Kui munad kadusid

Sõnumite objektiivsuse võistluse võitsid sel nädalal ülekaalukalt poliitikud.

KAAREL TARAND

Mida kiiremini paanika levib, seda pikem on pidurdustee. Üks vastutaja huulilt ettevaatamatult lendu läinud ja faktikontrolli läbimata lause võib kergesti muutuda argitõeks rahvasuus ja seal oma elu elama hakata. Kuidas ka kahetsedes ei pingutaks, on raske teda tappa.

Riigikogu liikmetele paistab see olevat kohale jõudnud: kui nad ka jõuliselt ei pidurda, siis vähemasti enam ei kiirenda. Teisipäeval peeti riigikogus maha korraline välispoliitika arutelu, mis oli igati vaoshoitud ja kantud kollektiivsest kindlameelsusest. Ei ühtki paanikasõnumit! Läbiv teema oli ootuspäraselt, et „me peame tegema nii, et teised teeksid“ ning et paljud neist teistest ei saa ikka veel Venemaa probleemist õigesti aru ja neid on vaja visalt harida. Kriitilisem vaatleja ütleks, et võõra raha jagamisel ei hoitud energiat ja tühja juttu kokku, aga kui mitmetunnisest arutelust üks tooniandev tsitaat välja noppida, siis Marko Mihkelsoni oma: „Vaatamata selle maailma keerukusele ja ohtudele, mis meid varitsevad, on Eesti tänane seisund absoluutselt parim, mida meil selles keerulises maailmas võtta oleks.“

Riiklikult tähtsa küsimuse arutelu parlamendis on mugavusformaat: seal saab suust raha pilduda katteallikat näitamata ja vastavat maksueelnõu esitamata. Näiteks lubatakse anda igal aastal Ukraina toetuseks 0,25% SKTst. Kõik on nõus, aga keegi ei küsi, kuidas see sadakond miljonit ehk ligikaudu 150 eurot iga töötava tuluteenija kohta aastas tuleks kokku koguda. Kui kehtiva maksukoormuse piires, siis kelle arvelt (ja võib ette kujutada, keda viljatult kärpima ja keda pügama minnakse)? Hoopis ausam oleks ikka minna mingil kujul riigikaitsemaksu kehtestamise teed. Oleks igaühele selge, kuhu, kui palju ja kui kaua sõjaraha läheb ning antaks võimalus oma patriotismi teoga kinnitada. Praegu jääb maksumaksja lambukeseks, kes saab alles tagantjärele teada, kuhu ta raha on läinud ja millest seetõttu ilma jääb.

Paraku on rahustav-julgustaval sõnumil – kes neid riigikogu stenogramme ikka jaksab lugeda – vähe lootust võistelda end sõjaootuse ja läheneva hävingu lõksu mõelnute hädahüüetega. „Ka parima stsenaariumi korral suudab Venemaa taastada oma Ukrainas räsitud armee kärmemalt kui Euroopa selleks valmistuda,“ kuulutab EPL oma 13. veebruari juhtkirjas „Sõjaline oht Euroopale on tulnud, et jääda“. Päev varem jõudis Eestitki hästi tundev Edward Lucas saabuvale hädale veel ajavinti peale keerata, kui kirjutas Times’is: „Venemaal on vaja vaid kaht aastat, et pärast lahingute lõppu Ukrainas oma väed taas seadistada. NATO ei ole selleks valmis. [—] USAta on asi veel halvem: Euroopal kulub vähemasti kümnend oma kaitse korraldamiseks“ („USA sõnum liitlastele: olete omapead“, 12. II).

Keskmise infotarbija elu ei teinud sugugi lihtsamaks see, et kas juhtumisi või siis hoolikalt ajastatult tuli Eesti välisluureamet riigikogu aruteluga samal päeval välja oma „Avaliku raportiga 2024“. Kõik käis tuttavas järjekorras. Esimesena paiskab kiirajakirjandus välja paanikapealkirjad (näiteks „Venemaa sõjaväereform suurendab oluliselt vägede hulka Eesti piiridel“ Postimehes) ning alles õhtuks jõuavad kaamerate ette asjatundjad eesotsas väsimatu valveeksperdi Rainer Saksaga, kes püüavad oma tasakaalukate selgitustega juba suureks paisunud paanikatuld kustutada. Aga kes neid enam usub, kui pealkirjanikelt juba ärevusdoos kätte saadud?

