Personaalne riik – mõtleme veel

Kuidas personaalse riigi kujundamisel tehtavad valikud mõjutavad kodanike rolli ja põhiõigusi, nende tunnetamist ja mõistmist ning sellest tingitult hakkama saamist kiirelt muutuvas ühiskonnas?

TANEL MÄLLO, JAANIKA PUUSALU, PALOMA KRÕÕT TUPAY

Aasta alguses sööstis esimese ereda poliitikasündmusena avalikkuse tähelepanusfääri korraks – aga intensiivselt – Eesti personaalse riigi visioondokument.² Tähelepanu oli igati õigustatud, ent kahjuks tingis suurema osa poleemikast mõttepildile iseloomulikult optika. Nimelt ei olnud „valge raamatuna“ esitatud visioon saadud normaalse jumaliku ettekuulutuse ega endale teed igavikku otsiva selle maa keelena, vaid idee esitanud partei suurrahastaja ettevõtte samasugust pildialbumit kopeerides.³ Teisalt oli plaan valitsuse pragmaatilisematele liikmetele alles poolküps , sest praktilise väärtuse (põhjendamaks 200 miljoni laenueuro investeerimist) osas ei olnud „digiriigi edulool” kommunikatsiooni jätkamise ja kodanikele veel suurema e-teenuste mugavuse pakkumise hädavajalikkuse argumentide kõrvale midagi käegakatsutavat pakkuda.

Andmata rohkem hinnanguid toonase arutelu tagamaadele ja uutele pakilistele teemadele, mille tõttu personaalse riigi visiooni käsitlemine on praegu suurema kella küljest taas maas, väärib see meie rahvusliku identiteedi, ühiskonna toimimise ja toimepidevuse seisukohalt tähtis teema siiski rahumeelse arutelu jätkamist. Emotsionaalsete hinnangute ja isiklike ambitsioonide tagaplaanile settides saame arutleda personaalse riigi ning digiühiskonna kujunemise ja kujundamise olemuslike küsimuste üle, mis seni on vajalikust vähem tähelepanu saanud. Sellist arutelu motiveerib vajadus toetada rahva suhestumist personaalse riigi, digiühiskonna ja üldisemalt teemaga, kuhupoole me oma ühiskonna arengut tehnoloogilise keerukuse ja digisõltuvuse suurendamise kaudu tüürime. Kui peaks juhtuma, et oma ühiskonnakorralduse olemust tehnoloogiliste valikute toel kapitaalselt muudame, on hädavajalik küsida, kuidas selle käigus säilitada kõik, mis kodaniku ja riigi suhtes on seni teadaolevalt hea ja säilitamisväärne, selleks et midagi mitte hullemaks teha. Et nähtamatu riigi kodanik toda olemit täiesti ei unustaks ning et automatiseeritud masinavärgi seadistuses säiliksid demokraatlikule, vabade üksikisikute vabatahtlikule ühendusele iseloomulikud tunnused.

Digiühiskonna küpsuseksam

Personaalse riigi ideed paigutuvad konteksti, mida määratleb „Eesti digiühiskonna arengukava 2030“ ja selle eripärast ühiskonnakäsitlust oleme ka juba varem arutada võtnud.⁴ Peale tehnoloogilise võimekuse on selles koht ka Eesti edumeelsuse kuvandi hoidmisel ja uuendustele avatud väikeriigi loo jutustamisel. Arengukava algusesse (lk 4) koondatud kokkuvõttest jääb esmalt kõlama innovatsiooni väärtustamine: riik olgu muljetavaldav ja määraku arengusuunad. Õnneks, ent siiski märkamatult jõuab see 2021. aasta lõpul jõustatud dokument järgmise, hetkeolukorra ülevaate peatüki lõpuks (lk 7) tõdemuse juurde, et oleme tehnilise infrastruktuuri kujundamise tõttu tehnoloogiast juba väga sõltuvad ja see suurendab süsteemi haprust. Siiski on arenenud digiühiskonna staatusest saanud meie enesekuvandi selline osa, mida me vaidlustada ei taha. Seda ilmestavad ka personaalse riigi plaanid. Arenguvisioonid usust helgemasse tulevikku ning inimese võimest teaduse ja tehnika abil sinnapoole pürgida kantud on oma olemuselt optimistlikud ja rõõmsad dokumendid, mis suurimate ohtudena käsitlevad soovitud unistuste täitumata jäämist, millegi tegemata jätmist või liigsest ettevaatlikkusest põhjustatud võimaluste kasutamata jätmist. Nende plaanide heasoovlikkuses pole alust kahelda. Nii nagu keskeas täiustub tänu elukogemusele võime hakata nägema isiklikku elu avarama pilgu läbi ning väärtussüsteemi selle järgi kohandada, võiksime ehk ka ühiskonnana märgata, et rohkem teistele näitamise kui praktilise vajaduse pärast soetatud nutividinatele ja trenditegevusele tuleks kriitiliselt otsa vaadata. Mis meie eesmärk riigi ja ühiskonnana oligi?

