Vladovskist ja Vladovskiga

Arhitekt Aleksandr Vladovski loomingut on uuritud küll, kuid peaaegu käsitlemata on jäänud tema linnaehituslikud ansamblid.

ROBERT TREUFELDT

Näitus „Arhitekti visandid. Aleksandr Wladovsky albumist“ Vene teatri galeriis Tallinnas. Kuraator Denis Jatsenko. 31. märts – 15. juuni 2023.

Näitus „Minu Tallinn. Aleksandr Wladovsky“ Tallinna Vene muuseumis. Kuraator Denis Jatsenko, kunstnik-kujundaja Jekaterina Poltavets. Avatud kuni 10. III 2024.

Näitus „Ellamaa elektrijaama sajand“ mootorispordi muuseumis (Momu) Turbas. Kuraator Carl-Dag Lige, produtsent Tiiu Niglas, arhitekt Villem Tomiste, graafiline disainer Margus Tamm. Avatud kuni 31. VIII 2024.

Eestis töötanud tuntud arhitekti Aleksandr Vladovski (Juliuse kalendri järgi 27. veebruaril, ukj 10. III 1876 Peterburi – 3. X 1950 Tallinn) looming on ühtäkki alates 2023. aasta suvest saanud tähelepanu mitme näitusega. Kui Tallinna Vene muuseumi näitustel on arhitekt olnudki n-ö peaesineja, siis Turba aleviku näitus on eelkõige tema varase Eesti-perioodi ühest tähttööst, Ellamaa elektrijaamast. Tallinna näitust on enne sulgemist võimalik veel nädalajagu vaadata, kuid Turba näitust saab nautida terve tuleva suve.

Esmalt arhitekti nimest, mida latiniseerituna esineb arvukates variantides. Oma nime kirjutas ta esmalt ikka slaavi kirjas – Александръ Владовскiй vene vanas kirjaviisis või Александр Владовский uues kirjaviisis. Kõik latinisatsioonid on teisesed ning ajast ja moest sõltuvalt põhinenud kas eesti, poola või saksa traditsioonil, kuidas kirjutada vene nimesid. Kuna eesti keeles on lubatud kaks vene nimede kirjaviisi, kasutan siinkohal traditsioonilisemat transkriptsiooni uuema ja täpsema transliteratsiooni asemel. Seega – Aleksandr Vladovski.

Ellamaa

Turba näitus on pühendatud Ellamaa elektrijaama rajamise 100. aastapäevale. Eestis rändavad kohanimed üsnagi ebaselgelt, seega tuleb meeles pidada, et Ellamaa elektrijaam asub Turba alevikus, mitte Ellamaa külas – vahemaa on umbes neli kilomeetrit. Näitus paikneb peahoone kõrval vabas õhus, sest hoone ise on pilgeni täis Eesti mootorispordi ajalugu. Kõlavast nimetusest hoolimata on tegu esemete lihtsal moel väljapanekuga: kahtlemata on kõik autod, mootorrattad jm Eesti mootorispordi ajalugu, kuid niimoodi esemete kokkusurumine ja tohutu ruumikitsikus pärsivad jaamast endast ja mootorimaailmast ülevaate saamist. Ka praeguse välinäituse puhul on kompleksist ülevaate saamine – peale peahoone veel turbatööstus, eri rööpmetega raudteepaigaldis, turbaraba ja muidugi ka tehaseasula – küllaltki raske. Sel näitusel on arhitekt Vladovski tagaplaanil, aga kes võtab suvel ette teekonna Turbasse, saab elamuse nii Eesti mootorispordi ajaloost, jaama veel säilinud elektripaigaldisest ja siin-seal alevikuroheluses kohati hästi säilinud elukondlikest hoonetest.

Vladovski album

Tallinna Vene muuseumi näitused keskenduvad arhitektile ja tema loomingule. Miks on need näitused tehtud praegu, ei selgu näituse saatetekstidest, sest Vladovskil pole ühtegi ümmargust tähtpäeva ega ole ilmunud ka arhitektuuri ajalugu täiendavaid uusi leide või käsitlusi tema loomingust. Kohe parandamiseks ka üks viga arhitekti eluloos: erinevalt näitusel väidetavast 4. oktoobrist on tema surmapäev ikkagi 3. oktoober.

Vene teatri galeriis olnud lühiajaline näitus oli lihtsalt mõne töö eksponeerimine pisut pidulikumas ümbruses kui tavapärases muuseumisaalis, sisulist kooslust see näitus ei moodustanud. Koht oli muidugi hästi valitud, sest praeguses teatrihoones olnud restoran-kabaree on ju Vladovski enda kujundatud … kahjuks oli näitus ühes jalutusruumis, mitte omaaegses pidusaalis.

