Lõppjaam Narva – piirideta piirilinn

Eelkõige on narvalastel vaja tulevikuvisiooni, positiivset identiteeti ja kuuluvustunnet – usku sellesse, et neid pole perifeerse piirkonnana ära unustatud.

KAUR GARŠNEK

Muusika- ja linnafestival „Station Narva“ 7. – 10. IX Narvas.

„Station Narva“ toimus sel aastal kuuendat korda, ühtlasi möödub kuus aastat Narva kandideerimisest Euroopa kultuuripealinnaks. Tiitel läks küll Tartule, kuid paistab, et konkursiga seotud ettevalmistused raputasid piirilinna kultuurielus midagi liikvele. Narvas toimub asju. Mina sattusin festivalile esimest korda ja olen Narvas varem käinud vaid ühe korra. Takistuseks on saanud nii logistika kui ka eelarvamused, okupatsiooni ajal üles kasvanud eestlase keele- ja kultuuritõrked. Ning tõepoolest, kuigi linn paistis üldiselt sõbralik ja rahulik, pidin vahel endale siiski teadlikult meenutama, et tegu pole välisreisiga. Narva on mitmes mõttes teistmoodi kui Tallinn või Tartu ning seda muljet süvendab asjaolu, et linnas ringi liikudes avaneb ühtelugu vaade nendele teisel pool jõge paistvatele „Mordori väravatele“, mis loovad koos viimase pooleteise sõja-aastaga eriskummalise meeleolu. Linn ise on rahulik ja omal idaeuroopalikult melanhoolsel kombel kena, kuid päikese­loojang jõe ääres loob eriliselt dramaatilise efekti ning Ivangorodi linnus paistab praegu lausa kurjakuulutav. Narva on piirilinn, kuid see piir ei ühenda, vaid lahutab.

Kultuur unustatud ääremaal

Teatud mõttes lõpeb kaart ju teisel pool piiri ära ning see oli ka üks probleem, mida arutati arutelusarja „Bazar“ vestlusringis.¹ Narva raekojas peetud foorum avaski tänavuse festivaliprogrammi ning sõna said sealsed eri põlvkondade kultuuritegijad, sh (toonane) linnapea Katri Raik ja „Station Narva“ peakorraldaja Helen Sildna. Üritus oli varustatud sünkroontõlkega. Kokkusaamise pealisülesanne oli mõtestada Narva kultuurielu perspektiive ning selgitada välja probleemkohti ja võimalikke komistuskive – üks viimastest on aga mõistagi piiri küsimus. „Station Narva“ algse kontseptsiooni järgi pidid Narva ja Ivangorod tegema koostööd, panused tehti Vene artistidele ja Narva-Peterburi liinile, kuid kõik see on nüüd pandud pausile ning üldine seis oleks keeruline ka ilma vahepealse koroonaperioodita. Sealjuures esindas foorumil kõige pessimistlikumat tiiba noorem põlvkond.

Mis siis kõik halvasti on? Narva on ääremaastunud, kõik degradeerub, hariduslik ja keeleline üleminek ning vaesus ja tööpuudus ei jäta kultuurieluks palju võimalusi, loovtöötajad on läbi põlenud, noored lähevad minema, Ida-Virumaa keskuste vahel on vähe koostöövaimu. Narvas on vähe huviharidust, õpetajaskond vananeb, puuduvad üldpilt, arengu­plaanid ja kaasavad mehhanismid, ühtlasi napib julgust valusate teemadega silmitsi seista.²

