Väärtustagem kultuuripärandit läbimõeldult

Mälestiste nimekirjade korrastamise käigus tuleb tegeleda mitme alaküsimusega paralleelselt, näiteks vaadata, kas nimekirjas on midagi liiga palju või hoopis puudu.

TARVI SITS

Muinsuskaitseamet alustas eelmisel aastal mälestiste nimekirjade ülevaatamist ja korrastamist. Vajadusest nimekirjad üle vaadata on räägitud aastaid, kui mitte aastakümneid, seda omavahelistes aruteludes ja töörühmades, teema on jõudnud ka ametlikesse dokumentidesse. Juba 2007. aastal valminud riigikontrolli auditis¹ toodi tähtsamate tähelepanekute seas välja, et osa väärtuslikku kultuuripärandit on alles kaitse alla võtmata, kuid mälestise staatuses on ka objekte, mis seda ei vääri, sest valdkonna alusuuringuid on tehtud vähe ning mälestiste Nõukogude-aegsed nimekirjad võeti osaliselt automaatselt üle. Kultuuri arengukava aastateks 2021-2030 toob muinsuskaitse valdkonna arenguvajadusena esile, et mälestiste nimekiri ei vasta riikliku kaitse eeldusele, andmed on puudulikud ning mälestiste nimekiri vajab ajakohastamist. Kultuurimälestiste nimekiri peab olema riikliku kaitse all pärandi ajakohane esindusnimekiri ja seetõttu tuleb viia läbi selle inventuur.² 2023. aasta kevadel ametisse asunud valitsuse tööplaanis sõnastati, et detsembris 2026 tuleb kultuuriministeeriumil anda valitsuses muinsuskaitseobjektide inventuurist ülevaade.

Kultuurimälestiste nimekiri ei saa kunagi valmis ning on loomulik, et see muutub ajas. Täienevad ja muutuvad arusaamad, milline osa meie pärandist on väärt riiklikult hoidmist. Andmeid ja teadmisi tuleb juurde, midagi kahjuks hävineb ja läheb kaotsi. Nimekiri ise ennast ei loo ega korrasta, automaatset süsteemi ei ole olemas, isegi kui võetaks appi tehisaru. Kultuuripärandi esiletõstmiseks ning säilitamiseks on vaja eesmärgipärast, pidevat ja mõtestatud tegevust.

Eri põhjustel on nimekirjade suuremat ülevaatust ja andmete korrastamist aastaid edasi lükatud. Raha ja inimeste vähesus, õiguslike võimaluste piiratus, kokkulepete saavutamise keerukus – need on mõned kõlama jäänud põhjused. Kõige raskem ongi vahest kokkuleppele jõuda. Väärtuste üle arutamine ja valiku tegemine on alati keeruline ning on suur oht minna liiga emotsionaalseks ja ebakonstruktiivseks. Kui parafraseerida president Alar Karist, siis on viisakalt eriarvamusele jäämise kunsti osas ühiskonnal veel arenguruumi. Praeguseks on saavutatud siiski üksmeel omanike, muinsuskaitsjate, valdkonna ekspertide ja teemaga seotud poliitikute ning teiste asjaosaliste seas, et nimekirjad tuleb üle vaadata ehk inventuur teha. Sama sõnum jäi kõlama 17. aprillil muinsuskaitseameti korraldatud inventuuriteemalisel avaseminaril „Andeks, kas teil on veel ruumi? Ei, kõik on täis!“. Lühidalt: inventuur on vajalik, töömaht on suur ja arutelud saavad olema keerulised. Ka inventuuri eesmärgid tunduvad asjaosalistele enamasti arusaadavad ja põhjendatud. Esiteks peaks kultuurimälestiste nimekirjas olema Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikum osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust. Teiseks peavad mälestiste piirid ja asukohad olema kitsenduste talujatele selged ning arusaadavad. On selge, et kultuurimälestiste register tuleb korrastada ja nii, et andmed vastaksid tegelikkusele.

