Antiurbanistlik Eesti film

TRISTAN PRIIMÄGI

Eestis on juba mõnda aega levinud kuvand, et kui tahad, et elust või inimesest asja saaks, siis tuleb maale kolida. Eesti kollektiivses alateadvuses on kaks linnastumise sümbolit: üks on ebamäärane Kirde-Eesti oma kaevanduste ja tööstusega, teine Tallinn, mida muu Eesti põlgavalt Kilulinnaks kutsub. Viimast tunduvad iseloomustavat põhiliselt kaks joont: parteilisema määravad otsekui deemonlikke loitse meenutavate nimedega keskerakondlikud tšinovnikud, teise aga müütilised kriminaalid nagu Kurikamõrvar ja Pae tänava pommimees.

Seesugune suhtumine on kolinud üle ka filmi. Linnast saab inimesi vaid maale ravile tuua: lapsi seal nutisõltuvusest võõrutada ja täiskasvanutele elu põhiväärtused taas meelde tuletada. Linnast tuleb põgeneda. „Euroopa kultuuri­pealinna Tartu 2024 lühidoki­kogumis „Metsik lõuna“ tsiteeritakse osas „Ellujäämise kunstnikud“ (rež Jaan Tootsen) Valdur Mikitat: „Maaelu kui teadvuse kiirendi.“ Ehk siis, siit tuletades, „linnaelu kui teadvuse aeglusti“. Selle uskumuse kohaselt on siis elutempo ja teadvuse tempo pöördvõrdelised: mida kiiremini liigub maailm su ümber, seda aeglasemalt liigud sa ise. Meeletult kiirustades seisad aga täiesti paigal.

Linnas on liiga palju müra ja segajaid, et endale näkku vaadata. Enese leidmiseks tuleb kõrvale tõmbuda, seda räägivad meile kõik eelmise aasta edukamad või paremad eesti filmid, nagu „Savvusanna sõsarad“, „Päikeseaeg“ või „Nähtamatu võitlus“. Samal teemal tundub jätkavat ka tänavune filmivalik: „Elus ja armastuses“ läheb maatüdruk Irma suurde linna, et tüüpiline vurle Rudolf ta ära võrgutaks. Filmis tundub Irma olevat võrdlemisi võimetu juhtima temaga aset leidvaid protsesse, sest linna­elu võtab inimese üle võimust. Biwa järve ääres üritavad jaapani kultuurist mõjutatud vanausulised mõtestada elu loodusvaatluste abil nagu ka mainitud „Metsikus lõunas“, mida varsti on kinodesse oodata, või Vallo Toomla dokis „Nii ta on“: inimest õilistab mõõdetud ja põhjalik tegevus, mida lihtsalt pole linnas võimalik viljeleda, sest kohe tuleb mingi kõne sisse, kui pikemalt mõtlema jääd.

Ja sellisena Eesti rahvusvahelisse teadvusse filmide kaudu poebki – omamoodi Singapuri vastandina. Eesti soovitud ja eelistatud märksõnad on „looduslähedus“, „lihtsus“ ja „puhtus“. Kui Euroopa arthouse-film otsib ainest linnakeskkonnast sotsiaaldraamade ja ühiskondlike probleemide seast, siis eestlased viskavad leili, vaatavad käbisid ja räägivad puudega juttu.

Anna Hintsi lühifilm „Saunapäev“ osutus valituks Cannes’i programmi, esimese eesti lavastaja teosena pärast Kadri Kõusaare „Magnust“ 2007. aastal. Nii „Saunapäevas“ kui ka palju kõmu tekitanud „Tulnukas II-s“ on aga vaatluse all veel üks keskkond linna ja maa, maa ja taeva vahel – see on väikelinn. Väikelinna põhiline needus peitub selles, et seal püütakse sarnaneda linnaga ja mitte maaga. Ambitsioon on olla rohkem urbanistlik ja sellest algavadki hädad: vahetatakse käbikeelne teadvusvoog Aliexpressi plastmassist vidinate vastu ning eestikeelse televisiooni omasaadete ühtlaselt nüristav pasta matab enda alla iga erksama mõttesädeme. Ma ütlen teile, mis on peidus maski taga. Tühjus.

Sel ajal, kui Eesti end filmide vahendusel kinnistab Euroopa juhtiva käbi- ja saunariigina, tahaksin siiski lohutada kõiki linnaelanikke, et linnas on ka päris tore, kuigi filmidest see küll nii ei paista. Ennast on võimalik leida nii maal, linnas kui ka väikelinnas. Elukeskkond ei ole teadvuse aeglusti ja ega linn selles süüdi ole, et see raamat sul juba kolm kuud pooleli on.