Eesti töötajate hoiakud vihjeandmise suhtes

Kuidas suhtuvad töötajad vilepuhumisse ja millised tegurid mõjutavad nende kavatsusi rikkumist nähes sellest teada anda?

KEIT PUH, MARJU TÕKKE, KRISTA JAAKSON

Sellesuvises Draamateatri menukas lavastuses „Rahamaa“ on stseen, kus peategelane pärast pikki siseheitlusi võtab nõuks oma tööandja hämarad skeemid avalikkuse ette tuua. Paraku jõuab kolleeg temast ette ja katarsis jääb tulemata. Tõsieluski ei olnud Danske Banki vilepuhuja Howard Wilkinsoniga juhtunu kadestamisväärne: pank sundis muidu eeskujuliku töötaja lahkuma, kuid lahkumiskompensatsiooni tingimuseks oli vaikimiskohustus. Kuigi pangasisene vihjeandmise kanal pidanuks talle tagama anonüümsuse, lekitati Wilkinsoni nimi ja väidetavalt langes ta isegi väljapressimise ohvriks. Siiski on Wilkinsoni saatus palju heldem võrreldes kahe endise Boeingu töötajaga, kes püüdsid ettevõttes kvaliteediprobleemidele tähelepanu juhtida. Mõlema elu katkes traagiliselt enesetapu tagajärjel.

Vihjeandjad on ühiskonnale vajalikud ja nad vajavad kaitset. Just seda reguleerib Euroopa Komisjoni direktiiv (Directive (EU) 2019/1937),¹ mis pidanuks liikmesriikide seadustesse jõudma 2021. aasta detsembris. Direktiiv rõhutab vajadust luua keskkond, kus vilepuhujad saavad väärtegudest teatada ilma tagakiusamise hirmuta. Eesti ja Poola on kaks viimast Euroopa Liidu riiki, kes direktiivi oma seadustesse eeldatavasti 2024. aasta jooksul sisse viivad. Kahtlemata peegeldab meie poliitikute tõrksus selles küsimuses Eesti valijate hoiakuid. Kui ka erakondade korraldatud arvamusküsitlustega on seda uuritud, siis avalikkusega ei ole neid tulemusi jagatud. Seepärast tegi Tartu ülikooli majandusteaduskond 2023. aasta sügistalvel koostöös palgainfoagentuuriga põhjaliku küsitluse ja käesolevas artiklis anname peamistest tulemustest ülevaate.

Millest on jutt?

Vilepuhumine ehk rikkumisest teavitamine või vihjeandmine on defineeritud kui endiste või praeguste töötajate poolt ebaseaduslike, ebamoraalsete või ebaõigete tegevuste avalikustamine.^2,3 Selline käitumine on väga tähtis korporatiivsete väärtegude paljastamisel ja avaliku turvalisuse parandamisel. Vilepuhujate tähtsus on eriti selge juhtumites, kus paljastused toovad esile suured rikkumised ja ohud, mida muidu varjataks. Näiteks võib tuua Hyundai ja Kia Motor Americaga seotud vilepuhumise juhtumi, mis tõi kaasa suure rahatrahvi National Highway Traf­fic Safety Administrationilt (NHTSA). Sellised juhtumid näitavad, et rikkumisest teavitajad vajavad hädasti kaitset ja toetavat keskkonda.

Õiguslik ja kultuuriline raamistik

Eestis on vilepuhumise õigusliku raamistiku nurgakiviks korruptsioonivastane seadus (KVS)⁴, mis hõlmab kõiki väärtegude liike. Enne 2012. aastat keskendus korruptsioonivastane seadus peamiselt avalikule sektorile, kuid hiljem laiendati seda ka erasektorile. Nagu öeldud, Eesti alles kohandab oma seadusloomet ELi direktiiviga. Siin mängib suurt osa meie kultuuriline ja ajalooline taust. Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal oli vihjeandmine seotud pealekaebamisega ja see on jätnud sügava jälje vanemate põlvkondade hoiakutesse. Stalinistlikud repressioonid ja ulatuslikud küüditamised tekitasid hirmu ja usaldamatust, mis võivad tänapäevani mõjutada väärtegudest teatamise valmidust. Nooremad põlvkonnad, kes on üles kasvanud iseseisvas Eestis ja saanud hariduse demokraatlikus ühiskonnas on tõenäoliselt altimad vihjeandjad. Nooremad töötajad näevad rikkumisest teavitamist kui eetilist kohustust, panust läbipaistvama ja õiglasema ühiskonna loomisse. Seepärast on vaja mõista, kuidas töötajad suhtuvad vilepuhumisse ja millised tegurid mõjutavad nende kavatsusi ka ise rikkumist nähes „vilet puhuda“.

