In memoriam Ivar Murdmaa

6. VIII 1931 – 12. XII 2023

Meie hulgast on igavikku lahkunud üleilmselt tuntud okeanoloog, põhjasetete süvateaduse väsimatu künnimees, reisikirjanik, tulihingeline eestluse hoidja Ivar Murdmaa. Tänu mitmekesistele huvidele ja avarale silmaringile on geoloogina tehtu ka elukeskkonna kaitse valdkonnas väljapaistev.

Nagu meenutab Ivari õde Mai Murdmaa oma raamatus „Teekond tantsus“, olid nende esivanemad ühelt poolt talupidajad ja kooliõpetajad Lõuna-Eestis, teisalt ema isaliinis pärit Pandiverest Ambla mõisa prantsuse-poola aristokraatlikust suguvõsast. Vanaisa Enn kujunes Eesti Vabariigi algusaastail üheks riigi haridus- ja koolijuhiks. Vanemad olid kunstnikud. Murdmaade saatus on üks Eesti 1940. aasta vägivaldse riigipöörde järgse keerulise aja poliitiliste hammasrataste vahele jäänud perekonna lugu. Vanaema pidi laialipaisatud pere nelja lapselapsega Siberi näljas ja külmas üksi toime tulema, isa jäi sõjas kadunuks. Murdmaade ema suutis sõjajärgsetes raskustes kindlustada kõigile neljale lapsele kõrghariduse ja säilitada vanavanemate rahvusliku vaimse väärikuse. Kõigist neljast kujunesid teaduse ja kunsti-kultuuri tipptegijad omal alal.

Ivar lõpetas 1950. aastal Tallinna 21. keskkooli ja 1955. aastal Moskva riikliku geoloogia-uuringute instituudi. Aspirantuuri teemaks valis ta kõige kaugema piirkonna – Kuriilid, kus „maailm sai otsa“. Pärast väitekirja edukat kaitsmist kutsuti Ivar tööle NSV Liidu (hiljem Venemaa) teaduste akadeemia okeanoloogiainstituuti Moskvas, kuhu ta jäi kogu eluks, algul teadurina, peatselt maavarade ja paleookeanoloogia labori juhatajana. Aastakümneid viibis ta suure osa ajast Vene ja rahvusvaheliste uurimislaevadega ekspeditsioonidel kõigil ookeanidel, valdavalt lõunapoolkeral Vaikses ookeanis. Nende uuringute tulemusel avastati ookeanisüvikute ja kaasnevate ookeani ümbritsevate vulkaanide „tulerõnga“ tekke olemus, ookeanilise maakoore sukeldumisvöönd mandripankade alla. Nende uurimistega tehti teadusrevolutsiooni geoloogias, loodi globaaltektoonika – mandrite triivi tõestus. Ivar oli esimene eestlane, kes astus Antarktise pinnale. Teisalt osales ta põhjasetete uuringutel ka Arktikas Barentsi merel. Üldistuste tulemina ilmus Ivari sulest esmakordselt planetaarse maailmamere looduslike settekehade hierarhiline tervikkäsitlus teoses „Ookeanide faatsiesed“ (1987). Koos abikaasa Jelena Ivanovaga avastasid nad ookeanidevahelise termo­haliinse süvahoovuste süsteemi, millel on oluline mõju planeedi kliimamuutustele (asjakohane raamat avaldati 2006). Tema sulest on ilmunud üle 200 teaduskirjutise.

Teaduskonsultandina osales Ivar aastaid ka Eesti teaduste akadeemia geoloogia instituudi töös ja kohakaasluse alusel juhtiva teadurina Eesti mereinstituudis. Väga harivad olid tema arutlusrohked „ookeanipäevad“ globaalprobleemidest geoloogias. Ivar oli Eesti Geoloogia Seltsi asutajaliige, paljudes välismaistes teadusseltsides osaleja. Osava sõnameistrina on ta oma uurimistulemused aimeartiklites ja kahes reisiraamatus („Sealpool Kaljukitse pöörijoont: ekspeditsiooni-laeval „Ob“ läbi kolme ookeani“, 1962; „Ookean tulerõngas“,1980) reisimuljetega haaravalt kokku põiminud. Koostöös teiste eesti teadlastega sündis koguteos „Maa Universumis, möödanik, tänapäev, tulevik” (2004). Tunnustusena pälvis ta 2005. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Pöördelistes sündmustes on Ivar oma maailmavaatelisi veendumusi kaitsnud ka keelatud miitingutel osaledes, kui Gorbatšov tankid tänavale tõi. Aatesõpradena seisime kõrvuti Balti ketis. Hiljem on ta tunnistanud, kõige õnnelikum aasta tema elus oli see, kui täitus kolm salasoovi, millest kartsime unistadagi: langes kommunistlik võim, varises kokku Nõukogude impeerium ja Eesti taastas oma 1940. aastal vägivaldselt äravõetud iseseisvuse.

Ivar oli Tallinnas puhkusel viibides alati oodatud külaline köitva, arutleva vestlejana kodustel salongiõhtutel sõprade seltsis, kus mõttevahetused vaheldusid klassikalise muusika kuulamisega. Ivar Murdmaa rikkalik vaimupärand elab meis ja järelpõlvedes edasi raamatuisse, artikleisse, vestlusisse peidetud looduseuurija tarkuses ja hingesoojuses.

 

Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut

Tallinna Tehnikakõrgkool

Eesti Geoloogia Selts

Eesti Meremuuseumi Polaarklubi

Eesti Paeliit, aatesõber Rein Einasto