Enam-kui-inimloom

Loomaõiguste ideestiku jõudmine kriitilise massi inimesteni on ainult aja küsimus.

KADRI TAPERSON

Eesti loomaõigusliikumine saab 18. augustil 18 aastat vanaks. Just liikumine, sest sellel päeval sai pealtnäha juhuslikult kokku grupp mõneti sarnase maailmavaatega inimesi, kes hakkasid rohujuuretasandil loomaõigusliku aktivismiga tegelema ja kellest said alguse mitmed organisatsioonid ja ettevõtmised.

Eks enne seda oli loomaõigustest räägitud küll ja peamiselt just kahes keskkonnas – loomakaitseorganisatsioonides, mis 1990ndatel Eestis taaselustati ja samal ajal ka anarhistlikus liikumises – jah, meil Eestis oli ja on see olemas. Küllap on praegu õige aeg küsida, kas liikumine on 18 aastaga täiskasvanuks ja küpseks saanud.

Meeldetuletuseks – loomaõiguslus tähendab midagi väga lihtsat, aga samal ajal inimese käitumisest radikaalselt erinevat – loomaõiguslased on veendunud, et loomi ei tohi ekspluateerida. Kui üldse, siis toetub loomaõiguslik mõte Ameerika filosoofi Tom Regani raamatule „Loomade õiguste kaitseks“,¹ milles autor väidab, et loomade kannatuste vähendamine, sh loomade heaolu suurendamine, ei ole loomade õiguste tagamiseks piisav, sest see on juba fundamentaalselt vale.

Järgmisel aastal möödub viiskümmend aastat teise, tihti tähtsamaks peetud raamatu, Austraalia filosoofi Peter Singeri „Loomade vabastamise“ esmailmumisest.² Politoloog Manès Weisskircher võtab raamatu ilmumisest möödunud poolsajandi kokku umbes nii: loomade heaolu ei ole suuremat paranenud; tarbimises on toimunud märkimisväärne muutus, aga neid, kes on täielikult loomsest loobunud, on üsna vähe ning et maailmamajanduse olukord ja demograafilised suundumused sunnivad inimesi loomade kannatusi vähendama.³

Muidugi võiks siia kirja panna sadu ja sadu väikesi võite, sest vaikselt koguneb otsuseid, mis näitavad, et loomaõiguste nimel pingutatakse palju, viimasest poolaastast võib näiteks välja tuua, et moetootja Max Mara loobus karusnaha kasutamisest⁴, või näiteks selle, et Ühendkuningriik keelustas maikuus elusloomade transpordi⁵ tehes sellega Euroopa Liidule silmad ette. Sedalaadi otsuste taga on loomaõigusliikumine, mitte niivõrd heategevusorganisatsioonide kampaaniad, näiteks on maailma vanima ja suurima loomade heaolu organisatsiooni, 1824. aastal asutatud Inglismaal ja Walesis tegutseva RSCPA kanade heaolu kampaaniale saanud osaks palju rahvusvahelist kriitikat just sellepärast, et vabapidamisel kanad ei ela kuigivõrd paremini kui puurikanad.

Karusloomafarmide keelustamisega võib Eesti loomaõigusliikumine veel kaua uhkeldada, sest tõesti, see õnnestus kiiremini kui enamikus pikema loomaõigusliikumise ajalooga riikides, aga tegelikult mängisid otsuses ilmselt suuremat rolli ülemaailmsed hoiakud ja selle ettevõtlussuuna väiksus. Heaks näiteks jääb keeld sellegipoolest – näiteks kaitses Mari Saluri tänavu Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudis magistritöö „Karusloomafarmide keelustamine eestkostekoalitsioonide raamistikus“, milles autor pidas karusloomafarmide keelustamist märkimisväärseks „ … sest see on teadaolevalt Eestis esmakordne, selge lõpplahendusega (jõustunud seadusemuudatused) näide postmodernse ühiskonna poliitikast, kus sisend ning poliitikaprobleemi kujundamine saab alguse vabatahtlikkuse alusel tegutsevatest, põhiliselt üksisikutest koosnevatest väärtus­põhistest huvigruppidest“. Töö sisse­juhatusest saab lugeda, et poliitikamuutuseni viis selle pikaajaline kujundamine rohujuuretasandilt, pidev õppimine ning teadlik ja süstemaatiline avaliku arvamuse mõjutamine narratiividega paremast ja eetilisemast ühiskonnast.

Tegelikult on neid jõustunud seadusemuudatusi muidugi veel, kõige selgem ehk loomakaitseseaduse muudatus, mis kehtestab loomade avaliku näitamise nimekirja, see tähendab, et väga suurt osa loomadest tsirkustesse ja näiteks põllumajandusnäitustele kaasata ei tohi. Loomakaitseseadus on praegugi muutmisel, sellest võib lugeda nt siit.⁶

Poliitikamuutustega jätkates tuleks pilk heita ka kliimamuutustega seotud seadustele, milles loomaõiguslik mõte kuigivõrd kajastatud ei ole. Parajasti aruteluringil olev kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ütleb: „Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb põllumajandusmaal, maaharimises ja loomakasvatuses tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest ning põllumajanduses kasutatavatest kütustest tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogusest.“ Üldsõnalises eelnõus on õnneks kirjas, et loomakasvatusest tulenevaid kasvuhoonegaase tuleb nii ja nii mitu protsenti vähendada ja seletuskirjas muuhulgas ka arglik viide taimetoidu suurendamisele. Selge see, et kõik üksikasjad ei peagi eelnõus kirjas olema, aga seda dokumenti on kerge kritiseerida pelgalt arvudele otsa vaadates.

