Obi ugri sõjakunsti kujunemine ja hiilgus

Hantide, manside ja neenetsite endisaegsest sõjakusest liigub igasuguseid jutte.Mõne sõjaretke kohta on ka täpsemaid kirjeldusi.

ART LEETE

Kui kaugele meie teadmised Lääne-Siberi sõdadest üldse ulatuvad? Enne jugralaste vene allikatesse sattumist polegi meil selle kohta täpseid andmeid. Samal ajal on ilmne, et sõdimine oli Lääne-Siberi põliselanikel veres. Nagu märgib XVIII sajandi ajaloolane Gerhard Friedrich Müller: „Siberi elanikud püüdsid end iidsetest aegadest ülistada relvade abil, mitte oma tegude kirjeldamisega.“ Kommenteerides konkreetsemalt keskajal venelaste ja jugralaste vahel toimunud kokkupõrkeid, täheldab Müller veel: „Mansid olid tol ajal palju vapramad ja sõjakamad kui tänapäeval.“1

Hantide, manside ja neenetsite endisaegsest sõjakusest liigub igasuguseid jutte. Näiteks kirjutavad vana aja kirjamehed, nagu oleksid meie väikesed sugulasrahvad sõdinud Aleksander Suurega, kes jõudis vallutusretkega Jugra (s.t Uurali) mägedeni ja suutmata meie omi võita, lõpetas oma maailmavallutuse seal. Teisalt on handid mulle väitnud, et olid koolis õppinud, kuidas kunagi käisid nende sõdalased koos teiste barbaritega Roomat vallutamas ja sealt toodi Põhja ka kuldnaine. Teda hoitakse siiani teadmata paigas ja üks mu vestluskaaslane olevat teda isegi peaaegu näinud. Kuldnaine lebas kellegi põhjapõdranartal riietesse mässitult, nii et hant nägi teda pakitud kujul. Hantidele meeldib igasuguseid jutte teaduslikult tõestada. Tihtipeale kinnitatakse igasuguste ulmeliste lugude tõepära väidetega, et teadlased on midagi kindlaks teinud, raadios räägiti või koolis õpetati.

Erinevalt hantidest ei taha arheoloogid sõjaküsimustes väga spekuleerida. Või kui, siis hilisel õhtutunnil lõkke ääres. Seal kõneldi kord, et handid lõid tagasi Tšingis-khaani väed. Kui jugra sõjakunst oli sellisel tasemel, siis XIII sajandil ei olnud venelastest Obi ugrilastele veel erilist vastast. Need Jugra hiilgeajad, mis olid alguse saanud võitlusest Makedoonia Aleksandri ning Vana-Rooma keisririigi vastu (olgu pealegi, et unes), olid keskaja lõpuks möödas. Sellest on siiski säilinud jälgi arheoloogilise aineses, Vene kroonikute kirjeldustes ja kangelaslauludes.

Linnused

Kui elu on rahulik, pole kindluste rajamisel mõtet. Seega tõendab linnuste olemasolu kõige selgemalt, et toimus ka sõjapidamine. Küttide omavaheline sõjapidamine toimus individuaalselt või väikeste salkade vahel ega jätnud ajalukku sügavaid jälgi, aga linnused näitavad, et toimus midagi mastaapsemat.

Pronksi- ja rauaaja ülemineku­perioodist, VIII–VI sajandist e.m.a, pärinevad Lääne-Siberi esimesed kindlustatud asulad. Mõnevõrra intensiivsem rändlemine põhja oli alanud juba sajandeid varem, ent hoogustus just sel ajal. Selle põhjuseks peetakse lõunapoolsetel aladel kliimamuutuse tõttu jahipidamis- ja kalastusolude halvenemist. Gruppidevahelise suhtlemise teravnemise põhjuseks oli konkureerimine elatusvahendite pärast. Esimesed tõendid metallitöötlemisest piirkonnas pärinevad samuti tollest ajast.

Obi ugri ratsamehed III–V sajandist. Rekonstruktsioon arheoloogiliste andmete põhjal.

 Zõkov jt 1994.

Pronksiaega on paigutatud ka võimalikud esimesed soome-ugri hõimude piirkonnas viibimise jäljed. Ent oletus jääb ähmaseks, sest sellesarnast keraamikat leidub väga laial alal. Samal ajal on aastatuhandevahetusest alates Obi ugri hõimude järjepidevus juba hästi jälgitav.2 Ajaarvamise vahetuse aegu kogusid ka linnused võimsust. Neis ei puudunud vallid, vallikraavid, puust müür ega ka väikesed tornid. Selline kiire areng näitab sõdimise tähtsuse tõusu tollase Lääne-Siberi taiga elanikkonna seas. Seda on peetud lõuna pool alanud suure rahvasterände kajastuseks põhjaaladel.

