Ansambel U: ehk uue muusika uuenduste uuendaja

Kui poleks praeguseks 20aastase kogemusega ansamblit U:, siis poleks vahest ka paljut muud põnevat, mis on Eesti nüüdismuusikasse ilmunud ja siis jälle kadunud. 

MARIA MÖLDER 

Ansambel U: on 20 aastat väsimatult tegutsenud selle nimel, et uuem muusikalugu meie lavadel elustuks, et selle valged laigud saaksid aegamisi värviliseks. Peale selle on ansambel muidugi andnud võimaluse koos endaga ajalukku minna ka paljudel heliloojatel, kel muidu poleks olnud selleks n-ö töövahendeid ehk professionaalseid mõttekaaslasi.

Enne U:-d ei olnud muidugi päris tühi maa: nüüdismuusika esitamisel oli 2003. aastal veel põhitegija NYYD Ensemble Olari Eltsi juhtimisel. Ansambli U: initsiaatoritest (Lyonis õppinud Taavi Kerikmäe ning Amsterdamis ja Bolognas tudeerinud Tarmo Johannes) algab aga Eestis püsiva koosseisuna sihipäraselt selleks koolitatud nüüdismuusika interpretatsiooni lugu. U: juhtfiguurid teadsid oma väärtust ja olid valmis ülejäänud uue muusika ringkonda vajadusel järele aitama. 2008. aastaks kujunes välja U: praegune koosseis: Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Vambola Krigul (löökpillid) ja Taavi Kerikmäe (klaver).

Olen olnud tunnistajaks sellele, et U:-st napilt varem (2002) alustanud ja pikalt U:-ga kõrvuti toimetanud ansambel Resonabilis (nende ühisnimetaja on flöödimängija Tarmo Johannes) ei ole enam regulaarselt pildil. Vahepeal on veel mitmeid ansambleid loodud ja looja karja läinud, aktiivseks muutunud ja passiivseks jäänud. Praegu on U: kõrval Eesti nüüdismuusikataevas teine ere täht Tallinna Uue Muusika Ansambel, mis asutati Arash Yazdani eestvedamisel 2012. aastal ja mis erinevalt kindla koosseisuga U:-st on alustanud projekti­põhiselt, kuid samuti löönud rahvusvaheliselt laineid väga julgete kavade ja suurteoste esitustega. Edu ja vastupidamist tuleb soovida ka TUMA-le!

Kuigi Eestis tegutsevatele heliloojatele on U: olnud asendamatu katselabor, ei ole U: keskendunud pelgalt uudisteoste esitamisele, vaid pühendunud ühtlasi lääne XX sajandi muusika uuenduste maaletoomisele, kui nii võib öelda. U: tegevus on ka selles mõttes olnud õpetlik, et siinne (mitmesugune) publik on väga eripalgelise repertuaari kaudu saanud aimu, mida kõike on võimalik saavutada kuue instrumentalistiga. Saab luua tõesti väga eripalgelisi tekstuure ja panustada mängulisusse, aga vahel juhtub ka nii, et kontsert möödub üheplaaniliselt, väheste eredate hetkedega. U: puhul ei juhtu seda õnneks sugugi tihti, aga uudislooming on risk iseenesest ning U: on 20 aasta jooksul õppinud ja esitanud tohutu hulga väga erilaadset muusikat. Neil on igal aastal palju kavasid, kus kõik või enamik teoseid on uued või koguni spetsiaalselt U:-le kirjutatud, kuid omaette väärtus on ka hea nüüdismuusika taasesitamine ja sissemängimine.

Mul on olnud U: tegevusaja vältel ansambliga mõningaid kohtumisi mitmes ametis. Alati olen näinud kindlat kontseptsiooni ja selle eest seismist, kui tahes imelikud on mõnikord ka paistnud muusikute nõudmised tol hetkel kaasmaalastest koostööpartneritele, kes on mõnikord olnud rahvusvahelise kogemuse mõttes U: muusikutest nii mõnegi sammu maas. Professionaalne nõudlikkus, mis nüüd on järjest tavapärasem, on neil olnud paigas kogu aeg. Oma asja ajamine sirge seljaga ja kompromissitult võib kohati mõjuda ka häirivalt, aga tulemus on enamasti siiski valulikku protsessi väärt – seda tuleb praegu tunnistada igaühel, kel on olnud nendega raskeid hetki või kes pole nende tegevuse tuumast lihtsalt aru saanud.

