Hoone renoveerimine algab elanikust

Vestlusringis arutatakse, milline on Eesti hoonete renoveerimise plaan, millise arhitektuuriinnovatsiooni see endaga võiks kaasa tuua ning miks on see riiklikult oluline.

MERLE KARRO-KALBERG

Hoonete renoveerimine on teema, mis viimasel ajal vallutab vestlused köögilaua ääres ja kosmeetiku juures ning loomulikult korteriühistu koosolekul. Kas renoveerida või mitte? Kui palju see maksab? Kas renoveerida tuleb ka kõik pooltühjad tondilossid? Kas renoveerimine peaks tähendama vaid maja kordategemist? Renoveerimise teema avavad laiemalt majandus- ja kommunikatsiooni­ministeeriumi ehituse- ja elamuosakonna elamu­majanduse valdkonna juht Veronika Valk-Siska, teadus- ja arendusprogrammi „Life“ integreeritud projekti „Buildest“ projektijuht Lauri Suu, Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriosakonna dekaan Sille Pihlak ja Tartu linnavalitsuse ruumiloome osakonna kliimaspetsialist Kaspar Alev.

Hoonete renoveerimine on energiasäästu ja rohepöörde üks osa. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium juhib sellega seoses teadusarendusprogrammi „Life“ projekti „Buildest“ ehk renoveerimismaratoni, millel on omad eesmärgid ja eelarve. Hiljuti sai teatavaks Euroopa Parlamendi soov uuendada direktiivi, et eluhooned renoveeritaks aastaks 2030 vastama energiatõhususe klassile E ja aastaks 2033 vähemalt D. Kas Eestil on olemas ka oma pikemaajaline renoveerimise strateegia ja millised on selle eesmärgid?

Veronika Valk-Siska: Renoveerimismaratoni stardipauku ei antud eile. See on olnud pikem protsess ja projekt „Buildest“ on üks osa sellest. Õigem oleks rääkida renoveerimislainest. Praeguseks on Eestis terviklikult renoveeritud 1400 kortermaja.

Meil on olemas „Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia“. „Buildest“ on teadusarendustugi, mis mõeldud abistama hoonete rekonstrueerimise strateegia paindlikul ajakohastamisel. Teavitus, koolitused ja kommunikatsioon, mida selle raames tehakse, aitavad suunata hoiakuid.

Seega on maratoni joostud juba kaua, aga praegu on tempot tõstetud ning hiljutine uudis Euroopa Parlamendist on renoveerimise rambivalgusse toonud. Euroopa Parlament on välja pakkunud ambitsioonika sihi, kuid liikmesriigid on sinna kõrvale asetanud alternatiivse plaani. Triloogid alles algavad ja ehk aasta lõpuks saab teada lõpptulemuse.

Lauri Suu: Peale hoonete energiatõhususe direktiivi, mille osas Euroopa Parlament oma arvamuse teada on andnud, on töös veel ka teised direktiivid, kus on käsitletud energiatõhusust laiemalt, näiteks ka taastuvenergiat. Igal riigil on veel ka oma energia- ja kliimakava.

Eesti „Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia“ kohaselt on meie eesmärk enne 2000. aastat ehitatud hoonefondi terviklik rekonstrueerimine vastavaks energiaklassile C aastaks 2050. Selle juures on oluline mainida, et jutt ei ole hoonefondist, mis on praegu olemas, vaid nendest hoonetest, mida on mõistlik C-klassi rekonstrueerida, arvestades hoonete väljalangevusega. Seejuures on keeruline hinnata üleriigilist ruumilist seisu. Kus inimesed selleks ajaks elavad? On see korter- või eramaja? Kas Lasnamäel või Kundas? Seesugune teadmine annaks vastuse ka küsimustele, kui palju, kus ja millised hooned jäävad tühjaks. Praegu on ehitisregistri andmetel hooneid ligikudu 215 000. Strateegia hinnangul võiks hoonete väljalangevust arvesse võttes arvata, et renoveerida tuleks umbes 140 000 hoonet. Eelnimetatud Euroopa Parlamendi seisukoha tuules on kohati kuulda olnud arvamusi, et tuleb jõuga korda teha näiteks ka nelja korteriga tellishooned endistes kolhoosikeskustes, mis siis, et keegi seal ei ela. Tegelikult ei pea seda tegema. Renoveerimisplaani tuleks vaadata kui meie kõigi eesmärki, sest kes ei tahaks elada korras ja energiasäästlikus kodus.