Kultuurimälestiste nimekirja kujunemine

Esimese sisulist kaitset pakkuva muinsuskaitseseaduseni jõuti Eestis 1925. aastal, mil nimekirja arvati umbes 1000 muistist: muinaslinnused, vanad kalmed, kabelid jne. Peaaegu saja aasta jooksul on kultuurimälestiseks tunnistatud üle 26 000 objekti: ohvri­kivist mõisa peahooneni, laevavrakist linnuseni, kirikulühtrist kalmistuni, aidast auruvedurini. Lisaks kõik muu, mis nende näidete vahele mahub. Sealjuures on riikliku kaitse alustest muinsuskaitseobjektidest pool ehk ligikaudu 13 300 kunstimälestised, peamiselt kirikuinventar. Märkimisväärne osa praegustest mälestistest võeti kaitse alla 1990. aastate teisel poolel, kui vaadati üle Nõukogude-aegsed nimekirjad. Toonastes kiiresti muutuvates oludes oli ennaktempos kaitse rakendamine ilmselt paratamatu ja tänu sellele on oluline osa meie pärandist säilinud. See oli aeg, kui euroremont oli saamas eduka elu sünonüümiks ning särava pakendiga igikestvad tooted täitsid okupatsiooniajast tühjaks jäänud letid. See võis pea ringi käima panna ka kõige tasakaalukamal värskel mälestise omanikul. Seejuures jäi kaitse alla võtmise protsessi suure hoo tõttu märkimisväärse osa mälestiste andmestik lünklikuks või puudus sootuks. Kaalutluste ja valikuprintsiipide kohta saab midagi teada pigem suulistest mälestusest ning linnalegendidest kui dokumentidest. Kunagise Pärnu maakonnainspektorina mäletan lugu, et Sindi ehitismälestiste arvukust ja Vändra alevi nulliringi võis mõjutada ajapuuduse kõrval ka bensiinilimiit. Vändra asub Pärnust märksa kaugemal kui Sindi ja nii pole ajaloolises piirkonnakeskuses isegi kirik kaitse all, üksnes kiriku uks on eraldi kunstimälestisena kaitse alla võetud. Sindis seevastu on riikliku kaitse vääriliseks peetud rida sümpaatseid tüüpilisi väikelinna pereelamuid.

Millist probleemi lahendatakse?

Kõige olulisema inventuuri küsimusena on asjaosalistel kuklas, kui mitte huulil, kas praegune süsteem toimib ja mis muutub inventuuri lõppedes paremaks. Aastakümnete praktika on näidanud, et lihtsalt mälestiste nimekirjas olemine, n-ö igaks juhuks kaitse, ei taga midagi. Midagi säilib lõpuks ikka, eriti kui asju on rohkelt. Erinevalt näiteks muuseumikogudest ei kuulu mälestised riigile, vaid neil on omanik. Suur osa mälestisi on eraomanduses, aga ka kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste valduses. Nii meil kui ka mujal on tõestamist leidnud, et pärand säilib kõige paremini siis, kui see on kasutuses ning omaniku ja muinsuskaitseameti (riigi) vahel toimib sisuline suhtlus ja koostöö. Nimekirjade ülevaatamisel tulebki tegeleda mitme alaküsimusega paralleelselt: kas siin on midagi liiga palju või hoopis puudu? Näiteks, kui kaitsealustest ehitistest on peaaegu 46 protsenti mõisaga seotud hooned, siis kas pole seetõttu ehk vähem tähelepanu saanud muud väärtuslikud ehitised? Kui kunstimälestistest on enamik kirikuinventar, mille seas on arvukalt oma ajastu tüüpilisi ja ühesuguseid katalooginäiteid, siis kas tegemist on meie ainelise pärandi väärtuslikuma osaga või on see pigem kirikuvarade register? Kas muinsuskaitseamet suudab sellise mahu juures olla omanikele toeks nii nõu kui ka jõuga (rahaga) ning tagada pärandi säilitamiseks vajalikud tingimused? Näiteks panna paika arheoloogiamälestiste piirid, nii et omanik saaks aru, mis ja kus on lubatud.

Samaaegselt tuleb üle vaadata ka mälestiste andmed ja ebatäpsused parandada. Eri mälestiste liikide puhul võivad inventuuri käigus ette tulevad küsimused, tegevus ja ajakava mõnevõrra erineda, kuid ei ole ühtegi liiki, mida andmete korrastamine või nimekirja hindamine ja ajakohastamine ei puuduta.

Andmed korda

Vildakad või puuduvad andmed on meie pärandile otsene oht, sest kui riigil ja mälestiste omanikel pole arusaadavat infot kaitse eesmärkide ning ulatuse kohta, siis ei ole võimalik kaitset eesmärgipäraselt ellu viia. Mälestiste andmete asjakohasust on põhjalikumalt analüüsitud kunsti- ja arheoloogiamälestiste puhul. Eelmainitud seminaril tutvustas muinsuskaitseameti arheoloog Eero Heinloo hetkeseisu ja edasist tegevust arheoloogia valdkonnas. Aastatel 2016-2018 vaadati üle arheoloogiamälestiste nimekiri ning kultuurimälestiste registri info. Praegu on kaitse all 6734 arheoloogiamälestist ning kolmandiku ehk üle 2000 mälestise puhul on andmetes puudujääke (¾ tehnilist laadi probleemid ja ¼ tõsisemad vead). Analüüs tõi ka välja, et umbes 200 arheoloogiamälestist on kadunud: neid ei ole 30 aasta jooksul suudetud maastikul kas tuvastada või siis ei ole senised tehnilised abivahendid ja andmed olnud selleks piisavad.

