Arhitektuur tehnoloogia ja Exceli vahel

2024. aasta Tallinna arhitektuuribiennaal kannab pealkirja „Ressursid tulevikuks“. Küsitakse, kuidas kättesaadavate vahenditega arhitektuurist mõelda, projekteerida ja ehitada.

KERLY RITVAL

Kohtusin 2024. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) kuraatorite, arhitekti ja arhitektuuriajaloolase Daniel A. Walseriga, kes elab ja töötab Šveitsis, ning eesti arhitekti Jaan Kuusemetsaga Zoomis vahetult pärast meeskonna kohtumist Tallinnas. Juttu tuli nii sellest, millisena näevad nad tulevast TABi, mis peitub pealkirja „Ressursid tulevikuks“ taga, kui ka päevakajalistest teemadest nagu Euroopa Liidu direktiivid ja Ukraina sõda.

Teil on silmapaistev kuraatorite meeskond, kuhu kuuluvad arhitektid Daniel A. Walser Zürichist, Anhelina L. Starkova Harkivist, João Charters Monteiro Lissabonist ja Jaan Kuusemets Tallinnast. Kuidas te kohtusite?

Daniel A. Walser: Põhiline ühenduskoht on Šveitsis Churi linn, kus João töötas. Kohtusime baaris, kus noored arhitektid ikka tutvuvad, ning sattusime vestlema Šveitsi arhitektist Valerio Olgiatist ja filmist, mis käsitles tema Villa Alémist Portugalis ning leppisime kokku, et korraldame dokumentaalile linastuse. Anhelinat tean samuti seoses Olgiatiga, nimelt on ta tõlkinud Olgiati raamatu „Arhitektuur, millele ei saa viidata“ („Non-Referential Architecture“) vene keelde. Eestist teadsin üht kunstnikku, Krista Möldrit, kelle loomingut soovin kasutada ka tulevasel TABil. Otsisime meeskonda sobivat eesti arhitekti ning nii jõudsime Jaanini, kellega klappisime kohe väga hästi.

Ideevõistluse võitja kuulutati välja 16. VI ning juuli keskel kohtusite esimest korda Tallinnas. Mida te arutasite, milline tuleb järgmise aasta TAB?

Jaan Kuusemets: Tallinna arhitektuuribiennaal on seni olnud küllaltki kitsa sihtgrupi üritus, kuid meile meeldiks sel korral kaasata ja kõnetada mõnevõrra laiemat publikut ning vaadata Tallinnast kaugemale. Paar korda oleme omavahel arutanud, kas TABi oleks võimalik Talsinki arhitektuuribiennaaliks laiendada, kaasata näiteks sateliitprogrammidega Helsingi ülikoolid, arhitektid ja näitused ning ühtlasi reklaami ja parema kajastatusega meelitada rohkem Soome arhitekte Tallinna.

Walser: Kindlasti soovime teha teisiti kui varem. Mõtlesime alustuseks biennaali formaadi peale. Seni on TABi näitus toimunud Eesti arhitektuurimuuseumis, mis on muidugi väga hea koht, kuid meile meeldiks biennaali laiendada. Välja on kujunenud ka kindel asukoht installatsioonile: arhitektuurimuuseumi esine, kuid see paik asub keset liiklussõlme ning ma kipun arvama, et vähesed lähevad installatsiooniga lähemalt tutvuma. Installatsioonid peaksid olema pigem arhitektuurilised kogemused kui skulptuurid liiklussõlmes, niisiis otsime ka sellele uut asukohta.

Kuraatorite korraldada on ka vestlusringid ja sümpoosion. Kas olete juba mõelnud, kuidas need avalikkuseni jõuavad?

Kuusemets: Meile pakuti sümpoosioniks EKA auditooriumi, kuid peame küsima, kui kättesaadav, põnev ja atraktiivne see publikule on. Meile meeldiks olla ambitsioonikamad, näiteks linnahall oleks väga hea koht ning haakuks ka hästi biennaali teemaga, kuna tegu on suure ja kasutamata ressursiga keset Tallinna kesklinna. See on paljudele, sh ka noortele põnev ja intrigeeriv paik, aga juba ligi kümme aastat kättesaamatu.