Mis tehtud, mis teoksil

Julgen arvata, et Eesti esimene on U: olnud paljudes kategooriates, kas või nüüdismuusika ühendamises kaasaegse tantsu või teatrikunstiga: esimene koostöölavastus „Mäng“ koreograaf-lavastaja Mart Kangroga jõudis publiku ette juba 2006. aastal. Nüüdseks on nad koos teinud kolm lavastust. Küllap sellepärast taaselustati ansambli aastapäevakontserdil ka Mart Kangroga koostöös valminud „Harmoonia“ (2009), mis mõjub värskelt ka praegu – ja mõjuks ilmselt ka kümne aasta pärast.

Juba 2010. aastast on U: andnud vana-aasta uue muusika kontserte, mille repertuaar on tolle aastaaja mugava jõulu­muusikaga võrreldes tõepoolest eksperimentaalne. Vahel on U: nendel kontsertidel n-ö turvalises ringis katsetanud ideid, mis hiljem löövad laineid kaua ja laialt (nende hulgas virtuaalreaalsuse projekt). 2013. aastal algatatud haridusliku loengkontsertide sarja „URR:“ jooksul on ansambel praeguseks tutvustanud palju sellist muusikat, mis harilikult Eestis kontserdilavale ei jõuaks, sest suurema kontserdikorraldaja arvates oleks see publiku arvu poolest liiga suur risk.

Muutuv tehnoloogia on U: tegevuses mänginud rolli päris kaua. Meenub, et 2009. aastal tundus päris pöörane mõte korraldada U: esimese plaadi esitlus (nüüdseks on U:-l kolm albumit) Eesti virtuaalsaatkonnas Second Life’i keskkonnas, mis tollal oli teema (minul jäi see tolle keskkonnaga ainsaks kokkupuuteks, kuigi olen end pidanud üsnagi tehnoloogiasõbralikuks).

Ehkki nüüdismuusika sisering, heliloojatest-interpreetidest ja veel mõnest süvahuvilisest koosnev n-ö sekt, ei vaja nüüdismuusika põnevaks tegemiseks vilesid ega kellasid, on tehnikaeksperimendid publiku laiendamise mõttes olnud nutikas käik. See kõik on hästi tasakaalustanud mõnd teist projekti, kus minnakse mõne helilooja loomingusse ja mõttemaailma väga süvitsi sisse.

Aastate jooksul on üha laienenud elektroonikasuund, mida U: on rakendanud peamiselt interaktiivse „Publikuorkestri“, aga ka virtuaalreaalsusega katsetades. Mulle tuli seda lugu kirjutades üllatusena, et „Publikuorkestri“ esimene versioon sündis juba 2011. aasta NYYD-festivalil, sest ise kuulsin sellest alles mitu aastat hiljem ja vahepeal on seda kas või tehniliste imevahendite poolest tohutult edasi arendatud. Esimene virtuaalreaalsuskontsert anti 2017. aastal Scott Milleri teosega „Raba“. Ansambli algatamise peasüüdlased ja peamised eestkõnelejad Tarmo Johannes ja Taavi Kerikmäe on aga vahepeal tehnika­imesse sukeldunud ka Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli koosseisus.

2015. aastal liitus ansambliga mänedžer Mairika Plakso. Tean, et mänedžeri otsiti juba palju varem, ja olen kindel, et Plakso on ansambli arengule olnud võimas tugisammas. Kui vaatan praegu U: tegevuse ajajoont, on näha, et varsti pärast tema töö algust pandi alus paljudele praegu tuntud U: projektidele ja laienes ka ansambli rahvusvaheline haare. Mäletan, et 2016. ja 2017. aasta paiku vaevas mind Sirbi uue muusikatoimetajana tõsine mure: ei saa ju pidevalt kirjutada ainult U: tegemistest, kuigi ansambel mõtleb pidevalt välja vapustavalt uuenduslikke kontserdiformaate ja -kavasid, rändab mõne oma programmiga mööda maailma, sh annab kontserte koguni Lõuna-Ameerikas, ja neil muusikutel on päriselt ka midagi uut öelda.

„Residentuu:r“, U: üks olulisemaid haridusprojekte, käivitati 2016. aasta novembris ja seal on igal kevadpoolaastal keskendutud ühe helilooja loomingule või läbivale teemale, nii et see pakuks süvitsi huvi nüüdismuusika valdkonna praktikutele. Aastatel 2018–2020 ja 2022–2023 kestsid rahvusvahelised Euroopa nüüdismuusika ansambleid ja noori heliloojaid ühendavad DYCE-projektid. Viimastel aastatel on U: palju panustanud Kanadas elanud eesti avangardhelilooja Udo Kasemetsa (1919–2014) loomingu mõtestamisse.

Kombitud on ka interpreetide piire. Meenub kas või kestvusprojekt, kus Eric Satie teose „Vexations“ esitus kestis ligikaudu 18 tundi. U: kavalehelt leidsin, et U: on n-ö autentselt ette kandnud Stockhauseni teose „Aus den sieben Tagen“, s.t interpreedid paastusid ja mediteerisid enne ettekannet neli päeva.

