Kuhu need mehed siis lähevad?

Kuus meeskoori tõestasid nii igaüks omaette kui ka ühendkoorina, et meestelaul on väärikas ala, kus on ruumi vimkadelegi.

KERTU SÜLD

Kuue meeskoori kontsert
„Eesti Meestelaulu Selts 35“ 14. VI Estonia kontserdisaalis.Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor, Tartu Akadeemiline Meeskoor, Tallinna Ülikooli Meeskoor, Inseneride Meeskoor, Teaduste Akadeemia Meeskoor, Rahvusooper Estonia noormeestekoor.
Klaveril Siim Selis.

Eesti Meestelaulu Selts tähistab tänavu 35. tegevusaastat, hoides ja arendades meie meestelaulu traditsiooni. Tähtaastale lükkasid suurejoonelise kontserdiga hoo sisse üle 200 meeskoorilaulja, kelle esituses sai peaaegu saalitäis rahvast nautida meeskoorirepertuaari paremikku. Kontserdi esimeses pooles kõlasid kooride soolonumbrid: iga meeskoor sai oma isikupära näidata kahe lauluga, millest üks oli üldjuhul rahulikum ja klassikalisem, teine aga karakteersem.

Õhtu juhatas sisse kontserdi ainus väljastpoolt Tallinna tulnud kollektiiv, Tartu akadeemiline meeskoor dirigent Kuno Kerge juhatusel. Avaloona kõlanud Mart Saare „Küll ma laulaks“ oli kontserdile meeldivalt delikaatne algus. Koori Lõuna-Eesti tausta näitas aga „Vaalalaiv“, hoogne Uus-Meremaa rahvalaul Jan Rahmani võrokeelses tõlkes. Koori kõlast oli tunda, et laul on sisse lauldud, ja nii mõnegi mehe puus paistis justkui kaasa nõksuvat. Siiski jättis soovida vabam lavaline olek: ennekõike näis Kerge dirigendi- ja solistirolli vahetamine stressi tekitavat koorijuhile endale, mitte koorile. Kas tõesti ei küündinud 38 laulumehest keegi Kerge kena ja kõlava vokaali ligilähedalegi?

Teaduste akadeemia meeskoori 30 meest tõid dirigent Andrus Siimoniga ettekandele kahe tegusa meeshelilooja tööd, Rasmus Puuri „Mina usun armastust“ (sõnad Anna Haava) ja Andres Lemba „Laulud ei lõpe“. Oli omamoodi liigutav, kui elukogenud mehed laulsid armastusest ja deklareerisid oma usku „Mina usun armastust, mis võidab ära maailma“. Siimon oli koori kooskõla lihvinud heaks, kuid Puuri kirjutatud lüürilistes liinides jäid häälerühmade soolod ebavõrdseks. Teine laul oli vabam, nii stiililt kui ka esituselt.

Õhtu kõige nooremate lauljatega koor näis olevat Tallinna ülikooli meeskoor, mille dirigent on Indrek Vijard. Pärt Uusbergi „Nad vaatavad üksteise otsa“ (sõnad Ernst Enno) oli ilus ja lüüriline, meloodiahääl domineeris parajalt teisi lämmatamata. Küll aga kippus forte’s n-ö põhi alt ära kaduma, mistõttu läks kõla kohati lõhki ja üksikud hääled kostsid välja. Teise laulu, Gustav Ernesaksa „Jaanid käes“, esituses oli tunda, et sellega käidi kaks kuud varem Tallinna koorikonkursil. Tänu sellele oli koor karakterpala esitades mõõdukalt vaba, seda tõendas ka jalamatsude valjus.

Väga klassikalise repertuaari-
valikuga – Konstantin Türnpu „Meil aiaäärne tänavas“ (sõnad Lydia Koidula) ja Alo Ritsingu „Mis oli see“ (sõnad Gustav Suits) – astus üles õhtu väikseim, ent elukogenuimate lauljatega kollektiiv, inseneride meeskoor Kuldar Schütsi dirigeerimisel. Kollektiivi kõlast oli tunda, et koorilauljad on teiste esinejatega võrreldes vanemad: kui kõrged noodid kippusid vokaali kvaliteedis kaotama, siis madalad registrid olid tajutavalt mahlakamad. Teine laul oli aloritsinglikult voolav ja tempokas ning seda oli mõnusam kuulata.

Seda, kuidas Estonia noormeestekoor (dirigent Hirvo Surva) täidab oma asetusega terve lava ja jätab mulje, nagu neid oleks 30 laulja asemel 60, olen imetlenud juba koori algusaastatest saadik. Nende esituses jõudis lõpuks kuulajateni kontserdi algul peljatud pauk ja põrutamine „rrragiseb loodus, kärgatab kõu“. Puuri „Oma koore all oleme haprad“ Veiko Tubina sõnadele on estoonlastele kirjutatud ja seetõttu nende esituses korduvalt kuuldud. Selgi korral oli esitus tavapäraselt hea. Knut Nystedti „Salve Regina“ oli väga ilus, lüüriliste kaunite liinidega, sobib parajalt mõnda konkursikavva ning toob hästi esile koori klaari kõlaga tenorid ja mahedad bassid. Häälerühmadest võiksid vaid keskmised esile tulla pisut enam, et tekiks särinamoment. Kogu õhtu ainsa võõrkeelse loona mõjus Nystedt aga võõrkehana ega õigustanud oma kohta.