Mida TABi koondteema „Ressursid tulevikuks“ õigupoolest tähendab? Ressursid, nende olemasolu, puudumine ja tootmine on seotud keskkonnaga ja seda on arhitektuuris käsitletud juba mõnda aega. Eelmine TAB keskendus arhitektuuri ainevahetusele, mille üks osa oli samuti ehitusmaterjalid. Viimastel Veneetsia arhitektuuribiennaalidel on ressursse üht- või teistpidi käsitletud. Miks ikkagi see teema ning mida uut on teil öelda?

Walser: Kliima ja CO₂-jalajälg on praegu arhitektuuris kesksed teemad, olgu see Veneetsia biennaalil või Lissaboni triennaalil. Lõpuks võetakse kõik kokku faktide ja arvudega ning ehitisi peetakse vastavalt siis heaks või halvaks.

Siiani on kliimateemalised arutelud keskendunud materjalidele, tehnikale ja tehnoloogiale, arhitektuur on kõrvale jäetud. Palju keerulisem on aga kõik need elemendid kokku tuua ning arhitektuuri luua.

Head ja halba arhitektuuri ei saa mõõta Exceliga tabeliga, me ülehindame tabeleid, fakte ja arve. Arhitektuurist tuleb mõelda laiemalt, mitte ainult kui kõrgtehnoloogiast. Liiga palju on tehnoloogiaid, mida on püütud siduda arhitektuuriga. Tulemuseks on see, et need tehnoloogiad tarbivad palju energiat, aeguvad ruttu, vajavad pidevat hooldust ning tarkvara uuendusi …

Mis on Exceli tabeli arhitektuur?

Walser: Väljend Exceli tabeli arhitektuur kirjeldab investorite tellitud arhitektuuri. Peamine on kasum, mitte kvaliteetne ruum.

Kuusemets: Tihtipeale on arendajad liiga pealiskaudsed või lühinägelikud, mõtlevad vaid sellele, kuidas võimalikult odavalt võimalikult palju ruutmeetreid saada, unustades aga loodava ruumi kvaliteedi ning selle vastupidavuse. Samal ajal on võimalik teadlikult ja hoolikalt arendades ka suuremat kasumit teenida, sest ostjad või potentsiaalsed rentnikud ei ole enam rumalad ning on nõus kvaliteetse ruumi eest ka rohkem maksma. Ehk siis Excel ei mõtle, ainult kalkuleerib. Õnneks on Eesti ehitusturul teadlikkus viimastel aastatel tõusnud.

Walser: Šveitsis on 1960. aastatest palju selliseid näiteid, kus eesmärk oli ehitada võimalikult säästlikult võimalikult palju. Praegu on need hooned kehvas seisus ja keegi oska nendega õieti midagi peale hakata. Ma kutsun neid Exceli tabeli ehitisteks, kuigi Excelit siis veel ei tuntud.

Selge. Tuleme nüüd tagasi tehnoloogiate ja keskkonna juurde …

Walser: Energiatõhususest on saanud kinnisidee ning lõppude lõpuks kaotame arhitektuuri väärtused: kuidas ehitada, luua keskkonda, kvaliteetset ruumi ja atmosfääri, kasutada kvaliteetseid materjale.

Šveitsis, kus ma elan ja töötan, ei ole kütmine enam põhiprobleem, keskseks teemaks on tõusnud hoopis jahutamine, millele kulub väga palju energiat. Külm, kuum ja soojustus ei ole ainsad probleemid ning see kõik viib suurema küsimuseni. Mis rolli mängivad arhitektid selles muutuvas maailmas?