Tehnilisemaid täpsustusi on asutud jõudsalt tegema. Järjest paremad andmebaasid, digiteeritud allikad ja kaardimaterjalid teevad selle töö tulemuslikumaks ning on põhjust loota, et näiteks märget „leidmata arheoloogiamälestis“ mõne aasta pärast enam riiklikust registrist ei leia. Mitmed arheoloogiamälestised on märgitud kaardil jätkuvalt punktina, kuigi vaevalt usub keegi, et näiteks vana asulakoha suurus sellega piirdub. Tegelik kultuurkihiga ala hõlmab ikkagi kümneid või sadu ruutmeetreid. Pärandile võib selline ebatäpsus tähendada halvemal juhul kaotust kuubis, kuna olulised arheoloogilised allikad saavad teadmatusest rikutud või hävitatud, omanikule kaasnevad planeerimata kulutused ning muinsuskaitseametile menetlused. Möllu oleks palju, kuid rikutud pärandit see enam tagasi ei too. Seda kõike saab aga täpsemate ja korras andmete olemasolul ennetada.

Veealuse pärandina on meil peamiselt kaitse all vanad laevavrakid. Muinsuskaitseametis seda valdkonda aastaid hallanud Maili Roio tõi oma ettekandes esile, et kui praegu on riikliku kaitse all 121 veealust objekti, siis tänu moodsatele andmebaasidele ja tehnikale suudame tänapäeval selle pärandiliigi kohta saada täpsemat infot ja seeläbi andmestikku täiendada ning ka uusi võimalikke mälestisi tuvastada. Kui varem olid ka ajaloolised looduslikud pühapaigad arheoloogimälestiste seas, siis uue muinsuskaitseseadusega käsitletakse neid eraldi, sest nii on kaitse korraldus eesmärgipärasem ja arusaadavam. Looduslike pühapaikade ekspert Pikne Kama tutvustas üleriigilise inventuuri käiku looduslike pühapaikade väljaselgitamiseks. Projektipõhise rahastuse toel tegutsedes ei ole liigutud küll planeeritud tempos, kuid peaaegu 60 protsenti kihelkondadest on inventeeritud ja selle tulemusel on 299 objekti puhul leitud, et tuleks kaaluda riikliku kaitse alla võtmist. Nende hulgas on nii ohvriallikaid, ohvrikive kui ka ohvrikohti (puud, hiied).

Kunstimälestiste nõunik Kadri Tael tutvustas kunstimälestiste andmete analüüsi, mis tehti aastatel 2014-2015. Selle tulemusel arvati 2017. aastal esmalt kaitse alt välja 120 ekslikult või topeltkaitse all kunstimälestist ning selle aasta alguses lõpetati veel 64 kunstimälestise kaitsmine, kuna tegemist oli ühtlasi museaalidega. Kahe seaduse alusel mõne pärandobjekti haldamine on dubleeriv ja ebamõistlik. Tollase ülevaatuse käigus tuvastati, et nimekirjas on 637 varastatud kunstimälestist, kusjuures umbes 500 olid varastatud juba enne kaitse alla võtmist, 686 objekti asukoht on aga teadmata. Nüüd tuleb hinnata objektipõhiselt, kas edasine kaitse on otstarbekas ja kas meil on piisavalt andmeid tuvastamaks varastatud või kaduma läinud mälestisi. Kui andmeid napib, siis ei ole kaitse jätkamine põhjendatud ning nn fantoommälestise kaitse alt väljaarvamine võib olla ajendiks võtta mõni analoogiline ja reaalselt olemas objekt kaitse alla. Topeltkaitse lõpetamise protsess on käimas ka ajaloomälestistest sõjahaudadega. Nende haldamiseks piisab riigi sõjahaudade kaitse seadusest, muinsuskaitseseaduse sätteid selleks pealekauba vaja ei ole. Ajaloomälestiste nõunik Ilme Mäesalu tutvustas ka kalmistute andmete ja piiride korrastamise seisu.