Eestimaa Looduse Fondi kliima­poliitika ekspert Laura Vilbiks näiteks on leidnud, et nii mõnestki varasemast kliimaeesmärgist on juba eos loobutud või neid vähendatud.⁷ Ka arenguseire keskuse möödunudaastasest raportist,⁸ mis muu hulgas kirjeldab põhjalikult loomatööstuse mõju keskkonnale, oleks ju võinud rohkem juhinduda. Loodetavasti leiab teema korralikku käsitlemist kõrgematel keskkonna- ja kliimakursustel, mida kliimaministeeriumi uus juhtkond korraldama hakkab toetudes juba väljatöötatud keskkonnakaitse ja -kasutuse programmile 2024–2027.⁹

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus on (üsna napilt küll) mainitud ka põlvkondadevahelise õigluse põhimõtet, mis tekitab muidugi küsimuse, et millal me hakkame rakendama liikidevahelise õigluse põhimõtet.

Loomaõigusliikumise nõrkus on ka selle tugevus. Ka Eesti liikumisel on olnud keeruline toime tulla rohujuureliikumises vajaliku entusiasmi ja professionaalsuse tasakaaluga. Pärisaktivism on ikkagi tänavatel ja seda kõige rohkem vist ikka loomaõiguste hälliks oleva vana hea Inglismaa tänavatel, kus mõttetu ja barbaarse rebasejahi saboteerimine jätkub ja juba mitmendat aastat seisavad aktivistid kutsikatega katseid tegeva labori väravas.¹⁰

Lugesin Ahto Lobjaka artiklit,¹¹ kus ta muu hulgas räägib kodanikuühiskonna küpsusest nii: „Küps on ta seal, kus võim tema tegevusest orgaaniliselt välja kasvab, mitte seal, kus ta mobiliseerub kramplikult apokalüpsiseohtu tunnetades.“ Loomaõigusliikumise sünnipäeva lävel jõuan tõdemuseni, et ega see liikumine vist niipea küpseks saagi, sest on liiga marginaalne, et tema tegevusest võim välja kasvaks, teisisõnu, et tema tegevus oleks tõepoolest poliitikakujundamine. Ikka ja jälle peaks liikumine algusesse tagasi liikuma, toimuvale reageerima, et spetsiesistlik mõtlemine muutuks.

Kriitilise loomaõiguse kirjutistes on viimasel aastal hakatud kasutama mõistet more-than-human-animal, mõiste mitteinimloom (non-human-animal) asemel, mida eesti keelde võiks tõlkida kui enam-kui-inimlooma, see mõiste on pärit juba 1996. aastal ilmunud Ameerika filosoofi David Abrami raamatust.¹² Enam-kui-inim-, enam-kui-inimlooma, enam-kui-inimmaailma kasutuselevõtt on järjekordne katse rahvale selgitada, et see, kuidas me loomi kohtleme, puudutab keskkonnakatastroofi ja liikide väljasuremise ajastul palju rohkemaid kui ainult loomi – see puudutab meid kõiki. Sünnipäeva puhul võiks ju selgitada sedagi, et loomaõiguste ideestiku jõudmine kriitilise massi inimesteni on ainult aja küsimus. Kui ühiskond taunib vägivalda – surmanuhtlust, piinamist, peresisest ja perevälist rusikatega vehkimist, siis on ainult aja küsimus, millal normaliseerub ka loomavastase vägivalla täiel määral taunimine.

1 Tom Regan, The Case for Animal Rights. University of California Press 1983.

2 Peter Singer, Animal Liberation: A New Ethics for Our Treatment of Animals. HarperCollins 1975.

Peter Singer, Loomade vabastamine. Tlk Martin Garbuz. Tartu Ülikooli Kirjastus 2021.

3 Manès Weisskircher, Fifty Years after Peter Singer’s Animal Liberation: What has the Animal Rights Movement Achieved so Far? – Political Quarterly 2024, 95(2).

4 Max Mara Fashion Group announces fur-free policy. – Fur Free Alliance 6. VIII 2024.

5 Export of live animals banned. www.gov.uk 20. V 2024.

6 Mida arvata loomakaitseseaduse muutmisest? – kadritaperson.com 16. VII 2024.

7 Laura Vilbiks, Kliimakindla majanduse seadusega taganeks Eesti mitmest varasemalt seatud kliimaeesmärgist. Eesti Päevaleht 6. VIII 2024.

8 Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis. Arenguseire Keskus 6. VI 2023.

9 Keskkonnakaitse ja -kasutuse programm 2024–2027. Kliimaministeerium 23. II 2024.

10 thecampbeagle.com

11 Henri Kõiv, Tsentrist, kes tegi võimalikuks EKRE võimuletuleku. Intervjuu Ahto Lobjakaga. – Müürileth 22. III 2021.

12 David Abram, The Spell of Sensuous. Perception and Language in More-Than-Human world. Vintage Books, New York 1996.