Kümmepäevak klassikaliste hittidega

Talvefestivali kontsertide kavas leidus meelepärast muusikat igale kuulajale, nii klassikalise muusika kaanonisse kuuluvaid teoseid kui ka avastamiseks uusi.

GRETA-LIISA ARO

XVII Tallinna talvefestival 13. – 23. II, kunstiline juht Pille Lill.

Tallinna talvefestivali plakatid on linna­ruumis mulle küll silma jäänud ka varem, aga kontserdisaali jõudsin esimest korda alles nüüd. Müürilehtedel on alati mitmekümne muusiku nägu ja see on mind ehk natuke festivalist eemal hoidnud, sest pole esmapilgul aru saanud, kes kellega lava jagab. Sel aastal kavasse süvenedes selgus, et tegelikult esinevad koos väga huvitavad interpreedid ja kõlab veel huvitavam repertuaar.

17. korda peetud festivalil sai kuulata kuut kontserti, igal õhtul esines eri muusikute kooslus. Kõik kontserdid anti Tallinna vanalinnas, mis tõi nii mõnelgi õhtul saali ka turiste, kes olid tänaval plakatit märganud. Talvefestivali külastajad said osa eriilmelistest klassikalise muusika kontsertidest: kuulda sai keelpillikvartette ja klassikalist laulu, aga ka akordionimängu.

Kümnepäevase festivali esimene kontsert anti Rootsi-Mihkli kirikus tavapäratul kellaajal – kell 15 –, eriti asjaolu tõttu, et oli teisipäev. Kuulajaid see polnud heidutanud – saal oli rahvast täis. Tõsi, pigem küll vanemaealisi, aga ilmselt festivali iga-aastasi külastajaid. Laval oli kolm muusikut: Neeme Ots (trompet), Henn Rebane (akordion) ja Tiia Tenno (orel). Ka seesugune kooslus pole päris tavapärane, eriti kirikus. Talvefestival algas tõeliste fanfaaridega: Neeme Otsa ja Tiia Tenno esituses kõlas Jeremiah Clarke’i „Taani printsi marss“. Kohati tekkis tunne, et Rootsi-Mihkli kirik oli terava trompeti jaoks liiga väike, nii et kõrgemad ja valjemad noodid panid mõne mõttesse jäänud kuulaja lausa võpatama.

Kontserdi kavas leidus väga erinevate žanride ja ajastute klassikat: orelil kõlas Dietrich Buxtehude prelüüd ja fuuga g-moll, Neeme Ots ja Henn Rebane esitasid Raimond Valgre „Muinasloo muusikas“. Kuna sellisele instrumendikooslusele ei ole ilmselt liiga palju originaalmuusikat kirjutatud, oleksin tahtnud väikest selgitust, miks oli valitud just need teosed. Kava koosnes suuresti klassikalise muusika hittidest, sekka Henn Rebase originaalloomingut. Aga ka juba kõrvus kõlavaid teoseid oli huvitav teises arranžeeringus kuulda. Näiteks „Siciliano“ Johann Sebastian Bachi flöödile ja klavessiinile kirjutatud sonaadist oli trompeti ja akordioni esituses väga ilus. Viimase malbe saatepartii pani mind seda instrumenti täiesti teisiti kuulama: Henn Rebane põimis Bachi ja akordioni suurepäraselt kokku. Talvefestivali avasid head interpreedid, kelle publik soojalt vastu võttis.

Festivali esimese nädala lõpetas kontsert Tallinna raekojas. Laval olid Kristina Kriit (viiul), Sigrid Kuulmann (viiul) ja Ralf Taal (klaver), enamasti esineti duodena. Kontserti pealkirjaga „Virtuoosid“ iseloomustasid märksõnad „kiirus“, „topeltnoodid“ ja „tehnilisus“. Kava kokku pannes oli kontserdi pealkirjale kohaselt otsustatud, et lati alt läbiminekuks pole mõtet lavale minna: kõlasid Henryk Wieniawski, Maurice Raveli, Camille Saint-Saënsi ja Ferenc Liszti keerukad teosed. Kristina Kriit läks Wieniawski „Fantaasiat Gounot’ ooperi „Faust“ teemadel“ mängides nii hoogu, et tekkis kartus: poogen võib viimaste nootide ajaks ehk juba pooleks olla. Kuigi kontserdi keskmes olid peamiselt viiulid, oli õhtu eredaim hetk minu meelest kõige viimane esitus (ühtlasi tähendab see, et energia ei tahtnud sel kontserdil sugugi raugeda): Ralf Taal mängis Ferenc Liszti „Mefisto valsi“ nii kaasahaaravalt, et sekund pärast lõpp­akordi kostis saalist mitu bravo’t.