U: 20

Rahvusvahelisel nüüdismuusika festivalil „Afekt“ tekkis huvitav võrdlus, kui 25. ja 26. oktoobril esinesid kõrvuti päevadel kaks peaaegu sama koosseisuga ansamblit (s.t flööt, klarnet, viiul, tšello, löökpillid, klaver, kohati liitus ka vioola): Ukraina ansambel Uhho (’kõrv’) ja meie U:, mõlemas muidugi väga kõrgel tasemel muusikud. Uhho on muidu 17 instrumentalistist kokku pandud kooslus, mille liikmed on valitud tohutu konkursiga ja kes esineb dirigendiga. U: on seda praktiseerinud väga harvadel juhtudel. Kas dirigendita koosmäng on omaette väärtus? Vahest mitte, aga üksteise tunnetamine sellisel tasemel, nagu on U:-l, päris kindlasti. Ansambli liikmed ise on öelnud, et dirigendita esituse puhul võidab just kõla, sest nõnda kuulatakse üksteist aktiivsemalt.

Ometi võib vist öelda, et ansamblite alusrepertuaar on vähemalt osaliselt sama: Uhho mängis siin Boulezi ja Grisey muusikat, mis on olnud eriti algusaegadel ka U: tegevuses olulisel kohal (olgu, U: aastapäevakavas oli spektralistidest Murail’ teos). U: on siiski läinud eksperimenteerivamat teed: esitanud rohkem ka avatud partituure ja graafilise notatsiooniga teoseid ning teinud koostööd muu valdkonna kunstnikega.

Kuigi ka Uhho liikmed on silmapaistvad muusikud, proovisin omaette nende mängu kuulata mõttega, nagu oleks laval U:. Kõik muu oli ehk peaaegu õige, aga karisma on U: muusikutel märksa eredam. Baastasandil: vaatasin-kuulasin kaks õhtut järjest, kuidas ansambel teeb rasket tööd, aga ühes loeti mu meelest tõesti orkestrandi kombel takti, teine koosseis hingas muusikat kergelt nagu muuseas. See teeb ka kuulajal olemise mõnusaks, kuigi muusika kergus ei ole ju omaette eesmärk. Morton Feldmani loo „The Viola in My Life II“ ehk „Vioola minu elus II“ ajal (U: kontserdil) mõistsin: kõik muusikud laulavad justkui ühte imeilusat laulu, mis on vähe teistsugune kui klassikalise muusika kaanonis või saates „Eesti otsib superstaari“. Aga just laulvus on üks selle ansambli külgetõmbejõu alustalasid.

Kontsert „Ansambel U: 20“ tuletas peenelt meelde, kui mitmekülgne on U: aastatega ladestunud kultuurikiht. Muusikaliste sündmuste ja pinevuse poolest oli U: kava juba algul paljulubavam. U: esitas muusikat, mis otsekui imes mu endasse. Nautisin väga Reinvere vaikset, ent eredate käikudega teost „Ööpilt magava Cupidoga“ (2023, esiettekanne). Tatjana Kozlova-Johannese (tema teoseid on U: repertuaaris praeguseks kõige rohkem) „Ainult õhk“ (2023, esiettekanne) oli isikupäraselt sume, seekord hästi kõrvasõbralik, aeglane ja õhuline atmosfäär, mille lõpetas Helena Tuulingu müstiline bassklarneti soolo. Ka spektraalmuusika klassiku Tristan Murail’ „Paludes“ / „Sood“ kõlas U: esituses väga selgelt ja nüansirikkalt. U:-ga koos musitseeris Garth Knox, ansambli varasem koostööpartner, vapustava kõlataju ja tehnikaga nüüdismuusikat esitav vioolamängija, kes ei paista sallivat ülemäärast ilutsemist ega virtuoossust. Puhas heli ja vaikus – sama kehtib ju ka U: kohta.

Olgem ausad, kui poleks praeguseks 20aastase kogemusega ansamblit U:, siis poleks vahest ka paljut muud põnevat, mis on Eesti nüüdismuusikasse ilmunud ja siis jälle kadunud. Sellest muust eristab U:-d kõige vaimustava kõrval just püsivus, ehkki turvalist loorberitele puhkama jäämise mõnu need muusikud vaevalt veel niipea tunda saavad.

Kogu U: tegevus ei pea meeldima. Kindlasti on aga selle ansambli fänn olemiseks vaja avatud meelt, uue kogemusega kaasaminemise julgust. Vahest tähtsamgi on, et uus muusika ei jätaks külmaks. U: esituses ei jäta.