Tegele sellega, mis juba olemas

Yuma Shinohara: „Ennast peaks tundma kogukonna liikmena, mitte pelgalt kliendi, ehitaja või arhitektina.“

Siim Tanel Tõnisson

Arhitektuurimuuseumi näitus „Tegele olemasolevaga: Jaapani arhitektuuri uued suunad“ tutvustab praegu Jaapanis tööle asuva arhitektide põlvkonna töid ja mõtteviise. Mõnes mõttes traditsioonilisele, mõnes mõttes radikaalselt uuele suhtumisele annab raamistiku 2011. aasta Fukushima tuumakatastroof, mis purustas lootuse paremale tulevikule, lõputule kasvule ja küllusele. Vastavaid märke oli Jaapanis näha olnud tegelikult juba aastakümneid ja tegelikkus on ka meile tuttav: stagneeruv majandus ning vananeva ja ebaühtlaselt kahaneva rahvastikuga riik. Selle kõige kohal hõljub muidugi kliimakriis. Kuidas luua sellises olukorras arhitektuuri? Miks ehitada uusi maju, kui tühjalt seisvate hoonete hulk aina kasvab ja inimesi jääb aina vähemaks?¹ Miks lammutada, kui saab kohandada? Need küsimused, aga ka moraalne vastutus, mis lasub noorte arhitektide õlul, ei ole arhitektuuriloomet halvanud, vaid vastupidi, käivitanud uue lähenemise, mis seab esikohale praeguse konteksti, kusjuures mitte ainult ruumilise, vaid ka sotsiaalse, majandusliku ja materiaalse. Arhitektuuri kvaliteeti ei näita ainult vorm või ruumiefekt, vaid see seisneb näiteks elamispindade kättesaadavuses, materjalide ringluses või mõnele tühjale hoonele kasutuse leidmises. Nii on tagatud jätkusuutlikkus kõige laiemas mõttes: edasi saab minna ainult sellega, mis meil on.

Näituse kuraator Yuma Shinohara töötab S AM Šveitsi arhitektuurimuuseumis ja näitus on kohandatud Eesti arhitektuurimuuseumi jaoks. Siinkohal räägib Shinohara näitusest ja arhitektuuri tulevikust.

Näitust raamivad kriisid nagu Fukushima tuumajaama katastroof, kliimakriis, elanikkonna vähenemine ja raugev jõud hakkama saada. Mingis mõttes on näituse keskmes aga jaapani arhitektide noorema põlvkonna kriis, küsimus, mida üldse sellises olukorras teha. Kas leidsite sellele vastuse? Mida teha tuleks?

Mul on raske vastata konkreetselt Eesti kohta, aga üldiselt Euroopas … Teate, see kriis, mille Jaapan on läbi elanud, mis on edendanud vabamõtlemist või ümbermõtlemist, on üsna Jaapani-spetsiifiline. Arhitekti amet on aga üldisemalt teatavas kriisis.

Kuidas arhitektuur selles uues paradigmas hakkama saab, on suur küsimus ja ruumile on endiselt palju lähenemisviise. Vastuseid alles sõnastatakse ja tõsised arutelud on ees. Kriisiolukord on Šveitsis ja Saksamaal pannud paljud noored arhitektid tõsiselt mõtisklema selle üle, mida tähendab olla seotud arhitektuuriga või laiemaltki ehitusega. Need sektorid vastutavad suure CO₂ jalajälje eest ja on üha selgem, et ehitus- ja tööviisid, millega seni ollakse harjunud, ei ole enam jätkusuutlikud või aitavad lausa kaasa kriisi süvenemisele. See mõtteviis ühendab kindlasti Jaapani ja Šveitsi nooremaid arhitekte. Hoolimata võimalustest, tasust ja privilegeeritud positsioonist, mida Šveits arhitektile töötamiseks pakub, otsitakse seal teistsuguseid arhitektuuri loomise viise.

Kliimakriis on vaid üks komponent senise arhitektuurimudeliga seotud vastuolude ja probleemide reas. Nendele küsimustele lahenduse leidmine on aina keerulisem. Esile kerkivad ka teised ülemaailmsed nähtused, nagu kasumit taga ajav kinnisvaraarendus või ehitamine ilma arhitekte kaasamata. Küsimus arhitekti rollist on samuti üleilmselt päevakorral.