Kuusemets: Ehitatud keskkonna CO₂-jalajälg ning hoonete energiatõhusus on küll määravad, aga pole ainukesed väärtused või arhitektuuri peamine olemus. Meil on palju tehnikuid ja insenere, kes tegelevad tehnoloogiliste lahendustega, efektiivsuse, tõhususe ja arvutustega. Kui aga meie, arhitektid, kunstnikud ja disainerid, ei seisa ega võitle arhitektuuri fundamentaalsete ja ajatute väärtuste eest, sh ka ruumi poeetiliste ja esteetiliste väärtuste, ehitatud keskkonna kvaliteedi, hea avaliku ja privaatse ruumi, valguse ja atmosfääri ning materjalide ja hoolikalt detailideni disainitud keskkonna eest, siis kes seda veel tegema peaks.

Ressurssidest rääkides tuleb esmalt meelde ikkagi materjal: liiv, puit, kivi, nende ammendumine ja transport. Kui palju te seda käitlete?

Kuusemets: Võiksime mõelda nii, et praegused ja uued majad on peamine ressurss tulevikus ehitamiseks.

Nii nagu minevikus?

Kuusemets: Jah, täpselt nagu minevikus. Näiteks Vatikan on ehitatud Antiik-Rooma materjalidest, Viljandis ehitati maju ordulinnuse varemetest. Ehitusmaterjalide ja hoonete taaskasutamine on olnud pigem norm. See on kohati naljakas, et tänapäeval taasavastatakse või leiutatakse uuesti ehitusmaterjalide taaskasutamist.

Üks asi on materjalide taaskasutus, teine asi uute materjalide väljatöötamine. Kui palju peatute sellel teemal?

Kuusemets: Uute materjalide väljatöötamine on nõndasama vajalik. Samuti see, kuidas traditsioonilisi ehitusmaterjale, näiteks savi ja puitu uudselt ning tänapäevaselt kasutada. Kas savist saab ehitada tänapäevase arhitektuurikeele ja nüüdisaja standarditele vastavaid hooneid?

Me räägime ka uutest ressurssidest ja uutest allikatest. Hea näide on Ragn-Sellsi plaan põlevkivituhast uut toorainet toota. Sellest saab teha põllumajandusele väetisi, ka värve, aknaprofiile, metalle jms.

Walser: Kõige tähtsam on pidevalt eksperimenteerida. Katsetatakse ääremaadel ja väikestemas kohtades, kus usutakse heasse lahendusse, mitte Exceli tabelisse. Nii jõuab ka arhitektuur uuele tasandile.

Kuusemets: Kui küsid, kas me käsitleme ka uusi materjale, siis jah, aga otsime seejuures lahendusi, kuidas kasutada ka traditsioonilisi ehitusmaterjale uutmoodi.

Walser: Tuleb siiski rõhutada, et tegemist pole sugugi tagasivaatava biennaaliga, kuigi me räägime ressurssidest ja vanadest materjalidest. Pigem on asi tehnoloogias, kuidas ressurssi luua ja taaskasutada.

Kuusemets: Leppisime omavahel kohe alguses kokku, et väldime teadlikult biennaalil sõna „jätkusuutlikkus“ kasutamist.

Me ei ole nii väga huvitatud savist ehitatud hüttidest, vaid otsime viise, kuidas kasutada kohalikke ressursse nüüdisaegsel viisil. Materjalid, mida me käsitleme, on seotud nii geograafilise asukoha kui ka hoone funktsiooniga. Tornmaja võib ehitada ka puidust, kuid see pole väga mõistlik, aga näiteks ühe- kuni neljakorruselise maja puidust ehitamine on paljudel juhtudel parim lahendus.

Niisiis peame rohkem katsetama ja proovima, aga see kõik on ju väga ajamahukas. Kas aeg on samuti ressurss, mille peame ümber mõtestama?