Moodsate tehnoloogiate keskel juhtub ununema, et nende rakendamine on võimalik igasuguses väärtussüsteemis, näiteks demokraatia-autokraatia teljel. Mingi tehnoloogilise lahenduse heade kavatsustega rakendamine heade inimeste poolt ei tähenda demokraatlikus ühiskonnas tingimata seda, et tulemuseks on parem maailm kui selle tegemata jätmisel. Nii võib tähelepanuta jääda, kuidas näiteks digiprotsessidest sõltuvuse suurenemise ning teenuste sügavama integreerituse ja automatiseerituse kaudu hiilivad ümberkujundatavatesse protsessidesse ning ühiskonda soovimatud kõrvalekalded turvalisuses, teenuste toimepidevuses ja tehnoloogilises rajasõltuvuses. Veelgi keerulisem on digiühiskonna korralduses keskenduda küsimustele, kuidas tehtavad valikud mõjutavad kodanike rolli ja põhiõigusi, nende tunnetamist ja mõistmist ning sellest tingitult hakkama saamist kiirelt muutuvas ühiskonnas. Ent digiriigi eesrindlikkus võiks liigset filosofeerimist pelgamata tähendada eesrindlikkust ka digisfääri eetilistes aspektides ning julgust tunnistada tehnoloogiate rakendamisest (haamrile naela otsimisest) keerulisemate, ühiskonna ülesehitust ning alusväärtusi puudutavate küsimuste olemasolu. Eesti pikaajalist digiühiskonna ehitamise kogemust võiks käsitleda kui austavat kohustust mõtestada seda teistele, kes meile alt üles vaadata soovivad. Esimene samm võiks olla arusaamine, millest me siis ometi räägime, kui räägime digiühiskonnast ja personaalsest riigist. Kas oleme vajalikul määral kokku leppinud, mida need mõisted tähendavad? Kuidas on kujunenud nende praegune sisu?

Mis või kes on digiühiskond ja personaalne riik?

Eks me kõik – kas kirjutame parajasti arenguvisioone või vajutame telefonis toidupildile – ole juba niikuinii aru saanud, et elu ongi juba läbilõhki väga digitaalne, ning küllap sellepärast „Eesti digiühiskonna arengukava 2030“ seda mõistet täpsemalt enam ei defineeri. Küll aga leiab personaalse riigi valge raamatu lõigu „Üleilmsed ja kohalikud trendid“ sissejuhatusest sageli esineva loogikavea, milles samastatakse „laialdaselt digitaliseeritud avalikud teenused“ „digiühiskonnaga” (mis on, muide – et lugeja ei unustaks – „seeläbi [—] muutunud vaieldamatult osaks meie identiteedist, kultuurist ning laiemalt ka rahvusvahelisest kuvandist“). Et tavakäsitluses on ühiskond ikkagi avalikest teenustest laiem mõiste, sotsiaalsetest suhetest ja institutsioonidest koosnev kooselu vorm, on vaja küsida, missuguseid muudatusi nendes nähtustes enne nende soovmõtlevalt „digiühiskonnaks” tembeldamist tunnistama peame. Või vastupidi, kas see, mida teha kavatseme, liigitub ikka digiühiskonna arendamise alla, või on tegelikult lihtne toiming – nagu on toa koristamine ikka toa koristamine, mitte digiteenus, ehkki Spotify käib.