Esimese aastatuhande keskpaigas saabus Lääne-Siberisse rahulikum aeg ja sõjakunst, eriti ilmekalt linnuste rajamine, jäi soiku. Aastatuhande lõpus, VIII-IX sajandil, algas aga sõjanduse tormiline areng, mis osutab uute rahutute aegade saabumisele. Linnustele rajati kuni kolm valli, väravate süsteemi ehitati keerukamaks ja linnusetorne võimsamaks. Selle põhjuseks peetakse eelnenud rahuliku arengu tulemusel kujunenud varanduslikku kihistumist, aga ka tähtsate kaubateede väljakujunemist piirkonnas.

Huvitaval kombel jäid linnused XI-XII sajandil taas soiku, ent mongolite pealetung ja venelaste sagenevad retked sundisid Obi ugrilasi taas sõjamõtteid mõlgutama ja linnuseid uuendama.3 See osutus asjakohaseks sammuks. Linnuste tähtsuse ilmestamiseks võtame ette ühe näite.

Lopõng uš’i kindlus

Lopõng uš’i linnus oli Ljapini vürstkonna keskus. Enne Berjozovo linna asutamist XVI sajandi lõpul oli Lopõng uš (kirjalikes allikates ning tänapäevalgi tuntud Lombovožina) põhjapoolsete Obi ugrilaste olulisemaid linnuseid. Lopõng uš sattus esimest korda Vene kroonikute tähelepanu alla XV sajandi lõpus. 1483. aastal said Vene vojevoodid vürst Kurbski ja Saltõk Travin Ljapini pealiku vägedelt lüüa. Vürst Kurbski ja teise Ušatovi-nimelise vürsti aastatel 1499-1500 väidetavalt 5000 sõjamehega ette võetud retke ajal linnus siiski ajutiselt vallutati.

Viie tuhande meheline sõjavägi kuulub kindlasti utoopia valdkonda, ent on kooskõlas keskaegse kirjeldusstiiliga. Sõdades osalenuid, hukkunuid ja vangistatuid pandi kroonikatesse kirja täiesti mõõdutundetult. Ka selle sõjaretke tulemusena võeti väidetavalt vangi kõvasti üle tuhande Obi ugri pealiku („parema inimese“), nendest 58 vürsti. Obi ugri vürstkondade tollane üldarv oli umbkaudu 50. Seega vangistati vürste paraja varuga. Linnuseid vallutati aruande kohaselt 41. Igas vürstkonnas linnust ei olnud, seega langesid ka enam-vähem kõik kindlused. Sellise sõjalise hoogtöö tulemusel pidanuks Lääne-Siberi poliitiline süsteem olema likvideeritud ja kogu piirkond kaosesse paisatud. Vene tsaari võimu alla langes Ljapini vürstkond tegelikult alles 1586. aastal, hoolimata sada aastat varasematest kinnitustest, et vallutus oli olnud lõplik ja vaenlase häving täielik.

Arheoloogia (ja tõenäoliselt ka kangelaslaulude) andmed kõnelevad ka kaugemast ajast, ent ei paku meile aastaarve. Lombovoži linnuse asupaigast on arheoloogid leidnud raudrüütükke ja Novgorodi tüüpi kirveid, mida kasutati nii majapidamistöödes, jahil kui ka sõjas. Neid kirveid on teadlased kirjalike allikate ja võrdleva arheoloogilise ainese alusel dateerinud perioodi X–XIV sajand. Kirveste päritolu kohta on pakutud nii kauplemist novgorodlastega, omandamist sõjasaagina kui ka valmistamist kohapeal.4

Kauplemine venelaste ja Obi ugrilaste vahel toimus keskajal pidevalt ja seetõttu ei ütle see ajalises plaanis midagi erilist. Mõnede sõjaretkede kohta on olemas ka täpsemaid kirjeldusi. Samuti võimaldavad olemasolevad andmed üht-teist arvata kohaliku keskaegse metallitöötlemise kohta.

Kauplemine ja sõjakäigud

Läbi keskaja suutsid Obi ugri pealikud oma sõjaväega tõrjuda kõik venelaste kallaletungid. Esimese teada oleva sõjakäigu korraldasid novgorodlased Jugrasse 1032. aastal, kui suurem osa vene sõjamehi Obi ugrilaste poolt tapeti. Sõjapidamine oli tollal tihedalt seotud ka kaubandussidemete arenguga.