Vene muuseumis olev näitus ei ole originaaluurimusel põhinev väljapanek, vaid ühe Moskvas välja antud põhjaliku raamatu visualiseering. Kuraatori uurimistöö siin peaaegu puudub, nii et originaalloominguga paistab silma pigem näituse kujundaja Jekaterina Poltavets.

Õigupärast on arhitekt Vladovski loomingut Eestis uuritud küllaltki palju. Üks uurimispõhjus on olnud ka arhitekti enda koostatud salapärane ja pilkupüüdev portfoolio, tuntud kui Vladovski album. Millalgi on album (ehk pärast arhitekti surma 1950. aastal või abikaasa Jelena surma 1957. aastal?) sattunud tuntud kunstikoguja Julius Gensi valdusesse. Gensi poeg, tuntud kunsti- ja arhitektuuriloolane Leo (Lev) Gens ongi olnud Vladovski loomingu varaseim ja seni ka põhjalikem uurija. Tema esimene uurimus ilmus trükis 1990. aastal,¹ selle artikli lühendatud eestikeelne tõlge aga juba järgmisel aastal.² Ka Eesti XX sajandi arhitektuuri ajaloo Vladovski peatükk põhineb Gensi uurimusel.³

Leo Gens suri 2001. aastal, pärast seda proovis albumit ära osta ka Eesti arhitektuurimuuseum. Pärijaid pakutu ei rahuldanud ning lõpuks müüdi album Moskvasse. Sealne uurija Andrei Ponomarjov ongi albumile tuginedes esmakordselt oma uurimistulemusi esitlenud 2015. aastal,⁴ põhjalikuks ja mahukaks raamatuks vormus see 2018.⁵ Ka Sirbis ilmus tollal raamatu reklaamimaiguline ülevaade.⁶

Vene muuseumi näituse puhul on tegu lihtsalt raamatust piltide valimisega ja Eesti mäluasutustest algprojektide tellimisega näitusevaatmike jaoks. Kuraatori osa on ka mõne ehitise ülepildistamine. Mis on raamatust puudu, seda pole kuraator ka näitusele lisanud. Üks väga häiriv nähtus näitusel: aja­leheartiklite koopiatel puuduvad viited allikale!

Raamatust ilmneb, et autor ei tunne Eesti olusid ega ka Eestis olevaid ehitisi. Näitusel ongi nt parandatud Moskva-raamatu mõnda ekslikku aadressi – nii on Tallinna peaalajaam, mis raamatus on märgitud kavandatuna Ellamaale ja mitte teostatud, näitusevaatmikul märgitud siiski õige aadressiga. Paraku on näituse pilt tegelikult üks Vladovski fantaasiapiltidest ja sellisena tõesti mitte kunagi teostatud. Näitusel esineb ka alajaama pilt kunagi teostatud kujul, kuid üldse ilma pildiallkirjata … Oleks ju võinud panna ka praeguse pildi, sest tegu on avalikkusele tundmatu ehitisega vägagi käidavas kohas Reisijate tänaval. Tõsi, praegu näeb ehitis sodimiste ja vandalismi tõttu kole välja, aga ka huvitavaid ajaloolisi fotosid ümberehitamise eelsetest aegadest on palju saadaval.⁷

Samas on nt raamatu ekslik väide, et Rakvere suurtükiväekasarm on Vladovski töö, jäänud näitusel õiendamata. 1924. aastal valminud ja 1944. aastal hävinud uhke uusklassitsistlik kasarm on meie praeguste teadmiste järgi ikkagi Boris Krümmeri töö.

Eesti arhitektuuriloos levinud klišeede kordamine teeb nukraks, eriti pühakodade puhul. Nõmme Johannese kiriku saamisloos on seni prevaleerinud Vladovski enda lugu, sest põhi­autor, insener Aleksei Golubkov lahkus Eestist 1920. aastate teisel poolel ega rääkinud enam kaasa pühakoja ajaloo kujunemises. Enne oma Eesti-perioodi oli Golubkov Venemaal ikkagi tuntum kui Vladovski, kes sel ajal oli ainult ühe tehase arhitekt. Nõmme õigeusu kiriku kutsutud projektivõistluse järel teostasid kiriku ikka Golubkov ja Vladovski üheskoos, rõhuga muidugi esimesel autoril.⁸ Raamatus toodud Vladovski ilupildid pole seega mingid projekti variandid, vaid tema fantaasia. Hea kunstiharidusega Vladovskile meeldis neid luua. Projekt oligi enam-vähem valmis kiriku näoga, mitte mingi Golubkovi-poolse vägivaldse lihtsustamise tagajärg.