Valk-Siska: Euroopa Liidu liikmesriigid on alternatiivina välja pakkunud, et aastaks 2033 peaks hoone keskmine primaarenergia tarbimine võrduma energiaklassiga D. Elamufondi aga kuulub väga palju eri energiamärgisega hooneid A-st H-ni. Iga hoone ei pea olema kümne aasta pärast renoveeritud. Tuleb arvestada ka sidusvaldkondadega, näiteks energeetikaga, sellega, kuidas me hooneid kütame. Juba kütte tõhustamine aitaks väga palju ära teha. Seatud eesmärki ei pea saavutama vaid hoonete renoveerimisega.

Mida ootavad renoveerimismaratonilt arhitektid? Millise innovatsioonivõimaluse see pakub?

Sille Pihlak: Oluline on aru saada, et renoveerimine ja energiamärgise taseme tõstmine tähendab eelkõige elukvaliteedi paranemist. Arhitektidel on võimalus näidata, mida on terviklikku elukeskkonda silmas pidades võimalik ära teha. Oleme ka tudengitega selle teema ette võtnud ja püüame välja töötada lahendusi, et korteriühistud saaksid suuremalt unistada.

Renoveerimist peetakse üldjuhul kalliks ettevõtmiseks. Kui lisada veel arhitekt ja arhitektuur, arvutatakse eelarvele kohe mõned nullid otsa, aga ma arvan, et lõpuks kujuneb tasuvus vastupidiseks. Slenderi fassaadi arendusprojektiga¹ uurime praegu, mis saab siis, kui investeerida kodu korrastamisse 900 euro asemel ruutmeetri kohta² 910 eurot. Kas sellisel juhul on võimalik suurem kvaliteedihüpe, teha midagi palju olulisemat kui viia vaid energiakulud alla. See võib olla nii rõdu kui ka parem ligipääs oma kodule. Uurime ka seda, kas see annab pikemas vaates palju tõhusama tulemuse.

Üldjuhul on ka hoonetevaheline ruum üsna mahajäänud ja vananenud. Ka sellele tuleks renoveerimise käigus mõelda. Tahame näidata, et saab mõelda suuremalt ja terviklikumalt. Sellised näited on võtta Saksamaalt, Prantsusmaalt ja mujalt, kus renoveerimise kvaliteeti on tõstetud näiteks tehases toodetud ruumiliste paneelidega. Lisada saab rõdusid, talveaedu, püstakuid ja lifte.

Eesti n-ö mägede probleem on paljuski see, et korteriühistule kuulub vaid majaalune maa, kõik, mis jääb hoone ümber, on enamasti linnale antud. Praegu pakume õppetöö raames Tallinna Akadeemia tee tüüpkortermaja 1-464 tarvis modulaarseid lahendusi, näiteks püstakuid, mis ulatuvad osaliselt linna maale, ja loodame jõuda ka omavalitsuse kui maaomanikuga kokkuleppele. Eesmärk on leida lahendus, kuidas tõsta paneel­elamu elanike elukvaliteeti.

Loome praegu konfiguraatorit ehk keskkonda, kuhu lisame hulga tüüpseid lahendusi, mida saab konkreetsele majale kohandada ning näidata, mida üldse hoone rekonstrueerimise ja energiatõhususe egiidi all on võimalik ära teha.

Kaspar, kas korterühistutel on üldse soovi ja võimalusi oma elukohta investeerida ning hoone korda teha?

