Kuidas pianist lavalt lahkumata kadus

Age Juurikas oli leidnud lahenduse, kuidas ühe tema südamelähedasema helilooja sünniaastapäev praegustes oludes ära märkida.

KAISA JÕHVIK

Age Juurika klaveriõhtu Eesti Kontserdi sarjas „Rahmaninov 150“ 27. IV Estonia kontserdisaalis. Age Juurikas (klaver). Kavas Eduard Tubina ja Sergei Rahmaninovi muusika.

Kui Age Juurikas kakskümmend aastat tagasi Sergei Rahmaninovi 130. sünniaastapäeva auks kontserdi andis, hakkasid idanema juba esimesed ideevõrsed helilooja tänavu tähistatava ümmarguse aastapäeva pühitsemiseks.

Pühitsemist sellisel kujul, nagu toona võis ette kujutada, ei ole võimalik aga praegu Ukrainas lahvatanud sõja tõttu korraldada. Kontserdi, kus Age Juurikas pidanuks mängima kõik Rahmaninovi prelüüdid, tahtis pianist vahepeal üldse ära jätta, ent leidis lõpuks lahenduse, mis andis talle siiski hingerahu, et ühe tema südamelähedasema helilooja tähtpäev praegustes oludes ära märkida: Rahmaninovi 13 prelüüdi olid kavas kõrvuti kahe Eduard Tubina teosega.

Age Juurikas on palava Rahmaninovi austajana tema teoseid kogu elu suure armastusega mänginud ja huvitaval kombel paelub pianisti enim Rahmaninovi sümfooniline muusika.

Sadu-Triste Juurikas

Tubina „Variatsioonid eesti rahvaviisile“ ja sonatiin d-moll, just sellises järjekorras, moodustasid selle kontserdiõhtu esimeses pooles imehästi sobiva paari. Need sisaldavad mitmeidki üksteisega sarnaseid elemente, ka rahvaviisilikkust, mis on Tubina partituures sageli kohal, sonatiinis küll varjatumal ja ebamäärasemal kujul üldistatud rahvaviisilike motiividena. Eriti praegu maailmas toimuv pani mõlema teose puhul sügavamalt järele mõtlema, millises sõjakeerises need olid valminud ja milline patriootlikkus neis peitub.

Tubina variatsioone kuulates võttis hingetuks selles helisev igatsus, valu ja äng, aga ka eestlaslik uhkus ja südikus. See on justkui ühe pagulase hingekriipiv ülistuslaul oma kodumaale ja kultuurile, mis puges Age Juurika aastatega sügavust ning uusi kihistusi kogunud tunde­küllases interpretatsioonis otse naha alla. Ootamatult elamuslikuks osutus veel enne esimeste nootide mängimist üle Estonia kontserdisaali laotunud pinev vaikus, kui pianist oli klaveri taga juba istet võtnud. Samasuguse mõtte- või süvenemispausi (küll mitte nii pika kui kontserdi algul) lubas pianist endale ka heliproovis ja see kinnitas minus tunnet, et ta on esitatavas muusikas täielikult sees – kõigi nende kujuteldavate Hiiumaa kumavate kuuskede ja Harju haljendavate kaskede keskel.

Klaverisonatiini komponeeris Tubin variatsioonidest mõni aasta varem, veel Eestis elades, väga ebakindlal ajal, keset okupatsioone. Sel teosel on üüratu emotsionaalne skaala, palju suuri ja tugevaid tundeid, rohkem edaspidist arengut ja õnneliku lahenduse poole pürgimist, millest räägib ka sonatiini särav ja lootusrikkalt kõlav lõpp. Aga eks ole ikka kõige masendavamal ja kesiste väljavaadetega ajal loodud maailma kaunimat muusikat. Jääb vaid nõustuda Age Juurikaga, et see proosalisel põhjusel sonatiiniks nimetatud peadpööritavat tunnete kaskaadi kätkev heliteos meenutab olemuselt klaverisümfooniat.

Veelgi avardus klaverikõla Age Juurika soolokontserdi teises pooles, kus tulid ettekandele Rahmaninovi 13 prelüüdi op. 32. Juurikas on palava Rahmaninovi austajana tema teoseid kogu elu suure armastusega mänginud ja huvitaval kombel paelub pianisti enim Rahmaninovi sümfooniline muusika: klaviiridesse süüvinult on ta ennastunustavalt veetnud lugematuid tunde. On ju ka sel korral ettekandele tulnud prelüüdid orkestraalselt laia kõlaga, tiheda vertikaalse faktuuriga, millest nii mõnigi on Age Juurikaga kaasas käinud juba mitu aastakümmet. Oli kontserdilgi tunda, et kauaaegse pühendumise kaudu on ta leidnud tee selle muusika kõrgematesse sfääridesse.

Ehkki istusin lavast üpris kaugel, võisin siiski täheldada, kuidas Age Juurikas kohati lavalt lahkumata kadus, rännates koos muusikaga kuhugi nähtamatutele radadele. Ta on korduvalt külastanud Rahmaninovi suveresidentsi Ivanovkat, kus need prelüüdid valmisid, ja tunnetanud omal nahal elemente, mis innustasid heliloojat seal bukoolilises atmosfääris komponeerima. Ent oma teatava äraminekuga ei lõiganud pianist end ära publikust – mina vähemalt tundsin küll kutsuvat käeviibet ühisest kujuteldavast kulgemisest osa saama nii stiihilistes kui ka rammestavates looduspiltides.

Age Juurikas nimetab Rahmaninovi prelüüde ka kõlaspektrimuusikaks, kus kärestikulistes passaažides on varjul ülemhelide jadad. Iseäranis ilmekalt kõlasid kirikukellade helinast ja kelladele omasest korrapäratust spektrist inspireeritud prelüüdid, mille puhul lõi Estonia kontserdisaali klaver pianisti sõrmede all lausa kaikuma. Huvitava akustilise efektina hakkas jõuliselt klaveri madalates registrites mängides midagi hetkeks saali ühes nurgas madalsageduslikult kaasa resoneerima. Ei mäletagi, et oleksin seal saalis sellist efekti varem täheldanud, ent enamasti külastan sümfoonilise muusika kontserte, kus helilained ruumis rohkem segunevad. Ehk oli põhjus pisut hõredavõitu kuulajaskonnas – vähem kehasid summutamas ja hajutamas ning akustikale mõju avaldamas.

Sellest oligi veidi kahju, et kuulajaid oli kohale tulnud võrdlemisi vähe, juhuslikult kontserdile sattunuid nende seas ilmselt ei olnudki. Arusaadavalt toimus tol õhtul ühel ajal mitu kütkestavat kontserti. Kas ei olnud siis ülearu paeluv kontserdi kava? Selles julgen kahelda, sest Age Juurikas ei mängi talle ammu tuttavaid teoseid enam samamoodi kui näiteks viis aastat tagasi, ja usun, et edaspidigi on põnev jälgida, millistesse kõrgustesse tõuseb pianist neid teoseid mängides juurde omandatud elutarkuse ja -kogemuse pinnalt järgmise viie, kümne või kahekümne aasta pärast.