Ent mida meile personaalse riigina esitletakse? Millegipärast on just see mõiste valitud tähendama riigis plaanitud digilahendusi, ehkki „personaalsus” digitaalsust ilmtingimata ei eelda, küll aga seda, et keegi pühendab end meie vajadustele, arvestades minu inimliku eripalgelisuse (nt erivajadus), vanusest tingitud eripära, (nii olemasolevate kui puuduvate) digipädevuste ja individuaalsete soovidega, sh näiteks sooviga suhelda teenuste tarbimisel inimese, mitte masinaga. Mis probleeme personaalse riigiga lahendada soovitakse ja missuguste argumentidega personaalset riiki kui valikut toetatakse?

Personaalse riigi valge raamatu „Mõistete” ploki definitsioonis on lähenetud funktsionaalselt: „Personaalses riigis on avaliku sektori keerukus inimese jaoks peidetud, ta saab asjad aetud, siis kui vaja, võimalikult lihtsalt ja teenused on vajaduspõhised.” Ka Tiit Riisalo⁵ rõhutab keerukuse peitmist, selgitades personaalset riiki näite kaudu, kuidas praegu on pärandiks saadud kinnisvara oma nimele registreerimiseks internetis raskepärane kasutusjuhend, ent personaalses riigis tuleb isikule teade, et pärandiks saadud kinnisvara on nüüd tema nimel. Mis loogika alusel riik enda tekitatud bürokraatliku protsessi keerukuse kõrvaldamist personaliseerimiseks – kui millekski spetsiifilise kodaniku huve teenivaks – nimetama peaks, selle näite varal kahjuks ei selgu. Veidi avaramalt selgitanud Hannes Astok⁶ väidab, et personaalse riigi „uue tuleku” vajaduse tingib eri moe ja toega ametkondlike teenuseportaalide (nt transpordiamet, maksuamet jne) rohkus, kohmakus ja keerukus nii tehnoloogilises kui teenuste mõttes. Sündmusteenused – eelistatult riigi mobiilirakenduses, on selle lahendusena mõistlik siht, mis tagaks, et inimese tahteavaldus (nt „soovin abielluda“) vallandaks kõik vajalikud protsessid. Et on kerge kujutleda, kuidas lõpmatusele lähenev sujuvus võiks ühteheitmise protseduuri teisel osapoolel tekitada hüpikteavituse,⁷ illustreerib riske, mida võtame juba nii lihtsa ja loogilise ideega väljakujunenud ühiskonna ja elamiseviiside korralduste kallale minnes, küsimata, kas plaanitud muudatused ikka toetavad selle säilitamist, mis on juba hästi, ja parendavad seda veelgi, või toovad endaga soovimatuid kõrvalnähtusid.

Personaalses riigis paistab personaalne olevat peamiselt see, et inimene saab riigiga suheldud oma mobiilseadmega, mis kodanikule toimib universaalse, turvalise, lihtsa uksena, mille kaudu kõik vajalik tehtud saab. Doominoefektina toimiva personaalse teenuse tõukejõuks on aga elanike andmete sujuv, s.t tähelepandamatu, liikumine teenuste vahel. Kui tükk aega vaadata, siis küllap enam-vähem sedasama tähendab ka Tiit Riisalo pidulikum tõlge, mis esmalt näib lihtsa sõnumina, et kõike tuleb teha uutmoodi: „Digiühiskonna järgmiseks arenguetapiks on vajalik luua teenustele teist tüüpi platvormid, võtta kasutusele järgmise põlvkonna andmekaitse ja andmemajandus ja rakendada andmete käitlejana tehisaru.“⁸