Väärtuste hindamine

Tehnilise korrastamise kõrval pööratakse eeldatult enim tähelepanu mälestiste väärtuspõhisele hindamisele. See puudutab eeskätt ehitis- ja kunstimälestiste nimekirja ajakohastamist riikliku kaitse eeldustest lähtuvalt. Siin jagunevad ootused ja arvamused kohati seinast seina, seda ka muinsuskaitse ekspertide seas.

Juba 2011. aastal moodustas kultuuriminister Rein Lang ehituspärandi väärtuspõhise hindamise ettevalmistamiseks töörühma, kes kaardistas probleemistiku (ehitismälestiste nimekiri on tasakaalust väljas, valiku põhimõtted vajavad kordategemist jms) ja tegi ettepanekuid edasisteks sammudeks. Töörühma tellimusel valmis 2012. aastal Pärnu maakonna mälestiste hindamise näidisprojekt,³ kus muu hulgas nenditakse, et Pärnu maakonnas on 322 ehitismälestist, millest umbes pool asub kahes linnas (64 Pärnus, 60 Sindis), neljas vallas ei ole aga ühtegi ehitismälestist. Valdav osa neist on XIX sajandi teise poole hooned. Enamik mälestisi väljaspool linnu on seotud mõisaarhitektuuriga. Pärnumaal on 22 mõisakompleksi, kus on 117 üksikmälestist, see on kolmandik Pärnumaa mälestistest. Ühtegi Nõukogude-aegset objekti kaitse all ei ole. Väljaspool linnu on ainult kolm objekti Eesti vabariigi algusperioodist. Töö tegijad pakkusid välja, et 322 ehitismälestisest kuue puhul tuleks kaitse lõpetada, 112 mälestise puhul (s.o 35 protsenti) rakendada kaitset kompleksis või kohaliku kaitsena. Mitmed tollase töörühma ettepanekud olid sisend uue muinsuskaitseseaduse koostamisel.

Seminaril tutvustas muinsuskaitseameti ehituspärandi kaitsekorralduse juht Kaire Tooming ehitismälestiste sisulise ülevaatuse etappe. Eelmise aasta algusest vaatab muinsuskaitseamet üle mälestisi, mis on tegelikult teise mälestise lahutamatu osa. Seetõttu on põhjendatud nende kaitse alt väljaarvamine, kuna neid on mõistlik käsitleda koos põhimälestisega. Nii on näiteks kaitse all mõisa peahoone ning eraldi veel selle mõisa välisuks ja ahi või kirikuaed ning omaette selle piirdemüür ja värav või kirik ning ka sama kiriku hauaplaadid või vitraažaknad. Kokku tähendab see suurusjärgus 2000 objekti liitmist.

Edaspidi on fookus aga ennekõike hävinud ehitismälestiste kaitse lõpetamisel ja ehituspärandi sisulisel analüüsil. Viimase metoodika väljatöötamine, katsetamine ja asjaosalistele tutvustamine ning mõttevahetus seisavad ees sel aastal. Sealjuures tuleb kriitilise pilguga üle vaadata mõisapärand. Nimekirjade korrastamise seminaril küsis mälestise omanik, omanike keskliidu juhatuse ja muinsuskaitse nõukogu liige Priidu Pärna põhjusega, kas 112 mõisa valitsejamaja väärivad ikka kõik riiklikku kaitset.

See on ainult üks näide, kuid küsimusi ja küsitavusi praeguse nimekirja vastavuse kohta riikliku kaitse eeldustele on veel.

Ootused muinsuskaitsele

Mitme ettekandja suu läbi kõlas, et omanikud hindavad muinsuskaitseameti pakutavat nõustamist, kuid tähelepanu hajumisel väga erineva väärtusega objektide vahel on raske pakkuda personaalset ja konkreetsest mälestisest lähtuvat tuge ja lahendusi. Veel kord: mälestis säilib kõige paremini siis, kui on kasutuses. Kuna aga uus kasutusviis ei kattu sageli mälestise algse funktsiooniga, tuleb paratamatult teha muudatusi, mis peavad olema läbikaalutud ja põhjendatud.