Kaspar Alev: Kui jutt on renoveerimisest, siis räägime ju hoonetest, mis ei kuulu linnale, vaid eraomandist. Peamine on mure hinna pärast ja kõigepealt küsitakse ikka, kui palju see maksma läheb. Pärast Euroopa Parlamendi algatuse uudist ilmus välja väga palju eksperte, kes ütlesid, et renoveerimine on liiga kallis. Need, kes renoveerisid oma maja kaks aastat tagasi, on praegu väga õnnelikud toonase otsuse üle. Nii et igal juhul on just praegu kõige õigem hetk see samm ette võtta.

1990. aastate alguses erastasid Annelinna korteriühistud raha kokkuhoiu mõttes ainult selle maa, mis jäi maja alla. Nagu Sille mainis, seab see piirid ka hoone renoveerimisele. Linn on saanud selle koha pealt siiski appi tulla ja investeerinud Annelinna üheksakordsete hoonete hoovide kordategemisse omajagu. Annelinn on küll terviklikult planeeritud, kuid keskkond on jäänud lõpuni välja ehitamata. Nüüd püütakse vaadata laiemalt ning koostada renoveerimisplaan mitmele hoonele ja nende­vahelisele ruumile korraga. Projekti „Buildest“ raames on arhitektid ja teadlased linnale appi tulnud. Ehk saame välja töötada põhimõtted ja võtted, mida mujalgi rakendada, aktiivseid korteriühistuid toetada. Näiteks koos parkimise korrastamisega saab lisada pinke ja haljastust, prügikaste, parandada kõnniteid ja madaldada äärekive, vaadata, kuidas pääseb paremini hoone välisukseni. Koos EKA tudengitega mõtleme sellele, kuidas teha nii, et tänavaruum ja avalik ruum sujuvalt hooneks üle läheks, ning kuidas tuua kliimakohanemise elemente ning elurikkust piirkonda juurde. Ühtlasi tahame soodustada aktiivseid liikumisviise. Annelinnas on näiteks vähe turvalisi ratta hoidmise ja parkimise võimalusi. Ruum majade ümber võiks kuumal suvel ka tõhusamalt hooneid jahutada.

Valk-Siska: Siin on mitu teemat läbisegi. Üks asi on see, et korterelamute rekonstrueerimistoetus, mida jagatakse välisrahastuse toel Kredexi kaudu, puudutab hooneid nende hoonekarbi mõttes. Omavalitsused saavad korteriühistutele appi tulla aga majadevahelise ruumi osas. Need kaks – majade renoveerimine ja majadevaheline ruum – saavad kokku siis, kui renoveerimist hakataks kavandama kvartalipõhiselt.

Mil määral võimaldavad praegused toetused üldse asju teistmoodi teha, mõelda rekonstrueerimisest kui arhitektuuriinnovatsioonist?

Valk-Siska: Aprillis avanevas korter­elamute rekonstrueerimismeetmes on varasemast palju selgemini sõnastatud vajadus kaasata VII taseme volitatud arhitekt. Kliimakindluse ja keskkonnaaspektide kõrval on väga põhjalikult selgitatud Euroopa uue Bauhausi põhimõtteid.

Millised on renoveerimise kitsaskohad? Kõik algab omanikust ja korteriühistust. Kõige rohkem on ühistu juhtidele toetuse taotlemise protsessis abi Kredexi tehnilistest konsultantidest. Küsimus ka arhitektidele: kuivõrd ollakse valmis renoveerimisprojektides ise aktiivselt osalema, ühistutega koostööd tegema, kuivõrd nähakse selles töös loomingulist iva? Ka arhitekti- ja insenerihariduses tuleb teha hüpe, et renoveerimist hakataks ka arhitektuuri kui loomingu mõttes tõsisemalt võtma. Näiteks kutse andmisel tuleb renoveerimisprojekte enam arvesse võtta. Insenerid on välja toonud, et renoveerimine ei anna nende portfoolios kutse taotlemisel väga palju plusspunkte.