Uuringu eesmärk ja metoodika

Soovisime teada, millised tegurid mõjutavad töötajate hoiakuid ja kavatsusi vihjeandmise suhtes, keskendudes nii indiviidi tasandi kui ka organisatsioonilistele teguritele. Küsitlusele vastas anonüümselt 8031 Eesti töötajat. Analüüs põhineb kavandatud käitumise teoorial (Theory of Planned Behaviour, TPB)^5,6, mille sisu on lihtsustatult see, et suhtumine nähtusesse mõjutab kavatsust teatud viisil käituda ja see omakorda ennustab tegelikku käitumist (vt joonis 1).

Kirjeldasime vastajatele järgmist hüpoteetilist situatsiooni: „Ühes organisatsioonis on kaduma läinud tööks vajalikud vahendid, mille puudumine tekitab töös olulise viivituse ja mille uuesti soetamine maksab vähemalt 1000 eurot. Üks töötaja teab kindlalt, et tema töökaaslane on need vahendid varastanud. Ta püüdis oma töökaaslasega sellest rääkida, kuid viimane eitas asjaga seotust. Kuidas sa suhtud sellesse, kui töötaja jätab sellest teavitamata? Kui tõenäoliselt teavitaksid ise sellisest rikkumisest ükskõik mil viisil?“

Lisaks oli küsitluses hulk vastaja (sugu, vanus, haridus) ja tema töökoha taustaandmeid: sektor, organisatsiooni suurus, kas on loodud turvaline teavituskanal jms.

Vihjeandmine pole keelekandmine

Kui vaatame suhtumist rikkumisest teatamata jätmisse, siis on Eesti töötajate arvamus küllalt ühene: üle 80% vastanute meelest ei saa asja sinnapaika jätta – rikkumisest tuleb teavitada (vt joonis 2).

Seega, hoiak vilepuhumisse on positiivne. Andmetest võisime järeldada, et juhtivatel ametikohtadel ja kõrgema haridusega töötajad kalduvad vihjeandmisse paremini suhtuma. Selle põhjuseks on ilmselt parem arusaam moraalinormidest ja suurem ligipääs informatsioonile. Suhtumine vihjeandmisse on positiivsem suuremate organisatsioonide ja eesti keelt kõnelevate töötajate hulgas. Huvitaval kombel ei leidnud tõendust levinud arusaam, et naistöötajad on kõrgema eetilise standardiga: tegelikult suhtuvad nad vihjeandmisse samamoodi kui meestöötajad.

Hoopis teine küsimus on, kas vastaja ise oleks sellise stsenaariumi korral valmis rikkumisest mingil viisil teavitama. Siin ilmneb, et ligi 14% eelmisele küsimusele vastanutest ei omanud kindlat seisukohta või jättis vastamata. Kuid nendest, kes küsimusele vastasid, teavitaksid 97% rikkumisest kas kindlasti või „pigem jah“ (vt joonis 3). Seega – Eesti töötajate valmidus ka ise vajaduse korral rikkumisest teavitada on suur ja küllap see seletabki, miks Eestis arvatakse, et ELi direktiiv lahendab mingit pseudoprobleemi.

Kuid me võime saadud tulemust tõlgendada ka teisiti: enam kui 200 vastanut suure tõenäosusega ei teavitaks sulaselgest vargusest töökohal ja üle 1000 vastanu ei oska või ei taha sellele küsimusele vastata. Millega seda seletada?

TPB kohaselt määrab inimese käitumise kavatsuse tema enese suhtumine nähtusse ja see ilmneb ka meie uuringus: kui töötaja suhtumine vihjeandmisse on kahetine või negatiivne, siis tõenäoliselt ei plaani ta ka ise sellesarnasesse situatsiooni sattudes rikkumisest teavitada.

Uuring näitas veel, et töötaja vanusel oli märgatav mõju sellele, kas ollakse valmis rikkumisest teavitama. Vanemad töötajad, kes on üles kasvanud Nõukogude Eestis, on mõistetavalt ettevaatlikumad, arvestades nende kogemusi ja hirme võimaliku tagakiusamise ees. Ka vene keelt kõnelevad töötajad pole eriti altid rikkumisest teavitama. Kas on selleks hirm töökaotuse ees ja selle elanikkonnagrupi keerulisem tööturu olukord üldiselt või midagi muud, kuid igatahes tuleks just vanemale eagrupile ning mitte-eestlastest töötajatele ettevõtte sisekommunikatsioonis eraldi tähelepanu pöörata.

Juhi positsioonis olevad töötajad ja naistöötajad väljendavad kirjeldatud situatsiooni puhul suuremat vihjeandmise kavatsust. Juhtide puhul võib seda mõista nii, et nende enesekindlus ja vastutustunne ettevõttes toimuva eest on suurem. Juhil, kes vastutab nii tööprotsesside kui ka oma töötajate heaolu eest, on suurem ootus, et käitutakse moraalselt. Kuigi me ei saa väita, et naised suurema tõenäosusega vihjeandjana käituvad, siis kavatsus seda teha oli neil meestöötajatega võrreldes ometi suurem. Ehk lööb just siin välja rahvusvahelises kirjanduses järjekindlalt kajastatud naiste kõrgem eetiline tundlikkus.