Ent lootus sureb viimasena. Mitme osaleja hinnangul olevat olukord hakanud siiski paranema alates kultuuripealinna kandideerimise otsusest. Siin võttis sõna Helen Sildna ja osutas, et seda sorti kaugemad eesmärgid võivad näida utoopilised, kuid aitavad omavahel liita loomemajandust, avalikku ja erasektorit, noori tegijaid ja sisuloojaid – tekkinud sünergia osutub edasiviivaks jõuks ka juhul, kui taotletud eesmärki ei saavutata. Win-win-olukord – kui ainult vahepeal lootust ei kaota. Meenutan, et festivaliga „Station Narva“ samal ajal alustasid tegevust ka Narva ooperipäevad, uksed avas Vaba Lava ja sügispealinna kultuurielu on sealtpeale järjest elavnenud. Katri Raik osutas siinkohal, et veel hiljaaegu toimus Narvas ainult üks kontsert või kultuuriüritus nädalas, nii et sõbraga tänaval kohtudes võisid ilma täpsustusteta küsida: „Kas neljapäeval üritusele lähed?“ Vähemalt sellist kultuuripõuda praegu Narvas enam ei ole. Sõna said ka Narva kunstikooli ja muusikakooli esindajad, kes kiitsid tublide õppurite taset ja kinnitasid, et aktiivne haridustöö käib ja üldiselt saadakse hakkama – olgugi et raha ja investeeringuid võiks alati rohkem olla, eelkõige hoonestuse, kuid ka õppejõudude töötasu tarvis.

Sellest kirglikust vestlusringist jäänud üldmulje on niisiis probleemirohke, kuid mitte katastroofiline. Mitmest sõnavõtust jäi kõlama mõte, et tihtilugu ei seisnegi probleemid rahanappuses, vaid eelkõige on narvalastel vaja tuleviku­visiooni, positiivset identiteeti ja kuuluvustunnet – usku sellesse, et neil on mingi kandev roll ja neid pole perifeerse piirkonnana ära unustatud. Mõistagi ei saa lahendus tulla kusagilt väljastpoolt ega sündida ka isolatsioonis, vaid võtmesõna on ikkagi koostöö. Hea näide võikski olla festival „Station Narva“: Shiftworksi kommunikatsioonijuhi Ingrid Kohtla väitel on algusest peale teadlikult hoolitsetud selle eest, et ligi pool korraldustiimist oleks kohalik. Nii et ühest küljest on tegu küll n-ö importfestivaliga, kuid teisest küljest läheb see iga aastaga järjest enam Narva nägu, pakkudes samal ajal narvalastele võimalust oma nägu kujundada. Kõik „Bazari“ osalised olid siiski ühel nõul – Narval poleks praegu olnud vahendeid, et Euroopa kultuuripealinna tiitlit välja kanda. Küll aga arutati väljavaadet teha vigade parandusi ja kandideerida tiitlile uuesti 2037. aastal. See on 14 aasta pärast. Niisiis näib, et keeruliste olude kiuste ei kardeta seada kaugemaid eesmärke.

Narva heliriba

Mis puudutab „Station Narva“ muusika­programmi, siis peamistelt toimus see Vabal Laval ja jõe ääres Ro-Ro klubis. Kui eelmistel aastatel on mulle esinejate nimekirjast silma jäänud sellised kuulsad tegijad nagu Tricky või Roni Size, siis sel aastal minu arvates ühtegi nii selget tõmbenumbrit ei olnud. Olin oma panused teinud siiski Prantsuse elektroonikaduole Acid Arab ning koosseisu UNKLE vedajale James Lavelle’ile – britile, kellest on saanud omamoodi muusikatööstuse legend, kuid kes sel üritusel pidi esinema pelgalt DJ rollis.

