Godotʼd oodates

LEA LARIN

Aprill hakkab lõpule jõudma ja koos sellega asub rinda ärev ootus, et kliimaseaduse eelnõu avalikkuse ette jõuaks. Suure tõenäosusega mõjutab see Eesti elu rohkem kui miski muu viimastel kümnenditel ega jäta puudutamata kellegi elu.

Eelnõus sätestatakse seadusena, kui palju peab Eesti kasvuhoonegaaside (eelkõige CO₂) heidet vähendama. Seda lõppeesmärki me ise ei otsusta, sest selle on paika pannud Euroopa Liidu kokkulepe, et 2050. aastaks saavutataks kliimaneutraalsus ja vahe-eesmärgina väheneks 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heide vähemalt 55 protsenti võrreldes 1990. aastaga. Kliimaseadusega seatakse konkreetsed heitmevähenduse eesmärgid kõigile sektoritele: energeetikale, tööstusele, transpordile, hoonetele, põllumajandusele, jäätmemajandusele ja maakasutusele. Senise info kohaselt vaadatakse kõiki sektoreid eraldi, aga koheldakse võrdselt. See tähendab, et nii transpordi, hoonete, põllumajanduse kui ka jäätmekäitluse puhul on lähtealuseks võetud, et 2030. aastal tuleb võrreldes 2005. aastaga 24 protsenti vähem süsinikku toota.

See ülesanne on paras pähkel, sest näiteks põllumajanduses kasvaks heide senisel kursil jätkates võrreldes 2005. aastaga 32 protsenti, seaduses seatud baasaastaga 2021 võrreldes aga 4 protsenti. Hullem lugu on tööstusega: prognoosi kohaselt terendab olemasolevaid meetmeid rakendades võrreldes 2021. aastaga 35protsendiline heitme kasv ja 2005. aastaga võrreldes oleks see lausa 72 protsenti. Aga kui tahta lisaks olemasolevatele uusi tööstusi?

Vanaviisi jätkates ei ole võimalik heitmevähenduse eesmärke saavutada ka hoonete, kus eesmärgist jääb puudu 7-8%, ega ka maakasutussektori (LULUCF ehk maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus) puhul. Viimati mainitus on eesmärgiks heitme kompenseerimine vähemalt samaväärse sidumisega, kuid nulli asemel on oodata hoopis pluss 2,1 miljoni tonnist heidet, mille peaks omakorda hüvitama süsiniku sidumisega kusagil mujal.

Prognoosi kohaselt võiksime vaid energeetikas ja jäätmemajanduses Euroopa Liidu eesmärke täita ja isegi ületada.

See kuiv ja igav protsendipuru tähendab, et tegutseda on vaja, ja tegutseda on vaja kiiresti, sest 2030. aastani on pelgalt kuus aastat. Selge on see, et jalajälje vähendamiseks on vaja muutusi, suuri muutusi. On vaja hoida ja kokku hoida, jätta mets raiumata, põlevkivile ja turbale kriips peale tõmmata. Loodav kliimaseadus seab eesmärgid, aga nagu alati peitub saatan detailides, konkreetsed meetmed lähevad seletuskirja ning neist (ja nende mõjudest) ei tea avalikkus veel eriti midagi. Kuid kindlasti on meetmetele lisaks vaja kinnitada kliimaseaduse eesmärkide täitmise eest vastutajad. Ja mis kõige tähtsam, et üks üllas eesmärk ei tühistaks teist, vaid et süsinikujälje vähendamisega peetaks samavõrd silmas elurikkuse säilitamist.

Ükskõik millele mõeldes on kuus aastat inimelu ajahorisondil pagana vähe. Eks häda olegi selles, et see kõik mõjub mingi tüütusena, läbinämmutatud teemana, mis on kõigele lisaks ka abstraktne ja kauge. CO₂, kasvuhoonegaaside kumuleerumine … seda on raske tajuda. Vahest kliimasoojenemine on hõlpsamini arusaadav, kümnes kuu soojarekordeid jutti annab omal nahal tunda. Kuid on ilmselge, et ka üksikisiku elu muutub märgatavalt, piltlikult öeldes saame „igaühe loodushoiule“ lisaks väljendi „igaühe keskkonnakahju“ võrra rikkamaks. Kas ka teadlikumaks?

Kuigi on kinnitatud, et Eestis ei püüelda Euroopa eesmärkidest enamat, võivad eesmärgidki muutuda. Euroopa Komisjon on soovitanud, et CO₂ heidet tuleks 90 protsenti vähendada juba 2040. aastaks.