Soostereotüüpe tögades rahva südamesse

Huumor on võimas relv. Mille muuga annab seletada, et naine laulab menopausist ja lähisuhtevägivallast, tögab soostereotüüpe ja ilustandardeid – ja keegi ei vihastagi.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Kaisa Ling Thingi naistepäevatuuri „Rind ette!“ kontsert 5. III Kultuurikatlas. Kaisa Ling Thing: Kaisa Ling (laul), Rene Paul (klaver, laul), Argo Toomel (kontrabass) ja Peep Kallas (trummid).

5. märtsil käisin Kultuurikatlas juba ette naistepäeva tähistamas Kaisa Lingi ansambli kontserdil „Rind ette!“. Nagu ütlesid muusikud ise, innustavad nad inimesi vaprasti rinda ette lööma ja mitte unustama elust rõõmu tunda. Kontserdisaalis nähtud rõõmsaid inimesi meenutades võib vist julgesti öelda, et kontsert täitis oma eesmärgi.

Kaisa Ling jõudis meie muusikamaastikule vahest umbes viis aastat tagasi – ja täpselt õigel hetkel. Kooseluseadus oli vastu võetud ja Tiktoki-feminism täies hoos. Ja soolisusega manööverdavad naisartistid ei olnud enam sugugi ebatavalised. Ühiskonnakriitilisi tekstegi kostis naiste suust üha sagedamini. Niimoodi paigutus Ling suurepäraselt kohalikku kontserdiellu: esitas teravaid ja päevakajalisi eestikeelseid tekste, laulis suurepäraselt ja suure häälega ning oli pealegi laval veel ääretult artistlik.

Ometi eristus Lingi pakutu kõigest siinmail seni kuuldust: algusest peale on saatnud tema etteasteid huumor. See on üks võimas relv. Mille muuga annab seletada, et üks naine laulab ühiskondlikult laetud teemadel, menopausist ja lähisuhtevägivallast, tögab soostereotüüpe ja ilustandardeid – ja keegi saalis just nagu ei vihastagi. Hoopis kuulavad, naeravad-muhelevad ja nõustuvad.

Mäng muusikastiilide piirimail

Ling mängib muusikaliselt stiilide piiri­mail. Esiteks on tema loomingus väga olulisel kohal bluus ja paremat stiili on feministliku sõnumi edastamiseks raske leida. Meenutagem näiteks 1930. ja 1940. aastate USA naisbluusilauljaid, keda on Jack Halberstami sõnul kohane vaadelda soo ja seksuaalsuse politiseerimise, mustanahaliste feminismi ja vabastusliikumise diskursuse raames. Selles skeenes oli ju märkimisväärselt palju naisi, keda iseloomustas soorollide ja -normide lõhkumine, näiteks Ma Rainey või Willie Mae Thornton, kelle hüüdnimi oli Big Mama.

Halberstam on teravalt analüüsinud, kui sageli neeldusid need queer’id bluusi­lauljannad n-ö valgete meeste hetero­kultuuri. Siinkohal on vahest tuntuim näide „Hound Dog“, mille eest Big Mama sai 500 dollarit, Elvis aga selle esitamisega staariks. Ling tabab mu meelest bluusi põhiolemust – selle erinevusega, et ligi sada aastat hiljem võtab ta bluusi­lauljannasid ahistanud soolistatud ja rassistatud ajaloo ning pöörab võimusuhted pahupidi. Ta paiskab uhkusega publikusse kogu valu ja rõõmu, mida bluus endas on ajast aega kandnud.

Muide, traditsiooniliste bluusilauljatega seostub ka Kaisa Lingu ülimalt performatiivne esinemisstrateegia. Kas või eespool mainitud Big Mama Thornton etendas ühe laulu ajal kõige erinevamaid rolle, mängides meest, naist, koera jne. Ling päris koera nüüd laval ei mängi, ent soolisus ei mõju tema esituses identiteedina, vaid on pigem toiming. See kujuneb koosmõjus lugudega, mida ta parasjagu esitab. Selle käigus muutuvad ka kehalisuse piirid ähmaseks ja mitmetähenduslikuks, vastavalt sellele, millist lugu Ling parasjagu jutustab.