Kuraatorina ei saa ma anda vastuseid, vaid ainult tõlgendada teiste tehtut. Tundub, et Jaapanis on arhitektid otsinud lünki, mis on jäänud turupõhise, abstraktse või institutsionaliseeritud ehitustootmise vahele, ja leidnud nutikaid nišše, kus toimetada ja arhitektuuri loomise viise muuta. Niššide kaudu saab tungida kehtivasse süsteemi ja panna selle mingid osad enda kasuks tööle. Tuleb endalt küsida, kus üldse on võimalik midagi tähendusrikast ära teha. See on üks vastus küsimusele, mis peaks olema või võiks olla arhitekti ülesanne.

Kas see tähendab lähenemist ajaloolisele ehitusmeistri ametile, kui arhitektuur ei olnud nii abstraktne ja lahutatud muust? Asukoht, materjalid ja ehitamine moodustasid toona ühe terviku.

Kindlasti võib asjale ka nii vaadata. Üsna paigas on juba arusaam, et arhitekt ei ole lihtsalt omaette tegutseja, kes seisab protsessiahelas eraldi, vaid üks paljudest osalistest suuremas võrgustikus, kuhu igaüks toob oma teadmised, aga ka huvid. Ma arvan, et arhitektidel on väga oluline roll neis võrgustikes ning võimalus neid kujundada ning suunata inimesi ja oskusi teatud tulemuse suunas. Seesugune tööviis erineb suuresti senisest ehitusprotsessist. Joonestamise asemel saavad oluliseks pigem inimestevahelised suhted ja läbirääkimisoskused. Arhitektid on minu arust väga head läbirääkijad!

Selline ehitusmeistri vaatest lähenemine võib olla väga asjakohane arhitektuurist mõtlemisel. Tegelikult on praegustel arhitektidel kunagistest arhitektuuri loomise vormidest paljugi õppida. Väga paljud teadmised või mudelid on unustatud või ratsionaliseeritud industrialiseerimise käigus. Üks võimalik tee edasi on heita pilk tagasi ja tunnistada, et maha on jäetud ka midagi kasulikku.

Kas selline arhitektuur asendab n-ö konventsionaalse arhitektuuri või on pigem alternatiiv? Kuivõrd on võimalik need lahendused üle võtta? Kas need suudavad kehtiva mõtteviisi ümber lükata?

Näiteks ka paljud näitusel „Tegele olemasolevaga: Jaapani arhitektuuri uued suunad“ eksponeeritud projektid on võimalikud, sest nende mõõtkava on väike. Ühte lähenemisviisi ei saa lihtsalt sada korda korrata, sest kontekst on unikaalne. Näitusel on muidugi esindatud ka arhitekte, kes mõtlevad rohkem ülekantavusele. Nori arhitektid on näiteks ette võtnud 1980. aastate tüüpilise jaapani büroohoone ning uurinud just selle hoonetüübi ümberkujundamise ja taaskasutamise võimalusi.² Disainibüroo Char aga arendab avatud lähtekoodiga juhiseid ja ideid tühjalt seisvate hoonete ümberkujundamiseks.³ See on arhitektuuriloome, kus mõeldakse suures mõõtkavas. Väga paljud näituseprojektid on aga siiski kui rätsepatöö, mida otseselt üle kanda ei saa. Olen selle küsimuse peale tegelikult palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et projekti väike mõõtkava ei tähenda veel seda, et sellel ei võiks olla suuremat mõju. Ainuüksi nende projektide vaatamine ja neist rääkimine avab alternatiive, aitab ette kujutada teistsugust arhitektuuriloomet. Võib-olla saavad projekti vaatavad arhitektid mingi huvitava sisendi, mida saab omal moel rakendada. Väikesed projektid levitavad mõtlemisviisi ja mina pean seda väga väärtuslikuks.

Arhitektuuri taasloomine on ka uut tüüpi loomepoeesia. Selle näituse tööde puhul tuleb välja tuua, et paljud neist on ümberehitused. Elamute ja korterite renoveerimine on pikka aega olnud arhitektidele kui esimene harjutus, millega lihtsalt jalad alla saada, et hakata seejärel looma uusi ja suuri hooneid. Renoveerimine on olnud arhitektuuri vähem glamuurne pool. Kuidas seda muuta? Kuidas keerata väärtussüsteem pea peale, nii et hoonete ümberkujundamises ja renoveerimises hakataks nägema väga väärtuslikku ja huvitavat valdkonda? Kuidas luua renoveerimise tulemusel poeetilisi ruume? Kuidas luua renoveerimisega poeetilist või esteetilist väärtust, mida ei saavuta uue ehitamisega? Seesugusel väga huvitaval väljal toimub Jaapani arhitektuuris praegu palju ja sellest võiks õppida kogu maailm.