Võis eeldada, et avaliku sektori töötajad on aktiivsemad vihjeandjad võrreldes erasektori ja kolmanda sektori töötajatega. Teaduskirjanduses räägitakse just avaliku sektori nõudlikumatest moraalinormidest, suuremast läbipaistvusest ja ligipääsust teavitamiskanalitele. Eesti andmete põhjal me sellele siiski kinnitust ei leidnud. Erasektori töötajad ei jää oma suhtumises ja valmiduses rikkumisest teavitada avaliku sektori kolleegidele sugugi alla.

Mõjukas tegur on see, kas vastaja organisatsioonis oli talle teadaolevalt loodud turvaline teavituskanal. Olgu öeldud, et teavituskanal oli olemas iga neljanda vastaja organisatsioonis, mida me Eesti ettevõtete väiksust silmas pidades peame väga heaks tulemuseks. Näeme selgelt, et sellise kanali olemasolu mõjutas vastaja kavatsust sõltumata sellest, kuidas ta väärteost teatamisse suhtub. Meie meelest on siin ettevõtetele ja seadusandjatele tugev sõnum: tööandjate loodud võimalus konfidentsiaalselt probleemidele osundada lisab töötajatele motivatsiooni rikkumisi mitte enda teada jätta. Turvalised kanalid tagavad, et vihjeandja isikut ei avalikustata ja teadet käsitletakse õiglaselt ja erapooletult.

Eestis, kus seadusega ei tagata (veel) vihjeandja kaitset, on eestvedajad ettevõtted – tihti rahvusvahelised korporatsioonid ja Eesti suurettevõtted – loonud omamoodi müüri ebaeetiliselt käitunud indiviidi ja tema tegusid paljastava inimese vahel. Selleks on ettevõttes loodud või teenusepakkujalt sisse ostetud turvaline vihjeandmiskanal. Kaitstud töötaja julgeb rääkida ka siis, kui suhtub vihjeandmisse ettevaatlikult, olgu eelarvamusest või hirmust teha midagi valesti. Kaitse loob turvatunde, mis, nagu selgub, on vihjeandmisel olulisem aspekt.

Lõpetuseks

Uuringu tulemused näitavad, et hoiak vihjeandmise suhtes on teavitamiskavatsuse ennustaja. Töötajad, kes näevad vilepuhumist heas valguses ja usuvad, et see parandab olukorda, on tõenäolisemalt valmis rikkumisest teavitama. Suhtumist saab kujundada informeerimise, koolitamise ja heade kogemuste levitamise kaudu. Sihtgrupiks on siin eeskätt vanemaealised töötajad ja töötajad, kes eesti keelt emakeelena ei räägi.

Turvaliste teavitamiskanalite olemasolu mõjutab esmaselt töötajate kavatsusi rikkumisest teavitada. Organisatsioonid, kes pakuvad konfidentsiaalseid teavitamiskanaleid, vähendavad töötajate hirme ja suurendavad nende valmisolekut väärtegudest teatada. Tsiteerides üht Eesti tuntud suurettevõtte personalijuhti: „Muidugi meil on turvaline teavitamiskanal loodud, mis siis, et seda eriti ei kasutata. Aga see annab töötajatele signaali, et ettevõte siiralt tahab probleemidest teada ja siis kasutatakse pigem muid, tavapärasemaid teavitusviise.“

Me ei tea, keda ja kuidas soovis „Rahamaa“ peategelane rahapesust teavitada, küll aga teame, et Danske Bankis olid teavituskanalid formaalselt loodud, kuid Howard Wilkinsoni õigust anonüümseks jääda rikuti.

1 Directive (EU) 2019/1937 of the European Parliament and of the Council. Official Journal of the European Union 23. X 2019.

2 Hengky Latan, Charbel Jose Chiappetta Jabbour, Murad Ali, Ana Beatriz Lopes de Sousa Jabbour, Tan Vo-Thanh, What Makes You a Whistleblower? A Multi-Country Field Study on the Determinants of the Intention to Report Wrongdoing. – Journal of Business Ethics 2023, 183(3).

3 Marcia Parmerlee Miceli, Janet P. Near, The Relationships Among Beliefs, Organizational Position, and Whistle-Blowing Status: A Discriminant Analysis. – Academy of Management Journal 1984, 27(4).

4 Korruptsioonivastane seadus. – Riigi Teataja I, 6. VII 2023, 48.

5 Icek Ajzen, From intentions to actions: A theory of planned behavior. In J. Kuhl, J. Beckmann (toim), Action-control: From cognition to behavior. Springer, Heidelberg 1985.

6 Zakiatul Annisaa, Suci Nurlaeli, Determinants of Whistleblowing Intentions: The Role of Education in Building Personal Integrity. – Asia Pacific Fraud Journal 2022, 7(1).