Buratino tegutseb Viimsis

Ehala „Buratino“ on oluline teos, mis räägib universaalsetest ja inimlikest teemadest ning on eriti südamelähedane nooremale teatrirahvale. Ometi on alati põnev mängida ka midagi uut.

AURI JÜRNA

Muusikal „Buratino“ 15. X (esietendus 6. VI) Viimsi Artiumis. Helilooja Olav Ehala, Tanel Saare libreto Adolf Šapiro ja Aleksei Tolstoi lavateose põhjal, lavastaja Tanel Saar, kunstnik Eda Kommitz, koreograaf Märt Agu, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Piret Parrest, grimmikunstnik Mare Bachmann, muusikajuht Kelli Uustani, dirigent Edmar Tuul. Laval Muusikalikooli noortestuudio ja Viimsi muusikakooli noored (sh Buratino – Lucas Christopher Varema või Alfons Väljamäe) ning Margo Mitt, Märten Männiste, Stefan Hein ja Olav Ehala.

Viimsi Artiumi tänapäevases saalis uut „Buratinot“ vaadates uitas mõte korduvalt küsimuseni, miks kasutatakse lasteteatri mõistet vahel halvustava ja pisendava iseloomustusena, kuigi nii lastele kui ka laste tehtud teater on Eestis üle keskmise kvaliteediga. Võib-olla alahindavad lastelavastusi need, kes ei ole neid ammu vaatamas käinud, või praktikud, kes ise tavaliselt lastele ei mängi. Ometi on nii üks kui ka teine ettevõtmine kasulik ja vajalik, sest peale tulevaste teatri­tegijate ja -vaatajate kasvulava on lasteteatris niisugust siirust ja uudsust, mis vajab aeg-ajalt meeldetuletamist.

Lavastaja Tanel Saare, koreograaf Märt Agu ja muusikajuht Kelli Uustani juhtimisel sündinud „Buratino“ lavastuse kandev jõud ja fookus on lapsed: Viimsi muusikakooli orkester ja rütmi­muusika osakonna bänd, muusikalikooli noortestuudio noored näitlejad ja rahvusooperi poistekoori solistid. See, et mõned rollid (papa Carlo – Olav Ehala, Carabas Barabas – Margo Mitt, Artemon – Märten Männiste, Duremar – Stefan Hein) on ka suure lavakogemusega täiskasvanute käes, on küll tore ja annab nende stseenidele iseloomulikke värvivarjundeid, aga nad pole kuidagi tähelepanu keskpunktis. Vaatamata sellele, et noored hindavad helilooja Olav Ehala kohalolu kõrgelt ega koonerda kiidusõnadega („„Ta sobib sellesse rolli, kohe näebki välja nagu Papa Carlo, ta on meile väga hea isa,“ kiitsid noored näitlejad.“)¹, on Viimsi „Buratino“ siiski teater lastelt lastele. See on selles ajas ja kohas ka ainuõige. Lavastuse muusikajuht ja idee autor lisab, et „eesmärk oli teha väga laiapõhjalist koostööd eri koolide ja erialade vahel, et panna noored tegema ja looma koos ühte väga suurt ja ühist asja. Etenduse teine idee oli tuua noorte näitlejate ja pillimeeste ümber abiväena nii kunstiliselt kui ka tehniliselt väga professionaalne tiim, mis annaks noortele ühtlasi aimu, mis neid seda eriala tulevikus valides ees ootamas on.“²

Vaatamata sellele, et noored hindavad helilooja Olav Ehala kohalolu Papa Carlona kõrgelt ega koonerda kiidusõnadega, on Viimsi „Buratino“ siiski teater lastelt lastele. See on selles ajas ja kohas ka ainuõige. Fotol ka Buratino (Alfons Väljamäe).

Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Sihikindlust ja selget eesmärgipüstitust näeb kõigi laste puhul, kes laval tegutsevad. On hämmastav, et suur peamiselt lastest koosnev trupp nii ühes rütmis hingab! Müts maha Viimsi muusikakooli ja muusikalikooli ees, sest täpsus ja entusiasm, mis laval näha oli, osutab selgelt, kui süsteemne ja põhjalik on olnud nende huvikoolide töö. Saalis istujale jäi mulje, et etenduskunstihuviga noored teavad täpselt, kui suurt pühendumist, harjutamist ja koostööd nõuab teatritöö, ning panustavad igasse hetke hingega. Vähe sellest, et kogu koor on peaaegu kogu aeg laval, on Märt Agu ja Tanel Saar lavastanud selle katkematusse liikumisse: mängitakse vaheldumisi peategelasi ümbritsevat keskkonda, illustreeritakse toimuvat või toetatakse solistide hinges toimuvaid murranguid. Ja üllataval kombel on see solistide tegevuse või muusikaga niivõrd tasakaalus, et ringisiblimine ei hakka kordagi häirima. Pigem vastupidi: koori tegevus annab solistidele vajaliku hetke keskendumiseks, et hingata ja laulda.