Tõelise meestehordi moodustasid laval tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor (TAM) koos Valter Soosalu ja Heldur Harry Põldaga. TAM oli muuseas ainus koor, keda kontserdil juhatasid mõlemad dirigendid ja kelle esituses kõlas ka naishelilooja looming. Ester Mägi laulu „Murdunud aer“ (sõnad Karl Ristikivi) helikeel on küll põnevalt lainetav, ent koori kõla mõjus haralisena, oli lõpuni viimistlemata. Teisena esitatud Veljo Tormise „Kaksikpühendus“ (sõnad Marie Under, Gustav Suits) on juba teosena palju nüansirikkam ja seega koorile mõnusam proovikivi, nii et esitus oli parajalt mänguline ja väga täpne.

Kontserdi oodatum osa oli selle teine pool, kui sai nautida 200pealise ühendmeeskoori kõla. Toreda ootamatu vaheldusena kõlas pärast vaheaega Heldur Harry Põlda soolonumber, Neeme aaria Eugen Kapi ooperist „Tasuleegid“. On ju Põlda hea näide, kuidas koorilaul võib karjääri mõjutada: kunagisest poistekoori lauljast on sirgunud rahvusooperi solist ja meeskoori dirigent. Mõlemat annet demonstreeris ta kontserdil korduvalt.

Ühendkoori esituses sai kuulda meeskoorirepertuaari klassikat, näiteks Miina Härma „Meeste laulu“ (sõnad Jakob Liiv), kuid sekka ka vähem kuuldut nagu Eduard Tubina „Kaks saarlast“ (sõnad Betti Alver) või uuemast ajast Soosalu telehitti „Kel kuube ei ole“ (sõnad Vladislav Koržets). Ka lavapildis oli avatud noodimappide hulgast näha, millised laulud olid lauljate seas rohkem või vähem tuntud. Ühendkoori kõla oli võimas, tugev ja üllatavalt ühtlane ning aplausid teoste vahel kinnitasid, et publik naudib suure meeskoori esitust.

Iga laul kandis oma värvingut, sõltudes parasjagu meesteväe ees olnud dirigendist. Tuudur Vettiku „Su põhjamaa päikese kullast“ näitas meeste oskusi dünaamika vallas ja tõestas, et ka suur koor oskab piano’s laulda. Järgnenud Tormise „Väinämöise tarkussõnad“ ja Tubina „Kaks saarlast“ olid aga tekstikatsumused. Kui tarkussõnadest õnnestus enam-vähem aru saada, siis „Kahe saarlase“ dünaamikamängud olid nii vägevad, ent tekst kadus täiesti ära. Siiski tõestas laul „Kel kuube ei ole“, et ikkagi osatakse teksti arusaadavalt välja laulda. Laulu karakter oli ülejäänud ühendkoori repertuaariga võrreldes palju nooruslikum ning tõi ka lauljatele repertuaari värskust.

Ühendkoori vaieldamatu tipphetk oli Ernesaksa „Kutse“ (sõnad Juhan Smuul) Kuldar Schütsi dirigeerimisel ja Heldur Harry Põlda soleerimisel. Tsiteerides õhtujuhti: „Teos, mille soolopartiid ihkab laulda iga normaalne meeskoorimees, kui vaid hääl lubab.“ 200pealise koori juhatamine on harv väljakutse, mistõttu kippus solist koori varju jääma. Sellevõrra oodatum oli kooripartii, mis tõi mul kananaha ihule. Publiku ovatsioonid – keskrõdult kostnud huikele järgnes parteris jalamüdin – andsid märku nii heast esitusest kui ka loovalikust. „Kutsele“ järgnenud Villem Kapi „Põhja­rannik“ (sõnad Kersti Merilaas) tõstis kõige paremini esile ühendkoori forte ja fortissimo, jättes kontrastina siiski aimduse tundlikkusest vokaalkunstis.

Kontserdi lõpunumbrina kõlas loomulikult Ernesaksa „Hakkame, mehed, minema“, mille peale küll ükski mees lavalt kuskile minema ei kippunud, vähemalt mitte enne lõpukummardust ja lisalugu. Laulu juhatanud Külli Kiivet oli selle kontserdi ainus naisdirigent ja seega õhtu jooksul laval ainus naine. Tõesti, meeskooride kontserdil ei saagi oodata lauljate ridades mõnd naisterahvast, kuid samal ajal peab trotsiga nentima, et päriselt sellist meesteväge koori­maastikul kuskil naljalt ei kohta.

Kuus meeskoori tõestasid nii igaüks omaette kui ka ühendkoorina, et meeste­laul on väärikas ala, kus on ruumi vimkadelegi. Kollektiivide ridadest õhkunud kord ja distsipliin, mida võiks iseloomustada isegi akadeemilisena, näitasid tasemel korraldust koori­maastikul. Ühe õhtu jooksul kuuldud muusika­värvingud – alates õlleteolauludest kuni armastuse tundemaastikuni, sekka hulgi isamaalisust – lõid meeldejääva elamuse, sõltumata laval olnud lauljate arvust.