Palgafestival jäi jälle ära

Näitlejad läksid vapralt eesliinile, kuid võiduks on vaja üldmobilisatsiooni.

KAAREL TARAND

„Ma ei pea Gert Raudsepale vastama, ma vaatan fakte.“ Nii teatas peaminister Kristen Michal 17. septembril Viker­raadios. Oma faktide toel andis peaminister mõista, et eesotsas kõige häälekama teatrirahvaga ei ole kultuuritöötajate palgasoovid põhjendatud, kuna tegelikkus on palju ilusam sellest viletsusest, mida palgasoovijad üritavad näidata. Peaministri faktid olid: „Kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalk tõusis viimati 2023. aastal 1400-lt eurolt 1600ni ehk 14,3 protsenti. 2024. aastal on kultuuritöötaja keskmine brutopalk 1850 eurot, see on 92% Eesti keskmisest palgast ja kõrgharidusega kultuuritöötaja keskmine kogupalk koos lisatasudega on üle 2000 euro kuus.“

Kuskilt ta need andmed sai, laest ei võtnud, aga neid kontrollida on keeruline. Kes täpselt on peaministri keskmiste arvutustehtesse hõlmatud? Igal juhul lõhnab see küüniliselt valitud ja muudel elualadel end õigustanud (näiteks, kui palju on Eestis kasvavat metsa) segaduse külvamise taktika moodi. Vaidluse raskuspunkt nihutatakse nii asja sisult algandmete täpsuse peale ning püütakse vastaspoole faktide ja väidete usaldusväärsust õõnestada. Küllap leiab uskujaidki, sest kõrgharidusega kultuuritöötaja 1600eurone miinimum on üleriigilise mediaani lähedal ja seega suurele hulgale mõistetav suurus.

Statistika andmebaasi palgaandmetest leiab paraku hoopis nutusematki kraami. Tänavu teises kvartalis oli kunsti, meelelahutuse ja vaba aja tegevusalal keskmine brutopalk 1553 ja mediaanpalk 1400 eurot (kõigi tegevusalade keskmine 2007 ja mediaan 1641 eurot). Veel detailsemaks minnes aga näiteks kinofilmide, videote, telesaadete tootmise ning helisalvestiste ja muusika kirjastamise tegevusalade keskmine 1552 ning loome-, kunsti ja meelelahutustegevuse kategoorias keskmine 1577. See tähendab, et peaministri arvude katteks on mõni näidiseksemplar leitav, kuid väga suur osa kultuuriala töötajatest ei tunne end neis andmetes ära, mitusada eurot jääb puudu.

Nagu ka kenasti meediakatet saanud teatritöötajate piketi korraldanud teatriliidu ja näitlejate liidu juhid Gert Raudsep ja Reimo Sagor korduvalt osutasid, mõjub üpris solvava soovitusena ka sissetuleku suurendamiseks lisatööd ehk ületunde ja mageda maitsega „haltuurat“ teha. Tavakujutluses on see näitlejate puhul võimalik, sest nad võivad ju jõukate pidudel konfereerida, õhtujuhid olla ja reklaamisutse teha. Hädaga nii tehaksegi, kinnistades kaugemalt vaatajate seas eksiarvamust, et selleks nad ju ülikoolis käisid ja see ongi nende töö. Tõsine kultuuritöö ei käi muidugi ainult teatris. Kas sama soovitust, aga kuidas ja mida tehes, peaksid järgima ka näiteks raamatukogudes ja muuseumides töötavad kõrgharidusega spetsialistid? Rääkimata siis kohati endiselt õiglase sotsiaalkaitseta loovisikutest.

Vaidlus või läbirääkimised on viimase kuu jooksul toimunu kohta samuti vale öelda, sest kultuuriminister Heidy Purga seisab vankumatult ja valitsuse kollektiivse otsusega kaitstult lähtepositsioonil: „Meil on kärpeülesanne!“ Kellel meil? Nõuab kõvasti fantaasiat, et näha kärpekäsu andjat ning selle sundkorras täitjaid kuidagi ühes paadis, sest viimaste teha jääb kogu must töö. Pole usutav, et iga viimane kui palgasaaja valitsuse sõnastatud lakoonilise teatega lisaküsimusteta lepib, nagu seegi, et sõnumit töötajatele vahendavad vaheülemused on kõik koalitsioonierakondade valijad ja valitsuse valikute kui ainuvõimalike veendunud pooldajad või vähemasti mõistjad.