Selle mõtteviisi keskmes on lõpuks inimeste suhtumine ümbritsevasse. Näitusel eksponeeritava Aukudega maja arhitekt Miyo Tsuneyama rääkis mulle ühe väga toreda loo. Ta oli töötanud nimelt ühe projekti kallal, mille klient oli tüüpiline jaapani ärimees, kes oli harjunud, et kui pirn põleb läbi või midagi on katki, siis tuleb lihtsalt kellelegi helistada ja see parandatakse ära. Ta ei osanud isegi lambipirni ise vahetada, sest oli nii harjunud, et saab kõik teenused osta. Arhitektiga koos töötamine, ruumi loomises osalemine tekitas temas aga sügava huvi ehitusprotsessi vastu. Kõik oli alanud väikestest asjadest, tööriistade tutvustamisest, siis juba proovimisest, ja nüüd ehitab mees juba ise väikseid objekte.

Kaasamisega saab arhitekt käivitada uusi mõtteid, projektis osalejad tunnetavad oma vastutust ning saavad võimaluse mõelda ehitatud keskkonnast jätkusuutlikumalt.

Need on küll väga väiksed sammud, kuid kusagilt tuleb ju alustada. Mis puudutab suuremat mõõtkava või protsesse, siis ega arhitektid saa tegelikult ju kõike lahendada. Või kuidas? Arhitektidel peaks justkui kõigele lahendus olema, kuid paljude küsimuste lahendamiseks on poliitika ja seadused palju tõhusamad. See on järgmine oluline arutelu. Kui palju saab arhitektuur üldse muutuda? Miks on nii vähe arhitekte poliitikas?

Uute mõtete tutvustamine sõltub alati sellest, kuidas arhitektuuri mõistetakse ja mida arhitektuurilt oodatakse. Oleme harjunud arhitektuuri käsitlema ja väärtustama eelkõige visuaalselt ja hinnanguga ilus-kole. Näitus tutvustab aga üpris uut esteetikat, natuke räbaldunut ja sagrist. Milles on sellise ilu tugevus ja millist rolli mängib see uut tüüpi arhitektuuris?

Ma arvan, et näituse piltidel ja visuaalsusel on oma jõud. Esiteks on maketid väga ilusad. Isegi kui jaapani arhitektid töötavad praegu hoopis teistmoodi kui varem ja teistsuguste projektidega, on ehitiste kujutamise ja esitlemise kultuur väga vana. Kogunenud on väga palju teadmisi, mida kannavad edasi ka praegused arhitektid. Seetõttu on need projektid, fotod ja mudelid hämmastavalt ilusad, neis on mingi teistmoodi veetlus. See ei ole ainult pealiskaudne, sellel on ka sõnu. Märkamatult ja ootamatult hakkab see esteetika kuidagi ahvatlema. Kõik kätega tehtu või improviseeritu teiseneb pidevalt, muutub atraktiivseks ja huvitavaks. Võib-olla hakkabki just nüüd tekkima arhitektuuri alternatiivne tulevik.

Näituse projektidest vaatab vastu igapäev. Selline elu käigus tekkinud esteetika on mingis mõttes palju loomulikum kui valmis joonistatud maja … Kas pidev ihalus uue järele on eeskätt lääne probleem ja kas Jaapanil on sellest ärapöördumisel mingi edumaa?

Ma arvan, et Jaapanis on soov uue järele olnud paljuski tugevam kui Lääne-Euroopas, on olnud palju rohkem uute ehitiste, läikivate ja puhaste pindade fetišeerimist.

Saksamaal ja Šveitsis on ajaloolistel hoonetelel suur väärtus – kõik tahaksidki elada just vanas majas. Euroopas on paatina au sees, aga selle keskmes on hoone, mida on hoitud. Ma arvan, et küsimus on hoolitsemises ja hoolimises. Vana hoone, kus on näha hoolitsemise jälgi, on palju atraktiivsem kui uus särav hoone. Mulle tundub, et ihalus uue järele ei ole tegelikult üldse kõige olulisem, uue ning vana vastandumine jääb tagaplaanile. Asi on pigem selles, et uus hoone on liiga uus, sellel pole elu või ajalugu. Halvasti mõjuvad hooletus ja ükskõiksus, mitte vanus. Kui hoonet ei ole hoitud, siis on muidugi uus ja helkiv maja atraktiivsem. Vana muutub mõnes mõttes näotuks.

Nii Eesti kui Jaapan seisavad silmitsi kahaneva rahvastikuga. Milline on Jaapani ruumipoliitika sellega toimetulekuks? Kuidas on seda käsitletud selle näituse projektides?

