrgustik. Silmas tuleb pidada rohe­gentrifikatsiooni ohtu. See tähendab, et kui me linnas rohealasid vähendame, kerkib järele jäänud rohealade väärtus, mis omakorda tingib pargi ümber asuva kinnisvara väärtuse kasvu ja piirab haavatavate ühiskonnagruppide linnaroheluses viibimise võimalusi.