Vastulause – Varjumiskohad ja varjendid

Hoonete varjumiskohtade puhul tuleb arvestada Eesti võimaluste ja tegelike vajadustega.

LAURI LÄÄNEMETS

Arhitekt Indrek Saarepera juhib aasta alguses Sirbis ilmunud artiklis* tänuväärselt tähelepanu sellele, et Eesti inimesed peaksid olema kodus sõja või mis tahes muu kriisi korral paremini kaitstud. Varjumiskohtadel on sealjuures tähtis roll. Üks ühele Soome mudelit kopeerima pole siin siiski mõtet rutata: erinevad on nii võimalused kui ka vajadused. Sellepärast juhindume elanikkonnakaitse, sealhulgas ka varjumise kavandamisel eeskätt Ukraina kogemusest.

Mul on hea meel, et elanikkonnakaitse küsimus järjest enam avalikku arutelu tekitab. 30 aastat ei ole Eestis elanikkonnakaitse üldse teema olnud ning julgeolekuarutelude (ja investeeringute) keskmes on olnud sõjaline riigikaitse. Kui aasta tagasi selle teemaga sisulisemalt tegelema hakati, tulid aruteluga kaasa vähesed. Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu on aga näidanud, et võitlusvõime ja -tahe eesliinil on tagatud juhul, kui elanikkond ja riigi toiminine tagalas on kaitstud.

Soome võimalused ja Ukraina tegelikkus

Kahtlemata on Soome elanikkonnakaitse muljetavaldav kogu süsteemi sisulisest ülesehitusest (varud, kriisirollide jaotus, elanike koolitamine) graniidi sisse rajatud varjenditeni välja. Kas see on praegu tingimata ka vajalik? See on iseküsimus. Nimelt peame elanikkonnakaitse edendamisel piiratud vahendite juures ülimalt täpselt tuvastama, milline esmane vajadus tuleb katta. Riskihinnangu kohaselt on üks kõige reaalsemaid inimtekkelisi elanikkonnakaitse kriise Venemaa sõjaline rünnak Eesti vastu. Inimohvrite vältimiseks vajalike elanikkonnakaitse plaanide tegemine eeldab head idanaabri ja tema võimaliku sõjategevuse tundmist.

Ukraina näitel on selgeks saanud üks asi: varjumiskohtade loomine on esmatähtis. Nähes tabamuse saanud elumaju Irpinis ning kuulates Ukraina kolleegide juttu on selge, et sõjalise rünnaku korral tuleb tagada inimeste esmane kaitse näiteks raketirünnaku lööklaine eest. Täiemahuline sõda Ukrainas kestab juba teist aastat. On näha, et agressori eesmärk pole vajutada tuumanuppu, vaid kasutada kurnamissõda tsiviilelanikkonna ja taristu vastu, et niimoodi Ukraina vastupanuvõimet nõrgestada ja see murda.

Soome elanikkonnakaitset arendati tuumasõda silmas pidades. See eeldab tõesti väga kõrgetasemelisi varjendeid. Eesti praegune riskihinnang ja sellest tulenev hüpoteetiline varjumisvõimaluste vajadus on teistsugune. Meil on põhjust lähtuda pigem olukorrast Ukrainas. Soome tasemel varjendite ehitamine eeldab lisaks ajale ja võimalustele ka tugevat graniidist aluspõhja. Põhjanaabritel on varjendeid rajada palju lihtsam kui Eestis, kus on peamiselt poorne paekivi, savi ja liiv. Soome tasemel varjendite vajadus on Eesti elanikkonnakaitse riskihinnangute põhjal ülimalt küsitav. Külma sõja aegse tuumasõja asemel tuleb tajuda praegusi riske, mida silmas pidades arendada elanikkonnakaitset, sealhulgas varjumiskohti. Küll võtame tõesti põhjanaabritest eeskuju ning soovime kehtestada kohustuse rajada kõigi üle 1200ruutmeetrise pinnaga hoonetesse ka varjumiskoht, nagu see on Soomes. Kavandatavas eelnõus ei räägita mitte tuumalöögile vastupidavast varjendist, vaid just varjumiskohast. Nende mõistete osas mingit segadust ei ole. Siseministeeriumi esitatud hädaolukorra seaduse ja ehitusseadustiku muutmise seaduses on need kenasti kaetud.

Mida Eestis tehakse?

Täpsemad nõudmised varjumiskohtadele on alles arutlusel. Siseministeerium on küsinud eelnõule tagasisidet ka kõigilt erialaorganisatsioonidelt, sealhulgas arhitektidelt ja ehitusinseneridelt.

Omaette väljakutse on olemasolevate hoonete kohandamine. Loomulikult oleks ideaalne pakkuda ühistutele võimalikult laialdasi toetusi ja stiimuleid, et ehitada oma hoonete juurde võimalusel nõuetele vastavad varjumiskohad. Nõudlus on olemas: möödunud aastal eraldati raha päästeameti n-ö „keldrid korda“ projektile. Selle raames toetati 27 ühistut, kes kohaldavad oma keldrid alanud aasta jooksul varjumiskohaks. Ühistute huvi oli loomulikult palju suurem kui toetuste hulk.

Ka juba olemas hoonete puhul varjumiskohtadele nõudmiste kehtestamine on poliitiline otsus. Nii siseministeerium kui ka päästeamet võtavad nõuete kehtestamisel arvesse ühistute võimalusi, vajadust ning loomulikult ka hinda. Riik ei tohi kehtestada sunnikorras ühistutele ja elanikele üleöö suuri rahalisi lisakohustusi.

Elanikkonnakaitset ei saa tõhusalt arendada ainult käskude-keeldude-sanktsioonidega. Oluline on, et järjest enam elanikke selle vajadust ka ise mõistaks, sellest räägiks ja kaasa lüüa tahaks. Just sellepärast oli rõõm näha, et arhitekt Indrek Saarepera on Sirbis varjumise tema tõstatanud. Ühestki sireenist ega varjumiskohast pole kriisi korral mingit tolku, kui inimesed ei mõista, mida need tähendavad või kuidas ning millal neid kasutada.

* Indrek Saarepera, Kas meie majad kaitsevad meid? – Sirp 5. I 2024.