Kuusemets: Aeg on tõesti väga oluline ressurss! Samuti on ressurss ka inimesed, eriti Eestis, eriti veel spetsiifilise valdkonna kvalifitseeritud töötajad. Lähiaastatel ootab Eestit, aga ka ülejäänud Euroopa Liitu ees n-ö renoveerimise maraton, mille läbimiseks on peale raha ja ehitusmaterjalide vaja ka väga palju spetsialiste: arhitekte, insenere, disainereid ja oskustöölisi ehitusplatsil.

Walser: Kui eesmärk on renoveerida palju hooneid, siis peab mõtlema ka sellele, mis on nende hoonete kvaliteet ja kellele seda tehakse. Tihtilugu on need majad ehitatud ajal, mil elustandardid olid teised. Tavaline korter oli kavandatud peremudelile, kus on ema, isa ning kaks last. See aeg, mil selles korteris lastega koos elatakse on tegelikult ju ainult 20 aastat. Aeg läheb edasi, elukaaslane võib siit ilmast lahkuda, lahutatakse, lapsed kolivad kodust välja. Tagajärg on see, et üks inimene elab neljale mõeldud elupinnal, mida ta ei jaksa ülal pidada. Me peame looma süsteemi, mis tooks ruumidesse rohkem paindlikkust.

Kuusemets: Euroopa Liidu direktiivid ja ka Eesti riigi enda eesmärgid seavad järjest rangemad nõuded energiatõhususele, sisekliimale, ehitussektori CO₂-jalajäljele jne, aga sealjuures ei tohi me unustada ka elu- ja töökeskkonna kvaliteeti, planeeringulisi ja linnaehituslikke aspekte. Kui energiatõhusad või säästlikud on näiteks põldudele ehitatavad passiiveramud, kus elavad pered kasutavad iga päev kaht maasturit tööle, kooli ja lasteaeda sõitmiseks?

Teie meeskonnas on Ukraina arhitekt Anhelina L. Starkova. Kas puudutate näitusel ka Ukrainat ja sõda?

Kuusemets: Meile see meeldiks ning ka Anhelina on Ukraina teema interpreteerimisest väga huvitatud. Muidugi oleneb palju sellest, kas sõda siis veel kestab või on läbi saanud. Eks muidugi pärast sõda algab suur taastamine ja ülesehitamine.

Walser: Olukord Ukrainas tõstatab küsimuse, mis on oluline ja väärtuslik, mida tegelikult vajame.

Miks on TAB Eestile vajalik?

Kuusemets: Edukas TAB on selline, mis loob uusi võimalusi, et arutada arhitektuuri küsimusi, vajalik on, et need mõtted jõuaksid erialaringkonnast välja. Arhitektid, nii teoreetikud kui ka praktikud tegelevad nende küsimuste ja teemadega niikuinii iga päev. Teinekord sobivad valdkonna laiendamiseks ka teadlikult radikaalsed või provokatiivsed võtted, mis võivad küll ehmatada ja tekitada tugevaid reaktsioone, aga samal ajal ärgitavad mõtlema ning debatti pidama. Näiteks võiks mõelda, kuidas kasutada linnahali kui ehitusmaterjali uute hoonete rajamiseks.

TABil on potentsiaal olla midagi suuremat nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil.

Walser: Ühelt poolt jõuavad Eestisse uued mõtted, ideed, inimesed, teiselt poolt saadakse ka maailmas teada, mis riik on Eesti ning mida siin tehakse. Mulle meeldib, et meie meeskonna liikmed on pärit Euroopa piirialadelt. Nii Portugal, Eesti kui ka Ukraina asuvad Euroopa äärel ning sellistel aladel juhtub huvitavaid asju. Ka mina keskendun oma töös Alpide piirkonnale, mis jääb keskusest välja. Vaade piirialadelt keskuste poole on palju huvitavam kui vastu­pidi. Suurtes keskustes ei ole innovatsioon võimalik. Katsetamisjulgus eeldab palju mõttetööd ja ressursse ning arhitektuuris peavad arhitekt, tellija ja teostajad üksteist usaldama. Seda usaldust on väikestes paikades rohkem.