Mis puudutab aga tõelist personaliseerimist, siis on ohutum riiki praegu selle juurde mitte lasta. Ehkki teaduslikku ja süsteemset, asjade tuumani minevat lähenemist pole Eesti digiriigi kujundamisel rakendatud, võib eelneva väite kinnituseks tuua näite personaalse riigi raamatu peatükist „Teekond personaalse riigini“, kus toodud põhimõtete päritolu ja tervikkomplekti põhjendus jääb küll avamata, ent kui detailsemaks minna, siis eskaleerub valitud punktide sisu raketiteadlastelegi au tegeval kiirusel. Näiteks peab riik esimese põhimõttena tähtsaks pakkuda „personaalset teenust erineva privaatsuse tunnetusega (!) inimestele“. Selle all – loodetavasti – on ilmselt silmas peetud erinevat privaatsusevajadust. Kuidas see igasuguste teiste võimalike omaduste hulgast (alustades näiteks haridustasemest) dokumendis nimetamist leidis ning miks on alust seda esmatähtsaks või lausa ainukeseks kriteeriumiks pidada, millest personaalsete teenuste pakkumisel lähtutakse, teada ei saa. Mida „personaalne teenus“ ses kontekstis tähendab, sai lugeda dokumendi rakenduskavast, kus plaaniti „arendada kontseptsioon ja raamistik, kuidas erineva usaldustasemega (!) inimestele pakkuda digitaalseid teenuseid. Raamistik võimaldab: nügida inimest kõrgema lisandväärtusega teenust tarbima; teavitada inimest, mis lisandväärtust ta ei saa juhul, kui ta pole nõustunud teenuste tingimustega.“ See säte on ilusti kooskõlas personaalse riigi valge raamatu osana esitatud „Otseste avalike teenuste küpsusmudeliga“ sedastatud hindamiskriteeriumiga „võimestav“, mis oma kõrgeimal tasemel tähendab seda, et teenus „suunab inimest soositud ja seaduskuuleka käitumismustri juurde“, mille „tulemusel tajub inimene oma rolli ja väärtust ühiskonnas“.

Missugust inimese personaalse rolli riigipoolset paikapanemist ja valikuvabaduse piiramist tähendavad personaalses riigis tähtsat rolli mängivad proaktiivsed teenused ning kuhumaani ja mis tingimustel on inimese osaluseta riiklik ettehoolitsus põhiseaduspärane ja inimväärikust austav, on hiljuti arutlenud kohtunik Maris Juha.⁹ Ta kutsub oma artiklis üles digiriiki taastama austus vabaduspõhiõiguse, inimväärikuse ja eraelu puutumatuse vastu ning seadma prioriteediks inimese osaluse ja läbipaistvuse, unustamata inimese õigust olla omaette. Need – eriti inimesele praegusest suurema vastutuse andmist eeldavad – eesmärgid, või siis personaalse riigi selliste aspektide arendamine, mida minister on kõnedes nimetanud ka „kodaniku isiksusliku arengu toetamiseks“, eeldavad detailsemaid teadmisi kui digiühiskonna arengukava vaike-eeldus, et eestlased on „tehnoloogiarahvas: igati ja alati valmis looma uusi lahendusi ning neid kõikjal kasutama“. Meie 30aastane digiühiskonna kogemus annab selleks võimaluse. Alustada tuleb muidugi julgusest oma kogemusele ausalt otsa vaadata ja keerulisi küsimusi esitada.

Tanel Mällo on Cybernetica ASi teadur.
Jaanika Puusalu on Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi teaduskeskuse teadur.
Paloma Krõõt Tupay on Tartu ülikooli riigiõiguse kaasprofessor.

1 „Digiühiskond – mõtleme veel“ on sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi teaduskeskuse ja Cybernetica ASi koostöös 9. V 2024 toimuva konverentsi pealkiri. .

2 Personaalne riik

3 Iida-Mai Einmaa, Korruptsioonivaba Eesti hinnangul on personaalse riigi plaan ebaeetiliselt koostatud. – ERR 12. II 2024.

4 Tanel Mällo, Nutikas veepudel II. Bürokrati unenäod (inimkomponendiga). – Sirp 22. X 2021.

5 Tiit Riisalo: personaalne riik äratab digitiigri ja teeb elu lihtsamaks. – ERR 12. II 2024.

6 Hannes Astok: digiriik poliitilises tuuletõmbuses. – ERR 9. II 2024.

7 Kaupo Meiel: personaalne riik tulgu, nagu taevas, nõnda ka maa peal – ERR 9. II 2024.

8 Tiit Riisalo: personaalne riik äratab digitiigri ja teeb elu lihtsamaks. – ERR 12. II 2024.

9 Maris Juha, Proaktiivne profileeriv personaalne e-riik. Kas inimese osalus ja läbipaistvus jäävadki unarusse? – Juridica 2023, 6, lk 510–513.