Armeereformi kommentaariks: ükski reform ja eriti Venemaal ei suurenda ega paranda midagi, sest see on bürokraatlike, ainult paberil elavate toimingute kogum. Kui isegi peaks jõutama niikaugele, et mingigi materiaalne ressurss liikvele läheb, siis see on ju ennekõike varastamiseks välja pandud. Kes vähegi on jälginud, milliseid käske Venemaa valitseja armee reformideks ja relvastamiseks viieteistkümne aasta jooksul on andnud ning kui tulemuslik ja graafikujärgne on olnud sõjalaevastiku, lennuväe ja muidugi analoogideta imerelvade osakonna arendamine, peab vaid imestama, et käskude täitmises ebaõnnestunud asjaosalisi tuhandete kaupa maha ei ole lastud, nagu Stalin kindlasti oleks teinud.

Enda kurssiviimine faktidega ja neist loogiliste järelduste tegemine nõuab süvenemist, mis argielu hädadega maadleva keskmise kodaniku ajabilanssi sugugi ei mahu. Nii on iga paanikapealkiri ja -lause järjekordne tilk stressirohkel ajal niigi triiki täis hirmukarikasse ning tugevdab ekslikult Venemaa lõputu vägevuse kartjate usku.

Kohati tundub mulle, nagu oleksin sattunud ajas tagasi 1980ndate algusesse, mil alatihti sattusin lootusetutesse vaidlustesse mõttelaiskusest N Liitu igaveseks pidanud konformistidega, kes jutlustasid kavalast kohanemisest, mitte vastupanust. Mul oli loomulikult vähe andmeid, rääkimata teadmistest makromajanduslike põhinäitajate hindamiseks, kuid vähestest infokildudest Ameerika Häälest ning argielu vaatlustest piisas jõudmaks järeldusele, et Nõukogude võim ei kesta enam üle kümne aasta. Mõistagi ootasime ja lootsime iga gensek’i surma järel, et nüüd hakkab kohe juhtuma, kuid läks Brežnev – ei midagi, läksid Andropov ja Tšernenko – ikka ei midagi. Aga siis tuli Gorbatšov, kellel ei olnud enam midagi juhtida, sest N Liidu majandus varises ootuspäraselt kokku. Meile iseseisvus, neile nälg.

Nüüdki ei ole küsimus muus kui selles, kui kaua nälgima harjunud ja orjalikult ohvrimeelne Venemaa elanikkond sel korral kannatada kavatseb. Sealne sotsioloogia ennustab, et suurele varingule ei hakata kaasa aitama protesti, vaid kõigest kasvava passiivsusega. Välisluureamet hindab Venemaa sõjarežiimile lülitunud majanduse väljavaateid igati adekvaatse pessimismiga. Samale lainele on hinnangutes häälestunud nii Venemaa enda majandusteadlased kui ka lääneilma analüütikud.

Triljonid võivad tunduda tohutu rikkusena, aga selgema pildi saab, kui rublad pärisrahaks ümber arvutada ja taandada kogueelarve kulutusteks elaniku kohta. Venemaa kulutab tänavu riigikaitsele ja sõjale ligi 40% riigieelarvest, mis teeb elaniku kohta tuhat eurot. Kõige muu eelarveliseks rahastamiseks jääb 1500 eurot elaniku kohta. Eestis on vastavad arvud 750 ja 13 000 eurot, kusjuures kaitsekulude erinevus on see, et meil jääb kõik selle raha eest saadu alles, Venemaal aga kulub kohe rindel ära. Ukraina tegevus tekitab iga päev (eriti neil päevil, mil mõni Venemaa lennuk või laev loosi läheb) Venemaale suurema arve, kui selle katteks eelarves raha on.

Ja kõik muu? Mitu päeva me Eestis taluksime valitsust, kes avalikku sektorit suvatseks rahastada Venemaa tasemel, see on vaid kaheksandiku ulatuses praegusest tasemest? Õpetaja palk oleks sel juhul 200, arstil 300 ning pension alla 100 euro kuus, midagi ei ehitataks ning keskklassi tasemel elaksid ainult vigastatud ohvitserid, julgeolekunuhid ja sõjatehaste brigadirid. Mida kõneleb majanduse tervise kohta fakt, et riigi kõrgeim juht peab kuu aja jooksul kolm korda jõuliselt sekkuma pealinna elanike kanamunadega varustamise probleemidesse? Kelle fantaasia ulatuks kujutlema Eesti presidenti või peaministrit aktiivselt võitlemas kanamunade defitsiidi ja kalli hinnaga Selveri või Prisma poodides?

Ma ei tea vastust küsimusele, kui kaua kavatsevad Venemaa elanikud sel korral nälgida, kas ületatakse Leningradi blokaadi aja rekord või korjab keegi varem uuesti üles Lenini loosungi „Rahu! Leiba! Maad!“. Praeguseks juba nälgib umbes 20 miljonit elanikku ja arvestades inflatsiooni, sanktsioone, majanduse struktuurseid hädasid ja muud, saab ainult kiiresti kasvada nende hulk, kellele on kanamunad sama kättesaamatud nagu Fabergé munad ning ilmuvad veel ainult unenägudes.