Ma ei ole selles asjas ekspert, kuid minu meelest on Jaapanis linnaplaneerimine palju nõrgem valdkond kui Euroopas. Planeerimine ei ole süsteemne, vaid üsna juhuslik. Seetõttu on omavalitsustel väga raske linnaosasid tihendada, hoonestust koondada või elanikkonna kahanemisega kaasnevaid protsesse suunata. Paljud probleemid, aga ka võimalused on seotud linna struktuuriga. Jaapani linnades on tükk aega krunte aina väiksemaks ja väiksemaks tehtud. Näiteks Tōkyō krundistruktuur on seotud endise põllumajandusmaaga, mis müüdi elamumaaks. Järgmine põlvkond kordas seda võtet, mistõttu ongi krundid väga väikesed. Aja jooksul on kujunenud omamoodi linnakude, mis koosneb väga tihedalt kokku tikitud väikestest ühepereelamutest. Tegelikult on tihedus hämmastav, Euroopast seda ei leia. Omandiõigus on Jaapanis väga tugev ning linnal või riigil on väga raske öelda, et keegi peab oma kinnisvaraga nüüd midagi tegema. Seetõttu seisavad paljud neist pisikestest majadest lihtsalt tühjalt. Kui omanikku ei suudeta veenda lammutama või müüma, ei saa tegelikult midagi teha.

Kaasa ei aita seegi, et iga hoonega maatükki maksustatakse vähemal määral kui tühja. Seega on palju odavam lasta tühjal hoonel laguneda, kui seda lammutada. See on väga keeruline olukord, mille lahendused peituvad ilmselt maksupoliitikas. Siin kerkib laiem küsimus, kui palju on võimalik planeerimisega midagi muuta.

Seega, elanikkonna kahanemisega kaasnevate probleemide lahendamise võtted on napid, kuid selle eest on palju vabadust katsetamiseks ja mitmed arhitektid on selle võimaluse ka leidnud.

Senisest maakasutusest tulenenud paindlik keskkond paistab seega soodustavat kogukonnaga koos loomist ja katsetamist. Kuidas leidsid näitusetööde arhitektid oma kliendid ja nišid?

Ei midagi uut, lihtsalt jalutati ringi, räägiti inimestega ja kitsaskohad hakkasid pinnale kerkima. Kohe hakati ka küsima, kas arhitekt võiks aidata mõelda uue kontseptsiooni sellele vanale hoonele siin jne … Arhitektid tundsid lihtsalt huvi piirkonna vastu, kus elavad.

Ühed värskelt kooli lõpetanud arhitektid elasid oma esimese objekti vastas väikeses tühjaks jäänud tänavakaupluses. Üürisid seda, kasutasid büroona ja lõpuks ka elasid seal, sest muuks eriti raha polnud. Töölaud oli vitriinakna ääres ja elamine tagapool. Kuna nad töötasid väga avalikult, sisuliselt tänaval, siis käisid ümbruskonna inimesed vaatamas, rääkimas ja lõpuks tellisid ka töö.

Mitmed näitusel osalevad arhitektid tegutsevadki just selles piirkonnas, kus nad saavad endale elamist lubada. Nendes linnaosades on palju tühje või hooletusse jäänud hooneid ning võimalus leida uusi nišše. Kogukond, töö ja kodu on ühte sulanud.

Näitusel ei ole raskuspunkt objektide või vormide loomisel, vaid ruumi ümbritsevatel võrgustikel, süsteemidel ja kontekstil. Mis on sellise arhitektuuri kõige suurem väärtus?

Suhted inimeste vahel ning arhitektide valmisolek kaasata, osaleda ja sekkuda. Alandlikkus on väga oluline: arhitekt ei ole enam üksikautor või kunstiline looja, kelle visiooni kõik teenivad. Pigem on iga projekt silmast silma vestlus. Ma arvan, et see on kõige tähtsam: tunda end kogukonna liikmena, mitte kliendi, ehitaja või arhitektina.

1 Jaapanis seisis 2018. aastal 13,6% hoonefondist tühjalt. Eestis on asustamata eluruumide osakaal 23,2% („Üleriigiline uuring elamute kasutusest väljalangevusest ja tühjenemise mustritest“, 2021).

2 Projekt Nori Architectsi veebilehel http://norihisakawashima.jp/gcb-001%EF%BD%9Casanuma-corporation-nagoya-branch-office-renovation/

3 Projekt büroo CHAr (Commons for Habitat and Architecture) veebilehel https://www.studiochar.jp/