Pilvitud hoovused

Pealkiri „Hoovused“ on andekalt tabav kokkuvõte kontserdi kavast ning iseloomustab hästi eri kompositsiooni suundi ja liikumisi teoste sees.

TALVI NURGAMAA

Kontsert „Hoovused“ 2. III Arvo Pärdi keskuses. Monika Mattiesen (flöödid ja klaveriliud), Michael Wendeberg (klaver, live-elektroonika), Sander Saarmets (helidisain). Kavas Helena Tulve „Feathers Falling“ ehk „Langevad suled“ (2024, esiettekanne), Ville Raasakka „A Hand As Light As If Holding a Leaf“ ehk „Nii kerge käsi, nagu hoiaks puulehte“ (2024, esiettekanne), Jānis Petraškevičsi „Strāvas“ ehk „Hoovused“ (2022, Eesti esiettekanne), Ülo Kriguli „streeeeeeeeeetch“ (2021/2022, Eesti esiettekanne), „Cloud Tones“ ehk „Pilvetoonid“ (2015) ning Pierre Poulezi „12 notations“ klaverile (1945) ja sonatiin flöödile ja klaverile (1946).

Arvo Pärdi keskuse kontserdile „Hoovused“ kütkestasid mind teekonda ette võtma huvitavad interpreedid ja väga põnev mitmetahuline kava – rikkalik läbilõige Eesti ja naaberriikide heliloojate värsketest teostest. Uudisloomingut raamisid Pierre Boulezi varased teosed „12 notations“ (1945) ning sonatiin flöödile ja klaverile (1946). Üllatuslikult mõjusid Boulezi peaaegu kaheksa kümnendit tagasi kirjutatud teosed uudisteoste taustal ajakohase ja värskena. Michael Wendebergi ärgas sundimatu lavaline (kohal)olek ning karakterivahetus panid kontserdi avateost „12 notations“ kuulama alates kõige esimestest taktidest. Wendebergi kõlalt nüansirohkes esituses oli klaveriteose „12 notations“ kaheteistkümnel karakteril väga ehe ja vahetu mõju. Mõlema Boulezi teose esituses oli tunda muusikute väga personaalset suhet Boulezi noorpõlveteostega.

Kui meenutan Boulezi kui dirigenti publikus kuulajana ja õnneliku juhuse tahtel ka ise orkestris mänginuna, oli dirigent Boulezi interpretatsioonile omane ebamaine rahu ja kalkuleeritus, mis ometi ei varjutanud muusikas olevaid karaktereid ja emotsioone, vaid andsid neile ebamaise maagilise mõju ja sügavuse. Selline kalkuleeritus ehk matemaatilisus on ju iseenesestki mõista ka tema serialistlikesse kompositsioonidesse sisse kirjutatud, kuid üldjuhul ei ole Boulezi teoseid mängides heliloojale omast maagiat nii kerge püüda, sest seal peitub oht jääda publikule liiga kaugeks. Sellepärast mõjus meeldivalt ja minu meelest värske vaatenurga alt, et nii teose „12 notations“ kui ka sonatiini interpretatsioonis oli valitud võrdlemisi isiklik ja emotsionaalne lähenemisviis.

Enamik selle kontserdi teoseid olid esiettekanded. Üks neist oli Helena Tulve sooloflöödile kirjutatud „Feath­ers Falling“ ehk „Langevad suled“, mis on inspireeritud Mary Oliveri tekstist „Valgesilmad“. Kavalehel leiduva teose annotatsiooni moodustaski enamjaolt Mary Oliveri vabatõlkena toodud tsitaat, millest – eriti peale Monika Mattieseni ettekannet – tiivustas minu fantaasiat eelkõige kavatekstist pärinev mõttekild, et „langevad suled“ kuuluvad kujuteldamatule linnule. Monika Mattiesen alustas seda teost publiku selja tagant, liikudes vaikselt kammersaali vasakpoolsesse asümmeetriliselt eraldi tiiba, mille klaasseinast avaneb maaliline vaade Laulasmaa mändidele.