Kopli Vene loodearmeelaste kalmistu Jüri kabeli värske (2022) ülesehitamine pole mingi restaureerimise edulugu. Tegu on uusehitisega täiesti uues kohas, mida olekski võidud otse välja öelda. Kabeli algse koha kasutamist olevat Tallinna linnavõimu levitatava legendi kohaselt takistanud Nõukogude võim, kuid kõige vanem segav ehitis on pärit 2012. aastast ning vähemalt siin on Nõukogude võimule näpuga näitamine kohatu.

Kopli Nikolai kirik ei paiknenud algul Vene-Balti tehasehoones, vaid tehase sööklas. Ja uus kirik ehitati tehase tuletõrjekomando garaaži sisse, seda siis vajaduse järgi külgedele ja peale laiendades.

Samas on nt käsitlemata Setumaal pärast 1934. aasta koguduste reformi kohaselt püstitama hakatud Saatse uus (Peeter-Pauli) kirik. Paljuski ehitati seda annetuste toel, seepärast jäi ehitus ka venima. Nõukogude ajal võeti pooleliolev kirik üldse koguduselt ära ning tehti majandi töökojaks. Sellisena kohtab hulkuv külastaja kirikuvaremeid praegugi. Eriti nukker on see pilt võrreldes kõrval oleva Saatse vana (Paraskeva) kirikuga, mis kenasti kordatehtuna kirikupaari kontrastsust veelgi suurendab.

Muidu oma vanamoodsa väljanägemise pärast kriitikat saanud Tallinna uus (1925) sõjaväehaigla on saanud ka vägagi head tagasisidet, seda oma moodsa sise­lahenduse ja funktsionaalsuse poolest. Soomlased saatsid 1928. aastal arhitektid Tallinna just sel põhjusel uue sõjaväehaiglaga tutvuma, enne kui Viiburisse hakati uut ja moodsat sõjaväehaiglat rajama.⁹

Vladovski rikkalikust hauatähiseloomest on näitusel esitatud ainult paar näidet, ehkki raamatus on neid rohkem. Paraku pole toodud ära arhitekti enda kalmutähist – küll vormilt ja kogult tagasihoidlik, viib selle kujundus siiski mõttele arhitekti osalusest endale hauatähise kavandamisel. Ja mõistatus: miks on arhitekt ja tema ainult seitse aastat hiljem surnud abikaasa Jelena maetud küll lähestikku, kuid eraldi hauaplatsidele?

Vladovski ja tema kaasaegsed

Peaaegu käsitlemata on Vladovski loomingus küllaltki väljapaistva osa moodustanud linnaehituslikud ansamblid. Kui tsaariajal oli Kreenholmi tehases Virumaal tema looming allutatud varasemale ansamblile, siis kohe Eesti aja algusese Narva hüdroelektrijaama asula oli puhtalt Vladovski uuslooming. Ellamaa soojuselektrijaama ja asula planeering on saanud kriitikatki, aga 1937. aastal kavandatud Goldfieldsi asula Virumaal (hilisem Roodu-Nõmme alevik tänapäeva Kohtla-Nõmme alevi alal) on saanud eranditult kiita. Tõenäoliselt oli 1941. aastal kavandatud Punase Krulli tehaseasula Tallinnas samuti läbimõeldud lahendusega, kuid näitusel on seda projekti ainult mainitud ja üksainuke majapilt tagatipuks veel vale aadressiga.

On näha, et kuraator on näitusevaatmikke koostades täielikult loobunud toimetajast ja retsensendist. Osa pilte on allkirjata, osa allkirju on rännanud teiste piltide alla. Osa ehitiste-piltide seost ei ole osatud esile tuua (nt kortermaja Valli 4 Tallinnas ja Viljandi tikuvabriku ehitisi ühendab sama omanik-tellija). Näitusel eksponeeritud „puhutud klaasist tellised“ on küll ilusad, aga ikkagi harilikud pressklaasist plokid, millel klaasipuhumisega seost ei ole. Hull lugu on nimede õigekirjutusega: Roman Genrichsen ja Pavel Alisch on ikkagi vastavalt Heinrichsen ja Paul, A. Pern on Artur Perna, Eduard Pool on Eduard Pohl, Hernan Reiner on Hermann Reier jne.

Kuna näitusetekstide algkeel on olnud vene keel, oleks tulnud kaasata ka eesti keele toimetaja. Siis poleks saanud tekkida selliseid kummastavaid vigu nagu kolledži registraator (p.o kolleegiumiregistraator), Petrovski Kaubanduskool (p.o Peetri), Konstantinovski II sõjaväekool (p.o Konstantini sõjakool), tuletõrjejaam (p.o tuletõrjedepoo), Sablinski klaasitehas (p.o Sablino klaasitehas). Kui saksa või vene ajaloolises kontekstis on Fellin või Hapsal omal kohal, siis eesti keeles on sellised kohanimekujud kurjast – ikka Viljandi ja Haapsalu!

