Olümpias valitakse ilupresidenti

Spordielu juhtimine on ülerahvastatud, kuid puhastustuld ei luba keegi.

KAAREL TARAND

Sügisärev maailm valmistub hooaja tähtsaimaks valimissündmuseks, USA järgmise presidendi valimiseks, mille tulemusel on mõju kõigile maadele ja rahvastele, kuid kõik peale hääleõiguslike ameeriklaste on ses võistluses pealtvaataja rollis. Eesti lõbustab end samal ajal hoopis kergekaalulisema võistlusega, mille lõpuks saab 11. oktoobril uue presidendi Eesti Olümpiakomitee (EOK). Publikut on siingi palju, kuid valijate ring kitsuke. Head meelelahutust sooviks sellestki võistlusest, sest lõpuks on sport, eriti tipp- ja saavutussport ennekõike meelelahutus. Paraku on kõik kolm EOK presidendiks kandideerijat ehk Kersti Kaljulaid, Urmas Sõõrumaa ja Erich Teigamägi debattides ja muudes esinemistes hirmus tõsised ja loovad ekslikku muljet, justkui sõltuks EOK presidendi isikust ehk kvaliteetsest spordielu juhtimisest, mitu medalit toovad Eesti sportlased suurvõistlustelt koju kümne ja kahekümne aasta pärast.

Tõsi on, et EOK asub nn spordipüramiidi tipus ja organisatsiooni sõnastatud viis eesmärki katavad alasid üksikisiku tervisest Eesti riigi maineni maailmas ehk enamat kui sport. Kandidaadid ujuvad siiski üsna vaikses vees ning räägivad vaid EOK juhtimise täiustamisest ega püüagi analüüsida, kas kehtiv spordielu organisatsiooniline ülesehitus on end õigustanud või vajaks see tõsiseid reforme, et eesmärgid, tulemused ja vastutus oleksid selged. Nagu aga Pariisi olümpiamängudel medalita jäämise järel selgus, ei vastuta selle eest EOK juhid ja üldse olevat Eesti sportlaste saavutused seal olnud silmapaistvalt head ilma poodiumikohtadetagi.

Praegu on jäänud kõlama, et tarvis on ainult kõvasti rohkem raha sisse panna ja küll siis masin toodangut annab. Sõõrumaa räägib üsna kergekäeliselt sajast lisamiljonist aastas kakskümmend aastat järjest, kusjuures põhiosa peaks otse või kaude endistviisi tulema maksumaksjatelt. Arvestades, et spordipoliitika kujundamine ja rahastamine kuulub valdavalt kultuuriministeeriumi valitsemisalasse, on tuska ja kadedust põhjustav võrdlusmoment muu kultuurisfääriga kerge tekkima. Seda eriti lõputuna kerivate kärpejuttude ja ülalt kehtestatud solidaarsusnõude foonil.

Tuleva aasta riigieelarve eelnõu seletuskirjast on aga lugeda, et „kärbetest jäävad puutumata [—] toetus Team Estoniale ja rahvusvaheliste spordi suursündmuste toetusmeede“. Saavutusspordi toetamiseks ja arendamiseks kulub 43 miljonit eurot, organiseeritud liikumisharrastuse edendamiseks aga kõigest 3 miljonit. Prioriteedid paigas, ütleksid poliitikud. Kuid alustama peab hoopis küsimusest, miks kannab Eesti noori ja täiskasvanud tippsportlasi rahastav kehand mitte-eesti nime ja ühelgi EOK presidendiks kandideerijal ei ole rahvusliku uhkuse asjast rääkides tõrget, kui muudkui korrutab „tiimestõunia“ ja „tiimestõunia“. Kas ÕSis said sõnad otsa? Enamik stipendiumi või toetuse saajatest ei jõua iial tasemeni, mis võimaldaks kaubamärgile rahvusvahelist kuulsust tuua ja sisemaises kasutuses ei tohiks ühelgi avalikku rahastust nautival struktuuril olla muu kui eestikeelne nimi.

Mehhikos on iidsest ajast teatud, et päikeseni küündimiseks on parimad terava ja kuldse tiputa püramiidid. Aga Eesti spordis?

Dennis J. Jarvis / Wikimedia Commons

Kuid raha juurde tagasi. Riigieelarve seletuskirja kulutabelis tulemusvaldkonniti on kirjas, et kultuuriprogrammi kärbitakse tänavusega võrreldes 8%, spordiprogrammi aga vaid 1% ning viimase sees saab protsentuaalselt enam (5%) pihta organiseeritud liikumisharrastuse edendamine. Riigikogus juba aastal 2015 kinnitatud Eesti spordi­poliitika põhialustes seatud peaeesmärk on: „Aastal 2030 vastab eestimaalaste vaimne ja kehaline tasakaal ning heaolu Põhjamaade tasemele ning Eestis on kehalist aktiivsust soodustav elukeskkond koos kaasnevate teenustega, mis toetavad inimeste tervena elatud eluea pikenemist ja eneseteostust ning majanduskasvu“. Üllas ja õige, suunatud kõigile inimestele, mitte üksikute kutseliste sportlaste tippvormi ajastamisele, aga vähemasti riikliku rahastuse proportsioonid kõnelevad vastupidisest.