Pihlak: Oleme püüdnud kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna integreeritud õppe hoida võimalikult kõikehõlmava, aga anname lõpetajatele võimaluse valida nelja magistristuudio teema vahel. Üks nendest on restaureerimine. Vähemalt üks neljandik igal aastal lõpetavatest arhitektuuritudengitest on valinud oma esimeseks suureks uurimisprojektiks olemasoleva hoone kehandiga tegelemise. See suund on väga populaarne ja liigub tõusujoones.

Kvartalipõhise renoveerimisega, millest siin enne juttu oli, tegeleme bakalaureusetaseme stuudios. Teaduskonnas on ka kaks nooremteadurit, kes tegelevad selle teemaga oma doktoritöös. Selleks et ideed lõpuks ka ellu jõuaksid, peame selgemalt piiritlema, mis on riigi kohustus, mida toetab omavalitsus ja kuidas korteriühistu seda tervikut haldama hakkab.

Näiteks oleme arutanud, kuidas koostada Annelinnale terviklahendus. Seal on ju kiire fassaadi renoveerimine kõige pakilisem, kuid ainult sellele keskendumine ei too elukeskkonna kvaliteedis suuremat arenguhüpet. Üks mõte, mida soovime katsetada, on maastikuarhitektuuri ja arhitektuuri sidumine. Näiteks võib maastik tõusta esimese korruse kõrguseni ja saada lävepakuruumi osaks. Linna maa ei peaks lõppema seal, kus on katastri piir. Pärast kvartalipõhist rekonstrueerimist saaksid ühistud juurde funktsioonid, mida enne ei olnud. Annelinnas katsetame ka eri fassaadikattematerjalidega, näiteks puitpaneelidega. Nii saame ühest küljest teha mõõtmisi, teisest küljest näidata võimalusi ning paluda elanikel valida endale meelepärane lahendus.

Alev: Need toetused, mida Kredex kümme aastat on jaganud, on juba praegu innovatsiooni vedanud. See pole küll avaliku ruumi innovatsioon, vaid tehniline. Kõik praegused standardsed tehnilised lahendused on tulnud sellest, et on üks meede, mille peale saab loota ja mille tingimused tuleb täita. Ehitajad ja insenerid peavad teadma, kuidas neid asju lahendada. Näiteks sundventilatsioon. Kui renoveerimise toetamist alustati, oli see uudne lahendus, praegu pigem tavaline hoone korrastamise osa. Tehases toodetud paneelidega on ka näiteks fassaadi renoveerimise aeg lühenenud peaaegu poole võrra.

Küllap on uuenduste läbiviimiseks vaja jõuda ennekõike korteriühistute ja nende esimeesteni. Kuidas aga uuenduste ja elukeskkonna tõstmise võimalusi tutvustada, kui otsustamisel lähtutakse kõige odavamast hinnast?

Valk-Siska: Suuremates linnades ühistud väga palju veenmist ehk ei vajagi. Toetuse taotlemise aktiivsuses on aga täheldatud piirkondlikke erinevusi. Pigem vaatame, kuidas vähem huvitatud paikkondades inimesteni jõuda ja teavitustööd teha, näiteks Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis. Üldjoontes pole seni kurdetud toetustaotluste vähesuse üle.

Pihlak: Ma pean oluliseks, et rekonstrueerimist ei õigustataks pelgalt küttearvete vähenemisega. Pigem peaks rääkima elukeskkonna kvaliteedi tõstmisest ja sisekliima parandamisest.

Valk-Siska: Kui suunata korteriühistud ja omanikud mõtlema sellele, kuidas ka arhitektuuri mõttes elukeskkond paremaks teha, siis tuleb ühtlasi küsida, kas meie arhitektid on valmis seda tööd tegema ning parimaid ideid renoveerimisprojekti ette rakendama ja sisulise innovatsiooniga kaasa tulema, samuti kogu protsessi vältel korteriühistutel n-ö kätt hoidma.