Taktikalaual on tehtud veel üks mitte just kõige kaunima ja üllamana mõjuv käik. Küllap jälle mõne kommunikatsioonispetsialisti soovitus, et saada kõigepealt surmasõnum välja ja seejärel hakka piiskhaaval lootust tilgutama. Nii lastigi esmalt välja kolme aasta kärpeinfo, mille kohaselt pärast järgmise aasta 4% kärbet enam rohkem ära ei võeta, vaid toetus külmutatakse ja nullkasv ei ole ometigi langus! Nüüdseks on kultuuriminister aga korduvalt kinnitanud, et see ei tähendavat sugugi palkade külmutamist kuni 2028. aastani ning tema prioriteediks on saamas kultuuritöötajate palgatõusu taotlemine juba järgmistel eelarvekõnelustel. Lubadus on antud ja küllap minister siiralt loodab, et nii lähebki, kui ta sügavkülmiku ukse avab.

Seni on lubaduste täitmisega lood aga olnud kehvad. Aasta alguses lohutati brutopalga kasvuta jäänuid sellega, et kohe-kohe kaob maksuküür ning tulumaksuvaba miinimumi arvelt kasvab ka kultuuritöötajate netotulu kuni saja euro võrra kuus. Maksuküür aga ei kadunud. Mismoodi nägi kultuuriminister palgaküsimust selle aasta jaanuaris, võib masohhistlikum kultuuritöötaja üle kuulata ministri intervjuust ERRi „Uudis+“ saatest (24. I 2024). Fakt on, et seal avaldatud tagasihoidlikud soovid ja lootused ei ole realiseerunud.

Üks detail kultuuritöötajate palgateemal, mille tõsiolud ei kattu päriselt avalikkusele väidetuga, väärib veel õiendamist. Teatritöötajate piketi järel laulis kultuuriminister meediale taas seda vana laulu, et kultuuriasutuste juhid ja palgasaajad nägevat palgaprobleemi erinevalt. Nimelt tahtvat töötajad kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga tõusu, juhid aga „palgakomponendi“ ehk kogu palgafondi kasvu ning vabu käsi palga diferentseerimiseks ja minister soovib ses küsimuses kompromissi leida. Vastuolu on näiline, aga vanemad juhid on juba liiga mitmel aastal pandud olukorda, kus lisarahast, mis alampalga tõusu katteks tuleb, muude, natuke enam teenivate töötajate palgatõusuks ei jagu, sest ministeerium teeb regulaarselt poolikuid arvestusi.

Aga ükski juht ei lähtu soovist maksta kellelegi vähem, kui seadus kohustab. Ta lihtsalt on pandud võimatu ülesande ette, kus palgafondi mahu ja alampalga määra kasvuga võrdsustub kõigi palk lõpuks miinimumi tasemel, kuid ühtedelt peab endistviisi nõudma raskemate ja keerukamate või lisaülesannete täitmist, nagu osakonna või talituse juhtimine, teistelt aga mitte. Lahendus ei ole siin mingi ähmane kompromiss, vaid kogu kultuurisektori palgafondi kasvatamine tasemele, kus kehtib elamisväärne miinimum algajatele ning leidub raha tippspetsialistide ja keskastme juhtide vääriliseks lisa­tasustamiseks.

Avalikus diskussioonis ei ole selge vastuse poole liikunud ka arvude keelde raskesti valatav küsimus, milline siis peaks olema olgu kõrgharidusega või ka selleta, kuid näiteks eriliste ja koosloomes hädavajalike tehniliste oskustega spetsialisti õiglane palk kultuurivallas. Peaministri käsitluses näib õiglus olevat praegugi maa peal ja mahub riigi keskmise palga vahetusse lähedusse (koos ületunnitööga). Kultuuriminister näeb, et õigluseni on veel natuke minna, valmistub ja pingutab, kuid miski ei garanteeri, et eelarvekõneluste viimasel tõkkel ei juhtu sama, mis Rasmus Mägil Pariisi olümpiamängude finaaljooksus.

Palgasaajad aga vaatavad nõutult statistikaameti detsiilideks jagatud palgaredelit, mille paremate pulkadeni on aina raskem küündida ning millel ülespoole rühkides nad end ikka ja jälle aina madalamalt pulgalt leiavad. Mõtisklevad seal õigluse valikulisuse üle, mis ühtede tulu inflatsioonikindlaks indekseerib, teiste oma mitte. Seal neljandal pulgal kudedes meenub põhiseaduse pagana preambul, mis aga on arvude keelde lünklikult tõlgitud. Erinevalt kitsast ja laiast riigikaitsest ei ole keele ja kultuuri säilimise tagamiseks vajalikku raha suhtarvu, protsenti SKTst põhiseaduse täitmiseks välja arvutatud ja kokku lepitud. Kui ehk keskendukski selle väljanõudmisele? Kultuurielu majanduspoole detailid on otsustajatele liiga tume maa või lihtsalt demagoogiapõld.