Reedel tegi aga Vaba Lava black-box-saalis muusikaprogrammi otsad lahti hoopis eesti artist Manna, teda abistas laval live-kitarrist, kes vahepeal käsitses ka süntesaatorit ja mängis elektroonilisi trumme. Manna lood on väga hästi komponeeritud ja produtseeritud ning see detailne helipilt koos läbimõeldud bassiliiniga töötas Vaba Lava saalis ideaalselt. Tegu on kahtlemata omanäolise muusikuga, kes liigub mööda oma rada. Kahjuks ei suutnud ma suhestuda vokaalse poolega, mis minu meelest võinuks olla veidi mängulisem ja mitmekülgsem – või siis hoopis intensiivsem ja jõulisem. Ometi ei saa vokaalset aspekti siin ilmselt lahutada kanaliseeritavast persona’st ja muusika emotsionaalsest laengust – nähtavasti soovitaksegi anda hääleõigus võimalikult vahetul ja no nonsense viisil sellele kurvapoolsele hingele, kes laulab: „I wanna be nothing. I wanna feel something.“³ Kuigi oskan hinnata ka sünget ilu ja dekadentsi, oli etteaste energianivoo (vähemalt ürituse alguse kohta) minu meelest liiga madal. Tähelepanu teravnes mõnes äkilisemas sektsioonis, kus tundus, et artist Manna võiks vabalt olla näiteks Marilyn Mansoni ja Trent Reznori tütar, ning tema tumedalt okultistlik lavakostüüm sai nendel hetkedel samuti võimukama tähenduse. Loodetavasti õnnestub tulevikus rohkem kuulda ja näha vihast Mannat.

Diametraalselt vastupidise laengu andis sealsamas esinemispaigas briti DJ Nooriyah, kes tõmbas terve saalitäie rahvast kaasa eklektilise setiga, mille ühisnimetajad näisid olevat Lähis-Ida ja latiinomuusika ning reegel, et ükski lugu ei tohi kõlada kauem kui poolteist minutit. Lõpptulemus oli üsna punk, balansseerides omal elurõõmsal kombel ka täieliku maitselageduse piiril: valikusse sattusid superhitid nagu „Samba de Janeiro“, „Macarena“, „Get Ur Freak On“ ja üks Las Ketchupi lugu. Teatud mõttes meenutas see kõik mulle breakcore’ile iseloomulikku n-ö keel põses mash-up-esteetikat, olgugi et puht žanriliselt kõlas seal seinast seina kõike muud: house, techno, reggaeton, Miami bass, hiphop jm. Märksa stiilipuhtam ja väljapeetult eepilisem oli James Lavelle’i DJ-sett Vaba Lava väikesel välilaval. See algas James Holdeni looga „Trust Your Feet“, keris välja Gigameshi remiksini Radioheadi palast „Everything in Its Right Place“ ning valdavalt kulgeski sellises aeglasepoolses ja meloodilises house-režiimis. Minu meelest jäi see hoovinurk muusikavaliku iseloomu arvestades aga veidi ahtaks ja black box oleks olnud märksa sobivam koht. Esineja palus kohe alguses helinivood umbes kaks korda valjemaks suruda ja keeras ka filtreid üsna kõva käega – suures saalis ja suurema varuga helisüsteemis oleks see kõik ilmselt kõlanud kõrva­sõbralikumalt.

Reedese festivalipäeva peaesineja oli Ivan Dorn. Venemaal sündinud, kuid Ukrainas üles kasvanud artist on tekitanud palju kõmu oma poliitilise laveerimise tõttu. Nautides populaarsust Vene turul ei kiirustanud ta üheselt hukka mõistma 2014. aasta Venemaa invasiooni ning kuigi tema reaktsioon 2022. aastal alanud laussõjale oli juba märksa konkreetsem, nentis ta ka ise samal päeval toimunud vestlusringis, et on oma kodumaal skandaalne isik. Tema etteaste algas melodramaatilise sõjavastase pöördumisega muusikas ja pildis, sellele järgnes aga kõige paremas mõttes slaavi pidu. Tuubil täis black box võnkus elektroonilise funk’i, house’i ja garage’i, hiphopi ja urbanistliku džässi rütmides ning kuna esitusele tuli ka palju vanemat venekeelset repertuaari, siis said kohalikud kuulajad paljude lugude sõnu kaasa möirata – efekt oli õigupoolest rabav. Samal ajal patseeris Ivan Dorn enesekindlalt laval, kaelas vaheldumisi Ukraina lipp ja lavale heidetud rinnahoidjad, ning kogu selle hulluse kõrval oli kogemus ometi ka muusikaliselt huvitav. Dorni vokaalikasutus oli peamiselt soul’ilik, kuid paiguti võis aimata ka mingisuguseid rahvamuusikale omaseid intonatsioone ja kordusskeeme. Laval oli peale DJ ka klahvpillimängija, kes lisas klubirütmidele džässilikke soolosid, teisal aga esitas teretulnud üllatusena kõikvõimalikke korduvaid bassipartiisid ja varieeruvaid täitekihte, mis võinuksid sellise muusika puhul tulla ka fonogrammilt. Vahepeal vajutas Dorn neidsamu klahve oma peaga. Täielik elamus, juhul kui suuta kõik need poliitilised Pandora laekad mõneks ajaks mullikilesse mähkida.

