Elektroonilise muusika kontsert võhikutele

Ekke Västrik ei usu, et on olemas punkt, kus võib öelda, et enne ei olnud muusika ja nüüd on.

MARJE INGEL

Ekke Västriku doktorikontsert 5. VI Eesti Nüüdismuusika Keskuses ehk Mustpeade maja Olavi saalis. Laval Toomas Savi (elektroonika), Darja Goldberg (akordion), Vittoria Ecclesia (klarnet) ja Ekke Västrik (elektroonika). Kavas Ekke Västriku elektroakustiline looming, sh teose „Buchla etüüd nr 1, III variatsioon“ akordionile ja klarnetile (2024) esiettekanne.

Oli kunagi kollast ja musta värvi kaanekujundusega raamatusari „… võhikutele“. Ekke Västriku elektroakustilise loomingu doktorikontsert 5. juunil Eesti Nüüdismuusika Keskuses ehk Mustpeade maja Olavi saalis algas palaga, mis sobinuks sedasorti sarja ideaalselt ja võinukski kanda pealkirja „Elektrooniline muusika võhikutele“.

Minu meelest oleks see olnud muhe žest, aga karta on, et osa inimesi oleks niisuguse pealkirja all ülesastumist pidanud autori-esineja üleolevaks suhtumiseks nii publikusse kui ka esinemisse ja muusikasse üldse. Ekke Västrik seda teed ei läinud. Tema püüd teose „Breadboard nr 1“ loomisel oli uurida mõisteid „elektrooniline muusika“, „elektroonilise muusika instrument“ ja ka „muusikateos“. Muusikafilosoofilistesse mõtisklustesse laskumise asemel oli Västrik võtnud praktilise lähtepunkti: kaks esitajat alustavad kontserti peotäie elektroonikakomponentidega, mida nad asuvad vaikuses laua taga istudes alusele (elektroonikute keeles breadboard’ile) pistma-ühendama ja need elektroonikakomponendid hakkavad tekitama heli. „Kui palju tuleb üht instrumenti arendada, et ta oleks instrument, kui palju helisid peab kõlama, et selle kohta võiks öelda kompositsioon, ja kui palju tuleb notatsiooni arendada, et ta oleks aktsepteeritav noodina [?],“ küsib Västrik seda teost kommenteerides kontserdi kavaraamatus. Teose alguses instrumenti pole, see sünnib alles esituse käigus ning noodi asemel on tekstjuhis.

Ekke Västrik lubab oma muusikaalased seisukohad avada doktoritöös, mille teema on „Teosespetsiifilise noodikirja arendamine kui kompositsioonimeetod elektroonilise muusika ettekandmiseks kontserdil“. Foto 2022. aasta Eesti muusika päevadelt.

Rene Jakobson

Helid tõepoolest sündisid sedamööda kuidas kaks esitajat (Ekke Västrik ja Toomas Savi) publiku silme all elektroonikavidinatest instrumenti või instrumente kokku panid. Elektroonikas võhikuna, ent selle sündmuse pealtnägijana julgen arvata, et sama etteaste võiks välja pakkuda ka õpitoa või isegi (humanitaar?)teadusteatrina, näiteks pealkirja all „Elektroonilise muusika ABC“.

Minus äratas uudishimu Ekke Västriku kavaraamatus antud kinnitus, et ta ei proovi eespool tõstatatud küsimustele „mingit konkreetset vastust anda – ei usu, et on olemas punkt, kus võiks öelda, et enne ei olnud muusika ja nüüd on“. Kuidas seda mõista? Kas nii, et muusika on kogu aeg olemas, helilooja-esitaja lihtsalt teeb selle kuuldavaks? Kaldusin vist jälle (muusika)filosoofiasse, võimalik et Västrik peab silmas mis tahes helide tekitamisel ja komponeerimisel-musitseerimisel mittevahetegemist. Täpsemalt lubab ta oma seisukohad avada doktoritöös, mille teema on „Teose­spetsiifilise noodikirja arendamine kui kompositsioonimeetod elektroonilise muusika ettekandmiseks kontserdil“. Jään huviga ootama selle valmimist.

Kontserdil teisena kõlanud teos ei tõstatanud nii palju küsimusi. „Murdepunkt“ on teos selle sõna klassikalise(ma)s tähenduses ja laval olid kaks muusikainstrumenti, akordion ja Buchla süntesaator, esimest mängis Darja Goldberg, teisega tegutses Ekke Västrik. (Buchla süntesaator on modulaarsüntesaator, millel puudub harjumuspärane mustade ja valgete klahvidega klaviatuur.) Kavaraamatus on Västrik teose loomisel ühe eesmärgina märkinud akordioni- ja elektrooniliste helide võimalikult sujuva ühendamise, pala pealkiri oli võetud akordioni mängutehnikast, kus eesmärk on püsida heli tekkimise ja mittetekkimise piirialal. Oletan, et murdepunktiks võib nimetada ka kujutletavat hetke, kus akordioni heli läheb üle elektrooniliseks (nt Buchla süntesaatori) heliks. Olenevalt mängitavate helide kõrgusest oli mainitud murde­punkti tabamine kuulajana mõnikord lihtsam ja mõnikord keerulisem, aeg-ajalt nentisin akordionist ja Buchla süntesaatorist lähtuvate helide tämbri üllatavat sarnasust. Kas ja mida täpselt tegi Västrik Buchla nuppe keerates, et neid helisid omavahel sarnasemaks muuta, ei oska ma elektrooniliste instrumentide alal asjatundmatuna öelda.

Ekke Västriku doktorikontserdi kolmas ja viimane teos astus veel tubli sammu klassikalisele muusikale lähemale. Nimelt esitasid „Buchla etüüdi nr 1, III variatsiooni“ bassklarnetil ja akordionil Vittoria Ecclesia ja Darja Goldberg. Kavaraamatus väidab Västrik, et seda teost kavatseb ta oma doktoriõpingute jooksul üha uuesti ja uuesti noodistada, iga kord uuele koosseisule. Seekordse variatsiooniga püüdis ta kirjeldada elektroonilisest muusikast tuntud võtteid nii, et neid saaks esitada akustilistel pillidel.

Kavatsus teostati edukalt, sest kuulajana kogesin ühe uue muusika pala esitust, mis niisugusena kahtlemata õnnestus. Ilma nooti või partituuri nägemata ja teose eelmiste versioonide/variatsioonidega kursis olemata on raske kinnitada, kas ja kuivõrd edenes Västriku teekond teosespetsiifilise noodikirja arendamisel just selle teose ja konkreetse versiooni puhul. Arvata võib, et niisuguse pikema teekonna kulgemist, rajal püsimist või sellelt kõrvale eksimist saabki tajuda ja mõtestada eelkõige teelolija ehk doktorant ise. Kontserdil kuulajana viibides jäin pakutavaga rahule, sest see oli kompositsioonilt huvitav ja sisukas ning esitus kõrgel tasemel.