Solistidest rääkides tuleb mõned neist eraldi esile tõsta, sest kuigi enamik trupist korvas kogemuse puudumise puhta entusiasmi ja pühendumusega, olid mõned solistid silmapaistvalt küpsemad kui teised. Näiteks jääb erilise säraga silma Anni Tross, kelle Rebane Alice on mahlakalt irooniline ja maitsekalt teatraalne, kuid kelle motiivid ja tagamõtted on teiste tegelaste eest täpselt nii palju varjatud, et publik muheleks. Veel kerkis trupist esile Sara Sofia Kroon, kes muutis lapilise kilpkonnaeide Tortilana pelga paariminutilise stseeniga mängu suunda („Oota, ma rooman siin veidi“). Laval oli nii laulvate kui ka sõnatute tegelastega seoses veel hulk nauditavaid pisidetaile: konnade flegmaatiline tants; pisike Bolti kuller, kes Buratinole, Rebasele ja Kassile süüa tõi; politseinikku saatvad jalgpalluritest jäljekoerad; rääkimata koorilauljatest, kes vastavalt vajadusele jooksid, leegitsesid, lainetasid, kaevasid, mullitasid, roomasid ja võitlesid. Noorte lustliku mängu kõrval jäi ainult silma, et mõne täiskasvanu roll oli märkimisväärselt vähem lihvitud ja läbi tunnetatud ning nii mõnigi vajanuks rohkem tähelepanu kehakeele väljakujundamiseks ja pintsli laiuse piiramiseks.

Viimsi „Buratino“ suur pluss on selle bänd: dirigent Edmar Tuule kaasa­haarava käe all lõid muusikud nii mõnusa saate lauljatele kui ka originaalse ja leidliku helitausta kõigile tegevuskohtadele. Eriti mõnus oli bändi tegevust jälgida heli­efektide ajal, et näha nende tähele­panelikku ja täpset kaasamängimist. Tõeline koostöö ja mängu nautimine!

Kuigi „Buratino“ on lavastatud nii, et peaaegu kogu trupp on pidevalt laval ning lavale ja sealt ära liikumist pole palju vaja, pani Viimsi Artiumi ruum sellegipoolest mõtlema ka teiste uute saalide peale. Näiteks on Eesti muusika- ja teatriakadeemia suur saal sellega suhteliselt sarnane: hele ja modernne, hea akustika ja tehnikaga, kuid pole akse, lavaruumil pole piisavalt kõrgust ja sügavust, samuti ei tohi ilusasse lavaparketti midagi kinnitada. Selle kõige tõttu ei sobi see tõsisemaks teatritegemiseks. Kuna muusikaliteatri noortel on nii palju potentsiaali ja tahtmist, on kahju, et Artiumi suur saal neile traditsioonilise teatri tunnet ei anna ning tuleb end alati saali järgi painutada. Kitsikus teeb leidlikuks – eks seda tea ka lavastaja Tanel Saar VAT-teatrist –, aga lõputult ruumi järgi elamine väsitab ära. Paraku ei lahenda ka uued majad või juurdeehitused kõiki probleeme.

Üks väike tõrvatilk selles heledas väikeses meepotis on materjalivaliku küsimus. Arusaadav, et Ehala „Buratino“ on oluline teos, mis räägib universaalsetest ja inimlikest teemadest ning on eriti südamelähedane nooremale teatrirahvale. Eks algaja näitlejana ole huvitav mängida rolle, mida on mänginud paljud armastatud näitlejaid aastaid varem, ning eriti lõpulaul on eesti teatrifännide üks lemmiklaule. Ometi on alati põnev mängida ka midagi uut, midagi uuele põlvkonnale lähedasemat ja ajakohasemat. Eriti põnev oleks ju luua koos libretisti ja heliloojaga midagi päris uut ja oma. Mitte et inimlikud teemad suures plaanis teised oleksid, aga koos uue põlvkonna ja maitsega muutuksid vorm ja viis. Asi pole trendis või uudsuses, vaid omamoodi tegemises, päris oma nägu tegelaste loomises ja oma keeles loo rääkimises. Mille taga seisab uute lugude loomine? Kelle otsus on nende tellimine ja teostamine?

1 Lyssi Kubre, Viimsi Artiumis toodi lavale uus versioon Olav Ehala muusikalist „Buratino“. – ERRi kultuuriportaal 5. VI 2024.

2 Samas.