Üks meeldiv üllatus oli reedeses kavas veel. Nimelt astus hilistel öötundidel Ro-Ro klubis üles väga tugeva live-energiaga eesti-türgi artist GØK2, kes mõjus oma hoiakutelt ja töömeetoditelt otsekui koosseisude Beastie Boys ja Atari Teenage Riot ristand. Vokalistist-mürakitarristist ja DJst koosnev elektrooniline punkduo rokkis sajaga. Originaalsuse teemal saaks küll vaielda, kuivõrd selle eklektilise kava mitmed sektsioonid meenutasid mulle otseselt mõnda muud tuntud lugu. Lugu refrääniga „Jump!“ näis põhinevat sämplil House Of Paini hitist „Jump Around“, üks lugu ehitati vist üles ansambli Blur pala „Song 2“ katkendile (ja resultaat kõlas ka umbes nagu seesama lugu). Sekka visati natuke jungle– ja ska-rütme, siis jälle surfirokki ja rifirokki à la Eagles of Death Metal. Miskipärast toimis aga selline „lõika ja kleebi“ meetod elavas ja valjus esituses väga hästi, nähtavasti nimelt oma radikaalse lihtsuse tõttu, ning teatav x-faktor oli igal juhul olemas.

Laupäevase programmi avas Vaba Lava black box’is Ajukaja ehk Raul Saaremetsa ja Mart Avi koostööprojekt. Võrreldes Mart Avi soololoominguga mõjus see veidi rahvapärasemalt ja klubilikumalt, samal ajal oli žanriline variatiivsus kava lõikes päris suur: house’i-põhjad vaheldusid dub’iga, sekka vanakooli jungle-sämpleid (à la Omni Trio), teisal tegi abstraktne mulksumine teed out­sider pop’ile (à la John Maus). Seda kõike ühendas Mart Avi sumedalt karismaatiline vokaal ja oskus täita laval iga hetke, isegi kui selleks peab näiteks põrandal aelema.

Kava jätkus Jimi Tenori kontserdiga, mille eel olin üsna ootusärev: Tenor on esinenud väga eriilmelistes projektides ning iga kord olen saanud isemoodi elamuse. Tuli välja, et „Station Narva“ etteaste sarnanes kontserdiga 2021. aasta „Üle heli“ festivalil Tartu Aparaadi­tehases. Tõsi, tookord musitseeris ta koos Jori Hulkkoneniga ja seekord esines üksinda, kuid põhimõte oli laias laastus sama – hunnik süntesaatoreid ja trummimasinaid, saksofon, flööt, vokaal. Pehmed electro-biidid, ida­pärane tanpura-sämpel taustal ketramas ning omapäraselt tempereeritud (või häälest ära keeratud) modulaarsüntesaator vaheldumas mürakihtide ja instrumentaalsoolodega. Kahjuks ei õnnestunud mul etteastet lõpuni kuulata, kuna käisin vahepeal Kreenholmi tehases ööekskursioonil ning nautisin hoopis Olga Wardęga ja Christoph Zeckeli kohaspetsiifilist heli- ja valgusinstallatsiooni. Teravalt metalsed tööstushelid vaheldusid drone-helikihistuste ja hoonetalasid raputavate sub-bassidega ning ka pildis oli aimatav inimtöö masinliku korduvuslikkuse lahendamine looduslikku entroopiasse. Tekkis mõneti nukker, kuid ühtlasi vabastav tunne ning öine Kreenholm mõjus üpris müstiliselt.