Vladovskist on Mart Kalm kirjutanud 2001. aastal, et ta oli sõdadevahelisel ajal oma loomelaadi ainus esindaja, kuid praegu võib juba tõdeda, et asi ei ole nii hull. Kahtlemata on Vladovski ja tema loomekaaslaste uurimine seni olnud Eesti arhitektuuriloo äärealade uurimine, kuid sellelgi on juba pikk traditsioon. Esimeseks n-ö mitte-peavoolu uurijaks võib lugeda mainitud Julius Genssi, kelle 1940. aastate lõpul kogutud käsikirjalised „Eesti kunsti materjalid“ on siiani hindamatu allikas.¹⁰ Kalmu raamatuga samal ajal ilmus juba tõelise amatöörarhitektuuri ülevaade.¹¹ Sõjaväeinsener ja arhitekt Aleksandr Jaroni on juba alates 1970. aastatest uurinud Jevgeni Kaljundi,¹² Tartu ühest tuntumast vene arhitektist on artikli avaldanud ka siinkirjutaja.¹³ Senised perifeersed kunsti- ja arhitektuurinähtused köidavad järjest rohkem uurijaid ja kunstitegelasi, viimaste aastate näiteina võib tuua Kristina Normani kunsti- ja filmiprojekti troopiliste lillede maalijast Emilie Rosalie Saalist või ka siinkirjutaja osalusega artikli ühest hoopis teist liiki monumentaalkunstist.¹⁴

Erinevalt Sirbi veergudel näituse arvustaja Karin Pauluse soovist¹⁵ peame lootma mitte venekeelse näituseainese tõlkimisele eesti keelde, kuivõrd Vladovski albumi digiteerimisele, et pääsetaks ligi algallikale ja jätkataks uuringuid. Segastest aegadest hoolimata ootab see seni vähekäsitletud arhitektuuriloo valdkond uurimise jätkamist ning seniste uurimuste üle- ja ümberkirjutamist, millele need näitused on loodetavasti andnud hea tõuke.

1 Лео Генс, Вечно живая традиция. О творческом пути А. Владовского. Таллинн 1(70)/ 1990. Lk 56–68.

2 Leo Gens, Arhitekt-kunstnik Aleksander Vladovski. – Linnaehitus ja arhitektuur. Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut. Tallinn 1991. Lk 131–137.

3 Mart Kalm, Aleksander Wladovsky – akademismist art déco’sse”. – Eesti 20. sajandi arhitektuur. Prisma Prindi Kirjastus. Tallinn 2001. Lk 220–225.

4 Андрей Пономарев, Архитектор А. Владовский. – VI Псковские региональные краеведческие чтения. Книга II. Москва 2015. Lk 177-178.

5 Андрей Пономарев, Архитектор-художник Александр Владовский. Материалы к творческой биографии. Москва 2018. 430 lk.

6 Aurika Meimre, Irina Belobrovtseva, Renessansiajastu mõõtmetega arhitekt. – Sirp 20. VII 2018.

7 Heldor Pitsner, Ants Tammaru, Turvas ja elekter Ellamaalt. Tallinn 2007. Lk 95 ja 104.

8 Владимир Беренс, Историко-статистическое описание церквей и приходов Северо-Западных Епархий. Часть 1, Эстонская Епархия. Таллинн 1974. Leht 380. Käsikiri asub Tallinna Ülikooli raamatukogu baltika osakonnas.

9 Anne Mäkinen, Suomen valkoinen sotilasarkkitehtuuri 1926–1939. Lk 109.

10 Käsikiri asub nt ka Tallinna Ülikooli raamatukogu baltika osakonnas.

11 Sigrid Saarep, Vaba stiil. Tallinn 1997.

12 Nt kokkuvõtvalt: Евгений Кальюнди, Инженер и архитектор Александр Ярон. – Балтийский архив. Русская культура в Прибалтике ХI. Таллинн 2006. Lk 112–130.

13 Robert Treufeldt, Arhitekt Anatoli Podtšekajev. – Kunstiteaduslikud Uurimused 3-4/2004. Lk 78–112.

14 Hilkka Hiiop, Robert Treufeldt, Sõjaväesisene kunst – pärimus ja pärand. – Kunstiteaduslikud Uurimused 3-4/2021. Lk 82–109.

15 Karin Paulus, Aleksandr Wladovsky, ehituskunstnik ja tallinlane. – Sirp 28. IV 2023.