Mu vend on lespi ja see on tõsi

VALLE-STEN MAISTE

Elumuutvate juhtumustena tuuakse tihti esile armastus ja laste sünd. Nende sündmuste paituses kulgen juba kolmandat aastakümmet. Leidmaks värskust katsetatakse kõiksugu afääre, alkoholist loobumist, liitumist investorite kogukonnaga. Kahjuks pole seesinane äratanud vähimatki huvi. Nii on oht „anakroniseeruda“, irduda üldhuvitavast ja kaasaegsest. Jalustrabav jääb endisaega, piirdub Vaino Vahingu proosa, Tõnu Luige filosoofialoengute ja 1980. aastate keskpaigas 13aastase kivipallurina muusikakollektiivi Vanemõde kontserdile sattumisega.

Seal koges stagnaaja laps nii mõndagi: glämmi, hevi ja punki, aga ka postmodernismi ja pastišši, kui nimetada toona meil veel vähe tuntud nähtusi. Eelkõige on Õest meeles aga EKA kontsertide kuldaja kultuurikorraldaja, tänavu varalahkunud Veljo Vingissaare (igavene respekt!) vallatult upsakad mölasessioonid. Mida kõike onu Veljo ka ei pajatanud armastuse ja aidsi, suure kodumaa või Viru tüdrukute ja ärikate kohta – tema mõttekäigud mõjusid nõukogude pedagoogika, kultuuri ja publitsistika taustal äraspidiselt cool’ilt ja ootamatult.

Vingi iba iseloomustas järeleandmatu elususe, kohalolu, sotsiaalse teravuse ja kõnekuse tung. Nimetatud kvaliteete olen seejärel hinnanud ja otsinud – elust ja teatrist, naiivikuna koguni suveteatrist, mille auditite tulemused kuulukse tänavu head. Tore on. Või esinesid tublilt hoopis väikekodanlikku glamuurikarusselli üles kloppima palgatud reporterid? Kuivõrd ei ole veel tuhmunud mälestus suvedest, mil sattusin mõisa- ja aasaetenduste trianglile paarikümnel päeval kuus, sai tänavu külastusi harvem.

Ootamatult sattusin lähikuudel sagedasti aga sündmusele, mille puhul poleks arvanud, et see vanamehe nii käima tõmbab. Muidugi ei olnud tegu brat-suvega, ehkki Charli XCX on kümnenditagustest Positivuse festivali külastustest saati armas. Olgugi sümpaatne, pole brat-värk vaatamata ühisosale elustiilis ilmselgelt elu­põlist Vana Villemi klienti silmas pidades disainitud fenomen. Ikka Florian Wahli esinemistest on vallandunud siinne hilisest keskeakriisist nõretav kirjutis.

Tänapäeval, kui iga kaguserva külakapelligi ülesastumised on valguse, välgu ja võimendusesähvakatest rohkem täis puhutud kui varase Metallica unenäod, ei saa ühemehe–show üllatada tulevärgiga. Olgugi et ka hoo poolest sõidab FW meie estraadil tavapärastest liigutamis- ja lavastusmustritest üle halastamatumalt kui tänapäeva korvpall Andres Sõbra aegse Kalevi patsutamistest.

Äraseletamatult nõiduslik on FW piireületav-sulatav tonaalsus. Mängides pidevalt tulega – lõõritades viimasest heterost ja Hitlerist, skandeerides, et Eestis on palju venelasi, pilades EKAt ja veganeid nii, et ka Valge Tüdruku lüürika mõjub selle kõrval kui pühapäevakooli laulusalm, suudab FW kummalisel moel võita kõigi nende kultuurisõdades vastastikku vaenutsemisest räsitud segmentide südamed. Jalustrabav, millise viraalsusega on „Mu vend on lespi ja see on tõsi“ muutunud lööklauluks tüügastunud onu Heinode kooris.

Eeskätt raputab FW puhul karbi lahti ning toob Vingissaare ning EKA Päratrusti kultuurijäätmete ümbertöötamise kuldajad meelde aga FW ülesastumiste performance’eid meenutav kontseptuaalne laetus, sotsiaalse ärksuse ning teravdatud kohalolu kontsentratsioon. Imetlust väärib, kuis FW suvistel gastrollidel oma vaevu mõne kuu vanust uudisteost „Flo(ou) raadio“ esitledes pidevalt muutus ja show’d värskete osadega täiendas.

FW etendusel on püsivamad jooned meid lakkamatult saatva kaubanduslike teadaannete saaste ning vohava robotiseerumise pila, raadiohäälte ja eetrivaraste jou-bravuuri ning globaliseerujate-natsionaliseerujate ja eri kaevikutes sõimlevate kultuurikonfliktis osalejate jahutamine jpm.

Ent sellele lisanduvad ühekordsed misanstseeni mõõtu etteasted, olgu spontaansed nublu või naispoliitikute kapsamaale sihitud torked või Sahra Wagenknechti ja Björn Höcke küpsemisnädalail nii ajakohased etüüdid Saksa mälupoliitika teemadel ammuse, mõnede arvates hoopis 700-aastase orjaöö eest tasumiseks sepistatud hiti „Saksa noormees“ taustal. Alanud teatriaasta kujundajad peavad pingutama, et mitte mõjuda FW kehva substituudina.