Hea tulemuseni jõudmine nõuab aega ja kõigi asjaosaliste konstruktiivset suhtlust: mängureeglid tuleb alguses kokku leppida, nii et lõpuvile kõlades oleksid kõik rahul või vähemalt mitte sügavalt pettunud. Andrus Kõresaar arhitektuuribüroost Koko rääkis seminaril pärandist, mis oma algses funktsioonis ei toimi ja mille saab nüüdisaegsete lisandustega uuele elule äratada ja kasutusele võtta. Näiteid on nii Soomest kui ka Itaaliast, aga meil on vahest tuntumaid Fahle maja Tallinnas. Julged lahendused võivad olla edasiviivad ja pärandit hoidvad ning ka esile tõstvad. Muinsuskaitsjatelt oodatakse kaasamõtlemist, konsulteerimist ja suunamist.

Eesti ühe pärandirikkama omavalitsuse ehk Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja selgitas, et muinsuskaitse eesmärgid ja nõuded ei pruugi anda kohe otsest rahalist kasu, kuid võivad pikemas vaates tõsta kinnisvara väärtust. Nimelt asub Jõelähtme vallas Rebala muinsuskaitseala, mis jäi muinsuskaitse piirangute tõttu kõrvale selle sajandi alguse esimese kümnendi rallist ehitada Tallinna ümbruskonna valdade põllud tihedalt täis uusi külasid.

Tollal oli palju kibestumist ja pahandamist, kuid nüüdseks on kasvanud nõudlus ajaloolises maastikus asuvate talu- või elukohtade järele, kus naaber ei vaata üle heki aknast sisse. Ja selline maakoht asub pealinna külje all.

Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vaja

Inventuuri käigus kõrgeima hinnangu pälvinud pärandi hoidmiseks ja haldamiseks saab pakkuda suuremat tuge nii nõu kui ka jõuga. Võimalik, et inventuuri tulemusel on põhjendatud mõne senise tegevuse või ka muinsuskaitseseaduse muutmine ja ajakohastamine. Näiteks on inventuur teravalt esile toonud, et mälestiste andmete muutmise süsteem on dubleeriv ja nõuab asjatult liiga palju aega. Kui muinsuskaitseamet on parimatest tavadest ja haldusmenetluse reeglitest lähtuvalt ette valmistanud õigusakti, millega muudetakse mälestise andmeid, näiteks nimetust, siis ei ole põhjust saata see veel heakskiitmiseks kultuuriministeeriumi, kus seda omakorda menetletakse, misjärel see päädib ministri allkirjaga ning ehitismälestisest „Pangahoone aadressiga Tallinna mnt 23“ saab mälestis nimega „Pangahoone“. Senine õigusruum näeb nii ette, aga usun, et seda saab muinsuskaitseseaduse järelhindamise käigus muuta. Praegune korraldus koormab asjatult ministeeriumi ja taandab muinsuskaitseameti tagapingil sõitjaks. Selle peale kulunud aja võiks mujale panustada.

Oht liigselt reguleerida ja lähtuda kõige halvemast stsenaariumist kipub avalikus sektoris kergesti ligi hiilima. Rohkem on vaja vastastikust usaldust ning ainult nii palju bürokraatiat, et see edasi aitab ehk fikseerib olulised kokkulepped. Suurem osa omanikest, idealistina ütleksin isegi, et mitte ükski omanik, ei taha oma vara kahjustada ja selle väärtust kahandada. Mõnigi kord võib murekohaks saada vähene teadlikkus ja oskused, aga ka piiratud rahalised võimalused. Selleks tasubki koostöös keskenduda kõige olulisemale, leida lahendusi ja suhelda ning mitte lisada kohustusi, kui asjad toimivad ilma riigi sekkumiseta. Triviaalne, aga siiski aeg-ajalt vajalik on meelde tuletada, et riik sekkugu nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.

Kuigi inventuuri osas on paljud üksmeelel, ei ole põhjust arvata, et see läheb lihtsalt ja kiirelt. Otsused peavad olema kaalutletud ja põhjendatud, oluline on, et silmist ei kaoks siht: mälestiste nimekiri on ainelise pärandi esindusnimekiri ja inventuuri käigus andmestiku korrastamine ja väärtuspõhine hindamis­metoodika peab olema rakendatav mõistliku aja jooksul. Pole põhjust lükata see ettevõtmine järgmiste põlvkondade kaela. Nemad tõstavad neid kõnetava pärandi esile juba ise, meie ei tohi aga pärandi väärtustamise teatepulka maha pillata ja sellega nende elu raskemaks teha.

1 Kultuurimälestiste kaitse. Riigikontroll, 2017. https://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/1984/Area/16/language/et-EE/Default.aspx

2 Kultuuri arengukava 2021–2030. Kultuuriministeerium, 2021.

3 Epp Lankots, Leele Välja, Pärnu maakonna ehitismälestiste väärtuspõhine hindamine. 2012.