Pihlak: Meil on oma edulugu ju olemas: avaliku ruumi arhitektuurivõistlused. Ehk teeksid renoveerimisteema atraktiivsemaks tüüphoonete rekonstrueerimise võistlused, mis annaksid ette teatud hulga lahendusi, mida saab kohandada vastavalt olukorrale ja korteriühistu vajadusele. Oluline on siinjuures selgelt sõnastada lähteülesanne, kaardistada korteriühistute vajadused. Iga hoone rekonstrueerimiseks me võistlust korralda ei jaksa, see pole ka otstarbekas, ning seetõttu peaks võistlusel keskenduma musterlahendustele, mida saab sama tüüpi hoone peal kombineerida ja loodavas konfiguraatoris visualiseerida. Näiteks üks osa korteriühistuid soovib lifti, teine rõdusid, kolmas toidutaimede kasvatamise võimalust fassaadil jne.

 

Kuivõrd volitatud arhitekti ja korteri­ühistu kokkusaamine on üldse probleem? Näiteks Tartus?

Alev: Ma ei oska praegu öelda, kui paljud korteriühistud on arhitekti kaasanud. Üldiselt lähtutakse renoveerimisel praktilistest küsimustest. Vaja on toetust ja vaadatakse, millised tingimused tuleb täita, et projekt kokku saada. Kui ka vaadatakse laiemalt, siis on esimene küsimus, kuhu ja kuidas kõik autod ära mahutada. Lahendatakse konkreetseid probleeme hästi konkreetsete ja teada-tuntud lahendustega. Karta on, et inimesed lihtsalt ei tea, mida arhitekt suudaks projektile ja elukvaliteedile juurde anda.

 

Kuidas see kuristik siis ületada? Ühest küljest annab renoveerimismaraton võimaluse teha rohkem, kui siiani on tehtud. Teiselt poolt isegi ei teata, mida oleks võimalik teha, ning kitsaskohad on pigem praktilist laadi.

Suu: Mulle meenub sellega seoses aasta 2006, kui Eestisse loodi energiasäästu kompetentsikeskus. Siis hakati süsteemsemalt vaatama, milline on üldse meie hoonefond, ja korraldama ka energiasäästu teemal koolitusi. 2009. aastal õnnestus Eestil müüa Luksemburgile heitekvoote, mille kaudu renoveeriti nii avalikke hooneid kui ka korterelamuid. Toona, võrreldes praegusega, polnud sellist kogemust, tegutseda tuli kiiresti, ajasurve oli tohutu. See tõi kaasa isegi tellingute puuduse. Mõistetavalt oli ka kriitika terav. Nüüd on aga nii mõnedki lahendused – näiteks mehaanilise ventilatsiooni rajamine – iga renoveerimisprojekti loomulik osa.

Kõik võtabki aega. Viimaste nädalatega on ühiskonnas tekkinud kärsitu ootus või ärevus, et midagi on kohe tulemas, sunnitakse peale ja homme peavad kõik majad korras olema. Tegemist on juba kaua väldanud protsessiga, mis kestab edasi lihtsalt suuremas mahus, kui see on siiani toimunud. Siiani on renoveerimisturg olnud pigem nišiturg ja samad ettevõtted on tegutsenud aastaid. Oluline on, et turule tuleks uusi tegijaid, et tekiks suurem konkurents ja tõuseks kvaliteet.

Ehk peaks ka toetuste jaotamise kriteeriumid olema väga laiapõhjalised, näiteks sisaldama nii väliruumi kui ka hoone uuendamist? Arvesse tuleks võtta seegi, kus hoone asub, sest rattateede võrgustiku ja ühistranspordisüsteemiga paremini ühendatud asumid on ka väiksema CO₂ jalajäljega. Ühesõnaga, arvestama peaks rohelise maailmavaate kõigi aspektidega, mitte ainult energiamärgisega.

