Me vajame loodust, et olla vabad 

KERTU BIRGIT ANTON 

Et Eesti riik ja inimesed oleksid vabad ka järgmised 30 aastat ja kauemgi, peame kaitsma keskkonda. Esmapilgul kummaline mõttekäik: kas pole mitte keskkonnahoid just üks suur vabaduste piiramine? 

Kui me ei leevenda praegu kliimakriisi ja elurikkuse kadu, seisame edaspidi silmitsi paljude vabaduste kitsendamisega. Tugevamad kuumalained sunnivad meid tervise kaitseks päevade kaupa konditsioneeritud ruumidesse varjuma ning tekitavad sundkulutusi õhu jahutamiseks. Soojamaareisid muutuvad põrgukuumuses ja maastikupõlengutes võimatuks. Ettearvamatute ilmastikuolude tõttu võib hävida toidusaak., see aga kergitab toiduhindu ja pitsitab inimeste rahakotte. Üle maailma puhkevad sõjad veevarude ja viljaka maa pärast, pingestades ka meie julgeolekuolukorda. 

Tänu sellele, et loodus täidab vastutasu küsimata meie eluks vajalikke ülesandeid, ei ole me vee puhastamise ja viljaka mulla taastootmisega ise hõivatud. Looduskeskkonna taastamise igavese töö asemel oleme vabad tegelema mõttetöö, teaduse ja kunstiga. Sellises kaoses, kus inimkond on loodust pöördumatult muutnud, jäävad need eluliselt tähtsad funktsioonid täitmata. On suur oht, et Maa jõuab järgmise 80 aasta jooksul pöördumatute murdepunktideni, nagu Gröönimaa jääkilbi sulamine ja Amazonase vihmametsa muundumine savanniks. See toob omakorda kaasa uued hiiglaslikud keskkonnamuutused, mis sunnivad põhjalikult muutuma ka ühiskondi. Kellel on siis aega unistada? Jaksu mõelda suurelt? Raha, et hakata oma unistuste poole pürgima?  

Võib ju öelda, et ka Nõukogude Liidu ajal ei paistnud paljud unistused kuigi teostatavad, miks üks lumehelbeke praegu hädaldab. Aga Nõukogude Liit kogu oma õuduses oli ühiskondlik kord, kogum sotsiaalseid reegleid ja võimustruktuure nagu teisedki ühiskonnad. Taustal oli loodus, mis võimaldas ühiskonnale leiba ja rauda, naftat ja puhkusetuusikuid. Läbi raudse eesriide immitses teadmisi teiste ühiskonnakorralduste kohta. Mõtteis oli siht, mille poole pürgida: muuta ühiskondlikke reegleid – riigikeelt, põhiseadust, ühiskondlikku hierarhiat –, et jõuda soovitud vabasse riiki. Oli lootus, et sinna saab jõuda. 

Ühiskondlikud reeglid võivad muutuda järsku, nagu oleme kogenud nii iseseisvuse taastamisel kui koroonakriisi ohjeldades. Neid võib olla võimalik ka tagasi pöörata. Looduses on aga hulk muutusi pöördumatud. Väljasurnud liiki on võimatu taaselustada. Ärasulanud mandrijää ei taasteki eelseisvatel aastatuhandetel, mis tähendab inimühiskonna jaoks niisama hästi kui mitte iialgi. Unistused nende muutuste tagasipööramisest on määratud mitte täituma, sest loodusteadustega juba vaielda ei saa. 

Eesti iseseisvuse taastamise algusaegadel oli kavas tagada Eesti kroon Eesti metsaga, sest kättesaadavaid kullavarusid oli vast vabanenud riigil vähe. Looduse roll meie vabaduse tagajana ei seisne aga üksnes võimaluses see häda korral kellelegi maha müüa. Looduse suurim panus meie vabadusse seisneb selles, et loodus teeb järjepidevalt ja vastutasu küsimata meie eest ära ühiskonna olemasoluks vältimatult vajalikud tööd: puhastab vett ja õhku, hoiab toidu tootmiseks sobivat ilmastikku ja tolmeldab. 

Kui jätkame ökosüsteemide lammutamist, nagu me seda praegu teeme, peame ise võtma enda kanda need elutähtsad ülesanded, mida loodus on seni täitnud. Peale selle peame toime tulema ka tasakaalust välja löödud keskkonnaga. Riik, kus jätkub tähelepanu vaid sellele, kuidas saada hakkama ümberringi põlevate metsadega ja leida piisavalt tööjõudu taimi kunstlikult tolmeldama, ei ole pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Sellises riigis ei saa inimesed vabalt otsustada oma elukäigu üle, unistada ega unistusi teostada, sest neil on mahti mõelda üksnes tänase päeva üleelamisele. Juba praegu kitsikuses elavate inimeste lootus paremale elule kuhtub keskkonnakriiside süvenedes. 

Tulevased põlved ei pea leppima sellega, et nende eelkäijad lammutavad ökosüsteeme, mille hüvedele on neil põhiseaduslik õigus. Need tulevased põlved, keda keskkonna hävitamine väga tugevalt mõjutama hakkab, on täna juba olemas. Neid leiab lasteaiast, ülikoolist, ajaleheveergudelt, tänavalt ja kohtusaalist, kus nad võitlevad vabaduse eest elada täiskasvanueas tervelt ja täisväärtuslikult. 

Me vajame loodust, et saaksime olla vabad.