Novgorodlane Gjurjata Rogovitš on 1096. aastal kirjeldanud „vaikse“ kaubanduse toimumist jugralastega. Rogovitši järgi vahetati kirveid ja nuge soobli-, nugise- ja oravanahkade vastu.5 Vaikne kaubandus tähendab seda, et vahetustehingu käigus omavahel verbaalselt ei suheldud. Võib-olla ei osatud üksteise keelt, aga et tegu oli üldtuntud kaubandusliku rituaaliga, ei pruugi see seostuda keelelise mõistmise puudumisega.

XII sajandil korraldasid novgorodlased itta juba hulgaliselt retki, mida on hiljem määratletud ebaregulaarse (ent sajandi lõpupoole ka regulaarse) maksukogumisena. Põhiliselt hangiti karusnahku, komide ja Obi ugrilaste juurest saadi ka hõbedat ja helmestest kaunistusi. „Maksukogumine“ ei läinud alati libedalt. Ainuüksi 1187. aastal lõid komid ja jugralased väidetavalt sajal Novgorodi „maksukogujal“ pea maha.

Novgorodi kaupmeeste sidemed jugralastega olid keskajal nii tihedad, et ärihuvides võidi reeta omasidki. Näiteks siirdus 1193. aastal Novgorodi vojevood Jadrei Raudsete Väravate (s.t. Uuralite) taha, kaasas lisaks sõjameestele ka kaupmeeste delegatsioon. Novgorodlaste kaotuses mängisid rolli nii Obi ugrilaste sõjakavalus kui ka kaupmeeste sekkumine sündmuste käiku. Kui üht Jugra linnust oli piiratud viis nädalat, lubas kohalik pealik alla anda. Kui siis nov­gorodlaste juhid linnusesse sisenesid, löödi nad pikema jututa maha. Seejärel ründasid põliselanikud juhtideta jäänud venelasi ja tapsid neist väidetavalt rohkem kui sada, kroonika annab isegi täpse hukkunud venelaste arvu – 172. Sellise läbikukkumise põhjustas asjaolu, et Novgorodi sõjameestega kaasas olnud kaupmehed ei soovinudki omade võitu.

Kaupmehed leidsid, et sõjameeste käiku lastav rüüstamine kahjustaks nende majandushuve hantide ja manside seas. Seetõttu pidasid kaupmehed põliselanikega eraldi läbirääkimisi, õhutades jugra vürsti tapma novgorodlaste sõjapealikuid, et nood ei saaks hiljem uut sõjasalka koguda ning kättemaksuretkele tulla. Kui kaupmehed seejärel ilma sõdalasteta, ent suurte kaubakoormatega Novgorodi naasid, tekkis seal kahtlus sündmuste arengu loogika suhtes. Osa ärimehi löödi sellise skeemitamise eest maha, teised andsid soetatud karusnahad altkäemaksuks ja pääsesid eluga.

Ilmne on, et kirjeldatud retke tulemusena omandasid Obi ugrilased hulga Vene sõjavarustust. Seega ei saanud moodne militaartehnoloogia olla neile tundmatu. Ent tõenäoliselt jõudis Nov­gorodi sõjaväeliste kaubandusüksuste vahendusel Lääne-Siberisse ainult osa seal kasutusel olnud rauast sõjariistu.

Järgmistel sajanditel korraldasid Novgorodi ning hiljem Moskva omad Jugrasse juba ridamisi sõja- ja maksukogumise retki. Vahel õnnestus venelastel võita ja vangistatud Jugra vürste isegi Moskvasse suurvürsti ette viia. Tihtipeale lõid aga Obi ugri sõdalased venelaste väesalgad puruks. Kuigi üldiselt avaldasid venelaste rüüsteretked kohaliku ühiskonna rahulikule arengule negatiivset mõju, stimuleerisid need ühtlasi sealset metallikäsitöö arengut. Obi ugri kütid ja kalurid pidid järjepidevalt lihvima oma sõjaväelisi oskusi ning arendama militaartehnoloogiat.

Metallikäsitöö ja relvastus

Erinevalt linnustest pole muud Obi ugri sõjavarustust muudest asjadest alati lihtne eristada. Nii jahil kui ka sõjas kasutatud riistad olid tihtipeale samad. Üldise pildi saab sellest kõigest siiski anda.

Kohalik rauatöötlus sai alguse perioodil I sajandist e.m.a kuni III sajandini.6 Varem veeti raudesemeid teistest piirkondadest sisse, ent IV-III sajandist e.m.a hakkas see kaubandus katkema ja kohaliku tootmise korraldamisest sai hädavajadus. Obi ugri sepakunst käis võimaluste piires ajaga kaasas, jõudes kõrgeima tehnoloogilise arenguni hiliskeskajal, XIV-XV sajandil. Et tehnilised võimalused olid siiski piiratud, toodi paremaid rauast tööriistu ja relvi ikkagi mujalt sisse. Kohalik toodang oli aga sõjariistade puhul väga oluline. Obi ugrilaste sepatöö eluline tähtsus hakkas vähenema pärast Vene vallutust ja XVIII sajandiks metallikäsitöö traditsioonid hääbusid. Mõõkade, odade ja kirvestega sõdimise hiilgeaeg hakkas niikuinii läbi saama.