Siinkohal tuleb märkida, et Ling ei piirdu üksnes bluusiga, vaid kulgeb mööda piire ning sama palju kostavad tema muusikast välja näiteks rock’n’roll’i ja rockabilly elemendid. Ilmselt on seegi oluline põhjus, miks ta jõuab Eesti inimesteni, eriti väljaspool pealinna. Kahtlustan, et mõlemad stiilid on paljudel veres ning seostuvad näiteks armastatud Rock Hotelli ja Ivo Linnaga. Too jõudis Anne Ermi sõnul eriliselt eestlaste südameisse stagnatsiooniajal, 1980. aastate algul, mil teised siinsed superstaarid olid hõivatud kontsertidega vennasvabariikides. Kuigi ka Linna tuuritas mööda Nõukogude Liitu, pühendus ta hiljem rohkem kodupublikule ning segas oma elurõõmsas repertuaaris kokku eri stiilid rock’n’roll’ist ja bluusist kantri ja rahvalike viisideni. Just seda eestlaste muusikalise mälu osa Ling mu arust kõnetabki, kuigi sõrmeotsaga satub sekka ka Raimond Valgret ja armastatud popiklassikat.

Läbitunnetatud tekstimängud

Jõuan nüüd järgmise olulise aspektini, nimelt tekstideni, mis lavalt kostavad. Lingu väga suur väärtus on vaimukad tekstid. Osa neist on kirjutanud Aapo Ilves, teised pärinevad esitaja enda sulest, sekka juhuslikke autoreid. Tema enda tekstid on minu meelest kõige tugevamad, sest need on ta ise ka põhjani läbi tunnetanud, julgen kahtlustada. Ta võtab tabuteemad, valab need lauluks, kannab bravuurikalt ette ja seeläbi demüstifitseerib need. Võtkem näiteks ood menopausile – see ootab kõiki naisi, ent on tänapäevalgi laetud veidra häbiga, justkui jääks naisest pärast seda järele vaid pool (kui sedagi). Ent lauldes, kui väga üks naine ootab menopausi, röövib Ling publikult sellega seotud valehäbi. Lisagem siia sõnum emadele – rääkige oma tütardega menopausist, ja samuti poegadega! – ning publik on peos.

Sama põnev on jälgida, mis saab Lingu esituses tuntud lauludest. Jah, üks võimalus on võtta popiklassika, pisut sõnadega mängida ja seeläbi sõnumit karikeerida. Näiteks laulab Ling Arne Oidi ja Heldur Karmo „Kui sadam ootab“, ent meremehe asemel oodatakse mereisikut. Teinekord ei pea isegi sõnu muutma, et laulu sõnum võimenduks. Marju Läniku kuulsaks lauldud loos „Ma olen ju naine“ on naine silmaveed ja üksinduse üle elanud, sest ta on ju naine. Lingu märksa jõulisema häälematerjaliga kaob loo haprus, mis kannab Läniku versioonis – naist ei murra miski. Muide, tegelikult mõjub Länik isegi ühe ääretult tugeva oma elu suunava artistina, nii et miks mitte?

Mis mulle kontserdil veel silma jäi? Et Ling areneb lauljana. Kui kuulata tema üle viie aasta tagasi tehtud salvestisi, on need head, veenvad. Ent häälematerjali ja jõudu on viimasel ajal kõvasti juurde tulnud. Ja kõige tähtsam on ikkagi huumor. Sirbi muusikatoimetaja mainis, et kuulis Lingu Kagu-Eestis: pöördes olnud nii nooremad kui ka vanemad naised ning isegi hallipäised härrad olnud rahul! Ja ega Ling mööndusi tee, vaid deklareerib laval üle Eestimaa, et tema on feminist. Aga samamoodi nimetab ta end mutiks, ütleb, et tahab laulda eesti keeles, räägib oma Saaremaa juurtest ning kinnistab üldrahvalikult tuntud tugeva Saare naise arhetüüpi. Eks niimoodi, lauldes humoorikalt-bravuurikalt, sõbralikult ja asjatundmisega muredest, mis on kõigile tuttavad, ta end rahva südamesse laulabki.