See on vaid aja küsimus

JUHAN RAUD

Juba ammu enne detsembri algust võis poes näha advendikalendreid. Erinevalt näiteks Leibnizi kuulsatest monaadidest on neil kenasti ka aknad olemas (mille taga peitub enamasti šokolaad). Kui vanasti lõid advendikalendrid meeldivat jõuluootust, siis nüüd tekitavad need enamasti hoopis teisi tundeid. Kuid mõistagi on küsimus tegelikult palju laiem: kalendrid kui sellised on iidne muinastehnoloogia.

Enamasti on igas kultuuris oma viis aega tükeldada. Kalender, olgu see siis karp rituaalset šokolaadi, rebitavate lehtedega kaustik või hoopis täiskuu ajal ulguma hakkav äpp, loob inimeses teatava ootuse: see reguleerib ja korrastab tema temporaalsust. Kalender raamistab tinglikult (ja kultuurisõlteliselt!) millegi, mis muidu oleks justkui vaba ja ennustamatu, raskesti haaratav. Jah, ühelt poolt on igasugune countdown psühholoogiliselt rahuldav, ent see võib ka ärevust tekitada. Kalendrite lineariseeritud ning ühikuteks jaotatud aeg laseb inimestel teha plaane, võimaldab neil nii omaette kui ka koos tulevikuks valmistuda, ent ometi on raske lahti saada tundest, et nii kirjutatakse ka miski oluline (igavikuline?) lihtsalt üle. No on ju kuidagi totter praegu mõelda, et miski, mida võiks nimetada näiteks 6. detsembriks aastal 3777 meie ajaarvamise järgi on just nimelt laupäev!

Nagu teavad ajaloolased, on aja liigendamine kultuuriliselt paratamatu, kuid ühtlasi ka ise ajas muutuv tegevus: sündmuste nimetused teisenevad, asjad saavad juurde uusi tõlgendusi, ununevad. Näiteks see, mida praegu nimetatakse Rooside sõjaks, oli omal ajal rida distinktseid konflikte ja kokkupõrkeid. Esimeses maailmasõjas sõdinud inimesed aga ei teadnud, et nad sõdivad just nimelt Esimeses maailmasõjas. Kes teab, ehk käsitlevad tuleviku ajaloolased praeguse kümnendi arenguid samuti ühe suure sündmusena? Või võtavad tükkideks midagi, mis praegu näib olevat üks tervik?

Läheneva aastalõpu puhul on ilmselt vaid aja küsimus, mil võtab kõikjal maad massiline uue aasta plaanide ja vana aasta kokkuvõtete tegemine ning miks mitte ka kõikvõimalike edetabelite vohamine. Mingis mõttes on see mõistetav, omamoodi on tegemist tänapäevase siirderiitusega. Mulle endale on plaanide tegemine alati raske olnud, sest territoorium erineb kaardist alati liiga palju. Kui jätta kõrvale filosoofiline küsimus, mis on tänapäeval üldse „sündmus“, tasuks ehk endale meelde tuletada, et ehkki kategooriateta pole inimestel võimalik mõelda (näib, et tähendus kui selline on kategooriatega paratamatult seotud), on igasugused liigendused, jaotused ja kategooriad alati tinglikud. Ei pea olema Buddha, et sellest aru saada. Loomulikult ei tähenda see, et need (aja)kategooriad ei mõjuta inimese elu või et neid ei maksa tõsiselt võtta. Ometi tasub nende kokkuleppelisust kohati rõhutada. See vabastab.

Advendikalender ununes mul muidugi sel aastal ostmata.