Tagasi Vaba Lava saali jõudes tabas mind Acid Arab, kes oli juba alustanud ja kaasa tõmmanud umbes sama palju publikut kui Ivan Dorn eelmisel õhtul. Ausalt öeldes on mul selle esteetika vastu olnud teatud tõrge, kuna Lähis-Ida meloodiate paigutamine klubimuusika taustale on mulle tundunud konstrueeritud eksotitsismina ja mingi pseudo­spirituaalsuse väljendusena (umbes nagu gregooriuse laul klubitümaka peal). Ühtlasi meenutab see valem mulle otseselt teisi populaarseid artiste, kes on juba midagi sellesarnast viljelenud, näiteks Omar Souleyman. Minu suureks rõõmuks selgus aga, et live-kavas olid eksootilised elemendid pigem tunnuslikus pealiskihis, mille alt pääsesid mõjule väga oskuslikult välja ehitatud acid house’i ja techno kihistused, kohati meenutas etteaste oma mentaliteedi ja kõlaesteetika poolest ka minimalistlikumat versiooni psy- või Goa trance’ist.

Laupäevase programmi lõpetas jällegi hea üllatus Ro-Ro klubis, kus öösel kella kolme paiku esines Sillamäe modulaarsüntesaatori- ja elektroonikabänd Analogue Quattro. Põhimõtteliselt oli tegemist sedasorti IDM-reiviga, mida on viljelenud ka Algorütmid. Üldmulje näis ehk veidi tantsulisem, kuid umbes selles mõttes, nagu on tantsulised mõned Autechre’i lood. Meetrumit keerati vabalt siia ja sinna, nii et kohati oli tegu kiire breakbeat’iga, siis läks jälle aeglaseks bassimuusikaks. Faktuuri mõttes toimus kõlapildis aga pidev abstraktne varieerimine ning selle kõige juures oli ka üldine helipilt paigas, bassiregister kandis, midagi ei karjunud üle ja kogu spekter oli välja joonistatud. Märk „Station Narva“ kogukondlikust aspektist oli aga asjaolu, et ka Acid Arabi liikmed jõudsid sündmuspaigale Sillamäe artisti kuulama ja jalga nõksutama.

Festival pakkus tegelikult veelgi muusikaelamusi – mõnest olen üle libisenud ja igale poole ei jõudnud. Linnalavade programmist mõjus täieliku energiapommina Hollandi ska-ansambli Bazzookas laupäevane etteaste Kulgu sadamas paadigaraažide ja Narva veehoidla vahel. Samuti sain elamuse nelja­päevasest avakontserdist TÜ Narva kolledži fuajees, kus Narva Sümfooniaorkester, Ott Lepland ja Inga Tislar koos soul-funk-bändiga esitasid peamiselt Jaak Joala lugudest koosneva kava. Jäin seal mõttesse, et peale tehniliste ja poliitiliste detailide võiks meie integratsiooniprojektil olla emotsionaalset intelligentsust arendav heliriba, kus figureeriks ka lugu „Kui mind kutsud sa“.

1 Selle vestlussarja videosalvestised on kättesaadavad Youtube’i kanalis „BazarEstonia“.

2 Huvitaval kombel ei käsitletud vestlusringis üldse selliseid valusaid teemasid nagu integratsioonipoliitika, tänavate ümbernimetamine, tank, topeltkodakondsus jm, mis meie meediapildis Narva ja Ida-Virumaaga enamasti seonduvad.

3 „Tahan olla mittemiski. Tahan midagi tunda.“