Spordivaldkonnas liigub riigieelarve panuse kõrval muidugi muudki raha, ainuüksi omavalitsused kulutavad aastas kokku kuni 100 miljonit. Eraldi peaks arvesse võtma haridussüsteemis kuluva. Vastavalt põhialustele annab kultuuriminister igal kevadel riigikogus aru, kuidas Põhjamaade tasemele lähenetakse. Mitte piisavalt, kuid suund on üldjoontes õige, kinnitab 2023. aasta kohta käiv põhjalik ja detailset spordistatistikat sisaldav aruanne. Organiseerunud harrastajate arv on kaheksa aastaga kasvanud 70 000 inimese võrra ja ülekaalukalt on inimeste lemmikalad, mille eest nad on valmis ka ise maksma, kulturism, fitness ja võimlemine (kokku 67 000 harrastajat), mis viib jalad väitelt, et iga ala harrastama hakkamiseks on nii lastel kui ka täiskasvanutel vaja tippsportlasest eeskuju. Neid eeskujusid on näiteks kergejõustikus ja korvpallis, kuid harrastajaid kõigest 8000 ringis, sama palju kui tantsuspordis.

Spordi põhinäitajate seas oli ainus langeja 2023. aastal rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt saadud medalite arv. Aga kas see üldse on probleem? On ikka, sest just saavutused tippspordis annavad põhiõigustuse EOK olemasolule ning selle juhtidele tegevust. EOK praegune president Urmas Sõõrumaa rääkis Delfi tööintervjuus, et käib kõigil medalistidel alati lennujaamas vastas (see teeb paarsada lennujaama külastust aastas). Tema konkurent Erich Teigamägi oli aga asepresidendi ametis kokku lugenud, et tal kulub töötunde umbes ühe töökuu jagu aastas, ent need on see-eest organisatsioonile tasuta.

Nüüdse valimiskampaania üks keskseid rõhuasetusi ongi koomilisel kombel kõigi kandidaatide kinnitus, et ükski neist ei soovi EOK presidendi ametis palka saada. Õige ka, kui tööd on vähe ja kõik vajaliku teeb ära palgaline peasekretär. Kuid küsima peab, miks see vähetöine kolmik (president ja kaks asepresidenti) püramiidi tipus üldse ilutsema peab. Vägisi mõjub see kui seisusliku korra aegne tiitlite ostmine, kusjuures ostja kulu on palgast loobumine, tulu aga au ning privilegeeritud juurdepääs üleilmsetele meelelahutussündmustele.

EOK on põhikirjaliselt end kuulutanud sõltumatuks valitsusväliseks organisatsiooniks ja kui kõigil maailma riikidel on selline olemas, siis ei saa seda Eestiski kaotada. Aga kas see ikka kannab välja riigi jaoks „olulise strateegilise partneri“ rolli spordipoliitika elluviimisel, kui organisatsiooni ülesehitus on pehmelt öeldes kummaline tipust juureni. Põhikirja järgi on kõik toimuv üdini demokraatlik. On täiskogu, esindajate kogu ning alles seejärel täitevkomitee eesotsas presidendiga. Nagu Eesti erakondade näitel hästi teada, ei tähenda kaunis struktuuriskeem sisedemokraatia toimimist ning kogu võim on tihtipeale koondunud juhatuse, peasekretäri ja esimehe kätte. Nii näib olevat ka EOKs.

Juhatuse koosseis on arusaamade peegel. EOK juhtkonnas on praeguse täitevkomitee koosseisu järgi otsustades valdav mõtteviis, et sõltumatuse kindlustamise parim tee on valida täitevkomiteesse võimalikult palju ja eri erakondadest poliitilisi tegelasi, sest see tähendab püsivat juurdepääsu valitsusele, kuidas koalitsioonid ka ei vahetuks. Ja valitsuse sünonüüm on raha. Poole täitevkomitee koosseisust moodustavad praegused ja endised riigikogu liikmed ja ministrid ehk kõrgeima kategooria parteitöötajad. Mõni võtab vähem, mõni rohkem tööst osa, kuid nagu Urmas Sõõrumaa on tunnistanud, ei ole täitevkomitee parteilased täitnud oma varjatud põhiülesannet: tuua poliitilist mõjuvõimu kasutades EOKsse rohkem maksuraha ning ajada otsustuskogudest läbi EOK-le majanduslikult kasulikud seaduseparandused. Seega oleks EOK tegevuses kvaliteedihüppe lootjal mõistlik valida kandidaat, kes lubab juhtimises korralikku puhastust, kuid see tähendab, et valikut ei olegi.