Estonian Cello Ensemble astus Mustpeade majas publiku ette neljaliikmelisena: Marius Järvi, Andreas Lend, Johannes Sarapuu ja Andres Metspalu. Kontsert erines eelnenuist päris palju. Publik oli keskmiselt palju noorem. Kontsert algas küll nagu ka teised sel festivalil korraldaja Pille Lille sõnavõtuga, aga seekord tutvustas ka ansambel ise nii oma koosseisu kui ka kõlama hakkavat repertuaari. Kuna kavalehel on tutvustatud ainult interpreete, oli selline sissejuhatus väga tänuväärne. Kuivõrd sellisele kooslusele pole kollektiivi sõnul veel eriti teoseid kirjutatud, mängiti rohkem neljale tšellole seatud palu, aga oli ka kaks teost, mis kõlasid nii, nagu helilooja oli need kirja pannud.

Kontsert oli mitmekesine: esitati XIX sajandi igatsevaid nokturne, samuti tempokaid XXI sajandi teoseid. Õhtu esimene helitöö oli aga hoopis Johann Sebastian Bachi prelüüd ja fuuga c-moll. Väga huvitav oli kuulata fuugat, kus neli häält jagunes ilusti nelja tšellisti vahel. Kui igaüks keskendub täielikult oma partiile, on fuuga kuulamine üllataval kombel täiesti teine kogemus. Estonian Cello Ensemble’i puhul jättis hea mulje ka nii-öelda hierarhia puudumine: kõik neli tšellisti said vähemalt ühes teoses põhipartiid mängida ja seeläbi oma mänguoskust demonstreerida. Nende kontsert oli ainus, mis lõppes lisalooga – lihtsa, aga armsa „Ukuaru valsiga“.

Kontsert pealkirjaga „Häälte võlu“ oli minu meelest kõige põnevam. Ma ei ole klassikalise laulu kontsertidele eriti sattunud ega osanud seetõttu midagi oodata. Saalis oli õhkkond ootusärev, kohal olid tõelised huvilised. Laval olid itaalia-kanada sopran Jessica Pantarotto, metsosopran Annaliisa Pillak, bariton Aare Saal ja kontsertmeister Olga Kulikova. Kava oli vaheldusrikas: Giuseppe Verdi, Gaetano Donizetti jt aariate ja serenaadide vahel kõlasid duetid. Esimesena esitati aga hoopis tertsett, kus kõik interpreedid said oma oskusi esitleda, mõõdukuse piires. Kahtlemata oli see kogu festivali emotsionaalseim kontsert, aga meisterlike esituste taustal kumas muusikute sisemine rahu. Oli näha, et neil on laval hea olla ja lava­partnereid usaldatakse. See kandus üle ka saali ning juba niigi entusiastlik kuulajaskond lahkus kontserdi lõppedes raekojast naerusui.

Mustpeade maja lõppkontserti ootasin ma kava poolest enim. Viimasel kontserdil oli laval keelpillikvartett Camerata Musica koosseisus Sigrid Kuulmann (viiul), Fred Heinoja (viiul), Johanna Vahermägi (vioola) ja Andreas Lend (tšello). Esitati muusikat, mis viis Eesti riigi aastapäeva eelõhtul kuulajad pidupäeva meeleollu ja pani samal ajal tänavusele talvefestivalile ilusa punkti. Seal tehti ka festivali ajal toimunud konkursside kokkuvõte, tänu millele oli saal täis peamiselt kas joonistusvõistlusel osalenud või Muba talendi auhinna välja­kuulutamisele kaasa elavaid lapsi ja nende vanemaid.

Kõige selle juures jäi kontsert minu arvates paraku tagaplaanile. Kvartett mängis justkui sissejuhatuseks Tõnu Kõrvitsa „Neli eesti vaimulikku rahvaviisi“, mis on olemuselt rahulik teos, aga mõjus seekord kuidagi tagantkiirustatuna. Kui konkursside tulemused olid selgunud (ja väike vaheaegki peetud), tuli kvartett taas lavale ja esitati Edvard Griegi keelpillikvartett nr 1. Muusikaline pool oli sel õhtul väga hea, aga kuulama tulnud lastele oli pooletunnine teos ilmselt veidi liiast, mistõttu oli saalis kohati sagimist. Camerata Musica muusikud olid see-eest eriti tublid: Griegi teose hoogsas finaalis oli peale kuuldud keerukate käikude tehnilise täpsuse nende nägudelt näha ka tõelist mängurõõmu ja ühtne hingamine vältas kontserdi lõpuni. Talvefestivali lõpetas „Kodumaine viis“ – teos, mis kõlas selle nädala klassikalise muusika kontsertidel vist kõige sagedamini, aga oli siiski värske ja ilus.

Talvefestivalil jäi kõige muu taustal kõlama hea muusikaline tase. Kontsertide kavas leidus meelepärast muusikat igale kuulajale, nii klassikalise muusika kaanonisse kuuluvaid teoseid kui ka avastamiseks uusi.