Sõjaliste ja kaubanduslike kontaktide taustal valmistasid Obi ugrilased keskajal ka ise rauast relvi (odaotsad, kirved) ja turviseid (soomusrüü plaadid ja kiivrid). Arheoloogia andmed kinnitavad, et metallitöötlemine oli keskajal Obi ugrilaste seas laialt levinud. Näiteks hantide Emderi linnuses tegutses XIV–XVI sajandil kaks sepikoda, kus valmistati Novgorodi kirveste koopiaid.

Vanimateks tõenditeks sõjavarustusest Lääne-Siberis on I aastatuhande lõpust e.m.a pärinevad luust plaatidega turvised. Meie ajaarvamise I sajandi alguses lisati turvisele pronksist plaat rinna kaitseks, aastatuhande keskpaigaks aga olid turvised üleni rauast naastudest. X–XII sajandil lisandusid kaitse­rüüle küünarnuki- ja põlvekaitsmed. Niisuguseid turviseid kasutati kuni XVII sajandini. Varaseimad peakaitsmed seisnesid tavalisele mütsile luu- või metallinaastude kinnitamises. I aastatuhande algusest e.m.a hakati kasutama koonilise tipuga kiivreid, millel oli ka ninakaitse. Hiljem tulid kasutusele ümarama kujuga kiivrid, mis võisid olla kaunistatud ka kullaga, nägu võidi varjata maskiga.

Peamisteks relvadeks olid Obi ugrilastel kuni 140 cm pikkune vibu ja nooled. Juba III-IV sajandist hakati kasutama turviseid läbistavaid nooli, mille XI-XII sajandil täiustatud variandid suutsid läbistada ka raudrüü. Noolte meisterdamise maht kasvas plahvatuslikult XII–XVII sajandil, kui vibulaskjad moodustasid põhiosa Obi ugrilaste sõjavägedest. Lähivõitluses kasutati nuge, mõõku, odasid ja lehisepuust nuiasid, mis said kurikuulsaks pindude ajamisest tingitud ogalisuse tõttu.7

Kuni XVI sajandini ei jäänud Obi ugrilased sõjatehnikas alla ei venelastele ega ka lõuna poolt ründavatele mongoli-tatari khaanidele. Lääne-Siberi vallutamisele Moskva poolt XVI sajandi lõpus eelnes sajandeid kestnud sõdimine venelaste, tatarlaste ja Obi ugrilaste vahel. Kindlaid materiaalseid tunnistusi Lääne-Siberi elanike sõjapidamisest leidub juba paar tuhat aastat varasemast ajast. Enne tulirelvade kasutuselevõttu oli vaenupoolte võitlus võrdsem. Jahimeestena olid handid-mansid kaua aega kõval sõjalise arengu tasemel.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

Obi ugri sõjamees IX-X sajandist. Rekonstruktsioon arheoloogiliste andmete põhjal.

Zõkov jt 1994.

Obi ugri sõjamees I sajandist e.m.a. Rekonstruktsioon arheoloogiliste andmete põhjal.

 Zõkov jt 1994.

1 Г. Ф. Миллер, История Сибири. Т. 1. Москва 1999, lk 166, 198.

2 В. И. Молодин, От древних культур к современным народам. – Народы Западной Сибири: Ханты. Манси. Селькупы. Ненцы. Энцы. Нганасаны. Кеты. И. Н. Гемуев, В. И. Молодин, З. П. Соколова (отв. ред.). Москва 2005, lk 35–47.

3 A. Zykov, S. Koksharov, L. Terekhova, N. Feodorova, Ugrian Heritage: West-Siberian Antiquities from the Collection of Urals University. Yekaterinburg, 1994, lk 50–56.

4 С. Кокшаров, Из ранней истории Ломбовожа. – Уральский Исторический Вестник 2009, 2 (23), lk 67–74.

5 И. В. Щеглов, Хронологический перечень важнейших данных из истории Сибири: 1032–1882 гг. Сургут 1993 [1883].

6 A. Zykov, S. Koksharov, L. Terekhova, N. Feodorova, Ugrian Heritage: West-Siberian Antiquities from the Collection of Urals University. Yekaterinburg 1994, lk 46–48.

7 A. Zykov, S. Koksharov, L. Terekhova, N. Feodorova, Ugrian Heritage: West-Siberian Antiquities from the Collection of Urals University. Yekaterinburg 1994, lk 50–59.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht