Kas nii jõutaksegi nirvaanasse?

Lavastusest jääb mulje, et rahu leides kaob nutt – on vaid õndsus, rahu ja rõõm enda teadvustamisest.

LISANNA LAANSALU, MART PIIRIMEES

Tantsulavastus „Nutan saba ja sarvedega“ 8. IV Kumu auditooriumis (esietendus 1. IV ERMi Jakob Hurda saalis). Lavastaja, koreograaf ja etendaja Kalli Pikas, helilooja ja etendaja Triinu Taul, dramaturg Helena Krinal, kostüümikunstnik Tiina Pikas, valguskunstnik Imbi Mälk, butafoor Sandra Lange.

Kas olete kunagi käinud mõnel tseremoniaalsel kakaoõhtul? Ruum pimeneb, kuuled laval kahte sügavalt välja hingavat naist, kelle nägu ei ole näha, ning nad ütlevad äsja saali lastud publikule: „Ole siin saalis iseendana.“ Uus olukord nõuab harjumist ning esialgu kohatult ja laialivalguvalt mõjunud sissejuhatus andis mõningase lõdvestumise tunde küll, kuid meenutas just new age’likku kakaoõhtut. Laval oli näha šamaanitrummi, mis justkui kinnitas seda mõtet. Klassikaliste kontsertide puhul kuulataks šamaanitrummi tagumist küllap piinlikkusest pea käte vahel, sest sageli ei olda teadlikud selle instrumendi ajaloost või kasutamiskorrast. Triinu Taul õnneks pettumust ei valmistanud, vaid käsitses trummi oskuslikult. Samuti kasvasid Tauli ülemhelilaul ja joig trummirütmidest välja meisterlikult ja mõnusa ajastusega. Kuna etenduse alguses ei olnud nägusid näha, siis polnud aru saada, kas lauldud muusika on salvestatud või mitte. „Nii hea vokaaliga nad küll selili ei laula – see on ikka salvestatud,“ tabasin end mõtlemast. Meditatiivne šamanistlik muusikaline algus oli aga tõesti loodud kohapeal ning otse lauldi ka hiljem.

Muusikaline kujundus

Triinu Taul on üles kasvanud muusikute peres (isa Ants Taul) ja on pärimusmuusik, kes mängib mitmeid rahvapille (torupill, kannel, parmupill) ning valdab erisuguseid hääletehnikaid (ülemhelilaul, joig, yélī). Tauli on inspireerinud regilaulu meditatiivsus ja sügav kujundite maailm, šamanism, saami joig, tõva kurgulaul, bulgaaria rahvalaul, jaapani ja india rahva­muusika jpm.¹

Taul käsitses õhtu jooksul eri pille oskuslikult ning vastavalt dramaturgilisele kontekstile. Instrumentide puhul kohtas ka viiteid narratiivile. Näiteks sõnas Taul „Pill tuleb pika ilu peale“, enne kui hakkas torupilliga Pikase töinamist imiteerima, millest tekkis vahetu dialoog. Hiljem vastas Taul sõnu mainimata Pikase jonnimise peale ka n-ö vinguviiuliga, mis tekitas vaatajate mõtteis sõnaühenduse.

Jonnist mänguni

Üks väljapaistvamaid momente kujunes lavapartnerite vahel muusika ja tantsu kaudu Tauli parmupillimängu ja Pikase flamenkoliku tantsuga. Nad inspireerisid teineteist vahetult. Kuhjaga rõõmu pakkus viis, kuidas mõlemad naised oma tugevusi kasutasid. Veel lisas etendajatele sümpaatsust nende kiire reageerimine justkui kokku leppimata, mängulistel hetkedel. Need reaktsioonid andsid kindlustunde, et loojad on omavahel teinud intuitiivset ja sisulist tööd ning eri teguviisid kokku leppinud. Kordagi ei paistnud, et midagi oleks läinud kavatsetust mööda või vigaselt. Näiteks keksisid nii Pikas kui ka Taul üle pika kleidiotsa ning tahes-tahtmata tekkis paar väikest komistust, mis aga mõjusid etendajate teineteisega arvestavate ja kiirete reaktsioonide mõjul eesmärgistatu ja põhjendatuna.

Lavastuse ajalise kulgemise olid mõlemad etendajad meisterlikult paika pannud. Täpset tempot on nii suuremates kui ka väiksemates lavatükkides raske tabada: rahulikud kordused ja nende sujuv areng järgmisse sektsiooni põhjustas publikus esimese vältimatu igavuslaine. Sellele järgnes värske uudishimu ning just enne selle uue põnevuse kadumist kulges lavastus edukalt järgmisse etappi. Etendamistehnikas oli küll märgata püüdlusi läbielamiskunsti ja sügavama sümbolikeele poole, aga millestki jäi justkui puudu. Ometi kehtestas Pikase ja Tauli lavaline kohalolu lavastuse reaalsuse üllatavalt kähku: kohe oli paigas, et jälgitakse etendajate isiksusele toetuvat maailma, milles hakkame märkama elementaarseid tundeid ja sümboleid. Kahju, et publikut eelhäälestav lavastuse sisukirjeldus oma turundusliku laialivalguvusega seda ei peegeldanud.

Ühe tunni jooksul paistis vormiliselt välja nutu kui mitmekülgse tundeväljenduse ning inimese mina arengu illustratsioon. Laval keerlesid nutu teematika ümber lihtsasti sõnastavad mängud, millega suhestuvad kõik. Näiteks lapse nutt ja vanemlik empaatia, jonnimise paralleelid täiskasvanute sotsiaalsete mustritega ja vabastav emotsionaalne rahu pärast pikka nutuhoogu. Terve lavastuse sisu mahuks ühte tutvustavasse lausesse: „Alles siis, kui ta lubas endal nutta, jäi nuttu ühtäkki palju vähemaks.“² Kahjuks olid mängus ilmnevate tunnete ja olukordade illustratsioonid suhteliselt läbinähtavad ning nutmise teemat käsitleti laialt ja üldistades – seepärast sobib tükk ehk rohkem lastele ja noortele.

Tõde on nirvaanas

Lavastuse teemasõnast „nutt“ sai märter suurema tõe teenistuses. Kulminatsiooniks laulis Pikas, saanud selga kireva kleidi: „Mina olen, kes ma olen. Sina oled, kes sa oled.“ Laul mõjus südamlikult ning muutis õhkkonna saalis intiimseks, kuid teisalt toimisid sõnad ka misjonärilikult. Looja laval väitis end teadvat midagi, mida publik ei tea. Terve õhtu tõstatas selgusetuse, abstraktsioonide ja eri sündmuste tõttu põnevaid küsimusi, mis oleksidki võinud jääda pärast etendust publikut kummitama. Kahjuks anti viimases stseenis kätte justkui üks vastus, üks tõde, kogu lavastuse kulminatsioon: tuleb ennast aktsepteerida, leida sisemine rahu ja jõuda selle toel justkui nirvaanasse. Lavastusest jääb mulje, et rahu leides kaob nutt – on vaid õndsus, rahu ja rõõm enda teadvustamisest. Saalist lahkudes ei jäänud seega edasiseks aruteluks mõttesse painavaid küsimusi, valusaid teemasid ega küsitavaid vaatenurki.

Justkui kirsina tordil kõnetas Pikas pärast etenduse lõppu publikut, tänas kohaletulnuid ja lavastuse loojaid, sh ka oma lapsi, kes mängisid kostüümide loomises suurt osa. Etendusejärgset kõnetamist kohtab harva ning sellel on suur potentsiaal meelestada publik kunstnike suhtes positiivselt. Vaatajatele tuletatakse meelde, et laval on tavalised inimesed, kes ei pea end kõrgemaks ja hindavad kõrgelt võimalust publikuga oma loodut jagada. Kuna lavastus toetub aga etendajate armastavatele ja aktsepteerivatele isiksustele, jääb selle positiivsuse seletamiseks vaatajatel tahes-tahtmata pähe kajama hinnanguline väljend „new age’i spirituaalsus“.

1 https://www.triinutaul.com/muusika/

2 https://tartu2024.ee/programm/nutan-saba-ja-sarvedega/