„Langevad suled“ mõjus Monika Mattieseni esituses kui dünaamiline kalligraafiline joon, mida kaunistavad eellöögid ja bassflöödi kõla laiendatud tehnikad. Teose viimases kolmandikus, mis oli kontrastiks piccolo-flöödile, hakkas katkendlik meloodiline liin perkussiivsema faktuuriga rohkem vastanduma. Minu meelest võib Arvo Pärdi keskuse saali vasakpoolse tiiva akustikat võrrelda mõne kiriku kooriosaga, mille sees musitseerimine annab mõnel juhul väga hea kõlaefekti, kuid võib ka teatud kõlavarjundite levikut akustiliselt takistada. Hindan väga, kui esitajad otsivad mitmesuguste ruumiliste ja akustiliste vahenditega võimalusi heli veelgi mõjusamalt ja vaheldusrikkamalt publikuni kanda, aga teose „Langevad suled“ nüanssidele see paigutus saali vasakpoolsel küljel hästi ei mõjunud. Näis, nagu oleksid nüansid varju jäänud, kuid dünaamika võinuks mõnes kohas olla veelgi tundlikum ja vaiksem.

Duo Mattiesen-Wendeberg esituses kõlas esiettekandena ka soome helilooja Ville Raasakka uudisteos „A Hand As Light As If Holding a Leaf“ ehk „Nii kerge käsi, nagu hoiaks puulehte“ ning Jānis Petraškevičsi „Strāvas“ ehk „Hoovused“. Raasakka teose annotatsioonis on kirjas, et helilooja oli saanud inspiratsiooni jalutuskäigul oma väikese poja kätt hoides. Teoses on tõepoolest kergust, peene­tundelisust ja subtiilsut, mis tuli duo esituses väga hästi esile.

Petraskevičsi teos on nauditav ja vaheldusrikas ning duo esitas selle ühtse hingamise ja ansamblitunnetusega. Nii Raasakka kui ka Petraskevičsi teoses paelus mind Wendebergi nõtkus vajalikel hetkedel muusikalist dramaturgiat arendades esile kerkida ning sama nõtkelt ja väga tagasihoidlikult taustale hääbuda.

Köitvat kõlalist vaheldust pakkusid Liisa Hirschi „Cloud Tones“ ehk „Pilvetoonid“, mis on algselt kirjutatud viiulile ja klaveriliugudele ning Ülo Kriguli teose „streeeeeeeeeetch“ uus ja kammerlikum versioon bassflöödile, klaverile ja fonogrammile. Neis teostes aitas heli kujundada Sander Saarmets. Liisa Hirschi „Pilve­toonid“ põhineb helilooja ainulaadsel tehnikal, kus ta kasutab helikassettide plastümbriseid, mida libistatakse klaveri sees mööda klaverikeeli. Sellest tekivad imelised mitmehäälsed, kohati paralleelsed, kohati ka risti kulgevad glissando-laadsed liugumised. Originaalis on klaveriliud duetis vioolamängijaga, kes spektrisse süüvides võimendab õrnalt mõnda liugudes olevat heli. Selle kontserdi jaoks kohandatud versioonis mängis klaveriliugusid Monika Mattiesen ja Michael Wendeberg sekundeeris live-elektroonikaga. Arvo Pärdi keskuse kammersaalis pilvitult kevadisel pärastlõunal antud kontserdil jäid „Pilvetoonide“ klaveriliud hapraks ja lühikeseks, peegeldades sellega kas tahtlikult või juhuslikult kontserdipäeva pilvitut päikeselist olemust. Ülo Kriguli „streeeeeeeeeetch“ pakkus nii tämbrite kui ka dünaamika poolest rikkalikumat helimaastikku. Teose meeleolu toimis väga hästi.

Kõlalist mitmekesisust lisas sume bassflööt ning see, et pianist mängis klaveri sees keeltel pehmete nuiadega ja seejärel pöördus tagasi traditsioonilise heli poole, mõjus värskendava kontrastina. Bassflööt oli suunatud avaga klaveri poole ja kuna esitajad olid poodiumil, ei olnud ma kindel, kas kõik peenemad nüansid lavalt minuni jõudsid.

Kontserdi pealkiri „Hoovused“, mis on võetud läti helilooja Petraskevičsi teose pealkirjast, on andekalt tabav kokku­võte kontserdi kavast ning iseloomustab hästi eri kompositsiooni suundi ja liikumisi teoste sees. Samuti oli võrratu elamus kuulata Eestis harva esitatavat Ville Raasakka ja Jānis Petraškevičsi nii põnevat uudisloomingut.

Eesti praegune flöödimuusika sfäär on erakordselt rikas eelkõige tänu Tarmo Johannese väga aktiivsele kontserdi­tegevusele. Monika Mattieseni ja ­Michael Wendebergi kontsert Arvo Pärdi keskuses ilmestas seda rikkust veelgi.