Suu: Ma arvan, et kõige ühte kohta toppimine on ohtlik, sellised projektid kukuvad läbi. Pigem tuleks eri meetmed ja toetused omavahel sünkroniseerida. Kõike hõlmav toetusmeede on lihtsalt ilmvõimatu. Alustada tuleks sellest, et mõelda inimesele, kes elab kortermajas. Kes on see, kes toetust saab?

Valk-Siska: Ainuüksi korterelamute rekonstrueerimise määruse seletuskiri on praegugi sada lehekülge pikk. Juba hoonekarpi puudutava tegevuse reguleerimine on väga kompleksne. Üksainus suure meede, mis kõik ära lahendaks, on ebarealistlik.

Oluline on mõttemalli muutus. Mitte hooned ei tarbi energiat, vaid inimesed. Mitte hooned ei vaja toetust, vaid inimesed. Rekonstrueerimise ja rohepöörde keskmes peaks olema inimene. Ühes hoones elavad väga erineva sissetulekuga inimesed, kes peavad lõpuks jõudma kokkuleppeni energia ühisostu osas või otsustama, kas rajada keldrisse varjumiskoht. Lastega pere vajab selleks kõigeks ühtmoodi toetust, üksi elav pensionär teistsugust. Mõelda tuleks, kuidas inimene jõuab selleni, et elab korda tehtud kodus, et tal tekiks soov panustada keskkonna kvaliteeti. Meil on abiks olnud teenusedisaini tudengid, et kaardistada korteriühistu esimehe teekond ideest toetuse taotlemise, renoveerimisprojekti ja selle valmisehitamiseni.

Alev: Individuaalne lähenemine lahendaks palju küsimusi. Ma näen korteriühistu koosolekutel, kuidas üks inimene on valmis panustama maksimaalsesse renoveerimisse, teisel käib ka minimaalne kodukulude tõus üle jõu. Lõpuks ei renoveerita ju energiasäästu pärast, vaid selleks, et hooned säiliks, et inimestel oleks parem elada, et neil oleks üldse koht, kus elada.

Valk-Siska: Kodu, kus me elame, vajab kordategemist teatud aja tagant nii ehk naa. Ikka tuleb katust ja aknaid vahetada, küttesüsteemi remontida. Praegu on selleks sobiv hetk, sest on olemas välisvahendid, millega toetada terviklikku kordategemist, kodu korda teha nii, et see võimalikult kaua vastu peaks.

Alev: Piirkonnapõhisest renoveerimisest ja majadevahelisest ruumist on raske rääkida, kui ei saa omaenda maja korda teha ja hooldada. Üks takistus on väga erinev sissetulek.

Valk-Siska: Näha on ka piirkondlikke erinevusi. Miks Ida-Virumaal esitatakse vähem renoveerimistaotlusi? Küsimus pole ainult toetusmääras. Ida-Virumaal võib toetuse määr olla suurem, aga taotlusi ikkagi ei laeku. Kodu pole ju ainult maja, vaid terve ümbruskond. Kodukandi kuvandis mängivad oma rolli avalik ruum ja teenused, lasteaiad, koolid, töökohad, liikumisvõimalused jpm. Inimesed, kes hoiavad oma kodupaika, on ka altimad võtma ette pingutust see toetustaotlus kokku kirjutada ja kodu eest hoolt kanda.

Pihlak: Ma nõustun, et renoveerimiseks on praegu suurepärane aeg. Kõikvõimalikud meetmed toetavad näidisprojektini jõudmist ja tegevusliini paika­panekut, et oleks selge, kes, millal ja kus peaks sekkuma, et tulemus saaks laiapindne ja elukeskkonna kvaliteet paraneks.

1 Tegu on kunstiakadeemia arendusgrandi projektiga „sLender fassaad – mass-kohandatav, multifunktsionaalne mahuline hoone piirdetarind“, mille eestvedajad on arhitektuuriteaduskonna juhtivteadurid Siim Tuksam ja Sille Pihlak.

2 Umbkaudne hind Annelinna kortermaja fassaadi renoveerimiseks aastal 2023 korteri ruutmeetri kohta.