Tallinna uue muusika saadikute ja külaliste mõtestatud tervik

Syntax Ensemble’i ja Tallinna Uue Muusika Ansambli ühiskontsert meenutas sportlikku sõpruskohtumist, kus tehti justkui üksteisele viisakusest vastastikku kummardusi.

MARJE INGEL

Syntax Ensemble ja Tallinna Uue Muusika Ansambel (TUMA) 10. V Mustpeade maja valges saalis.

Tallinna Uue Muusika Ansambel koosseisus Karolina Leedo (flöödid), Mirjam Avango (klarnetid), Talvi Hunt (klaver), Toomas Hendrik Ellervee (viiul), Talvi Nurgamaa (vioola), Paul-Gunnar Loorand (tšello) ja Arash Yazdani (dirigent). TUMA kavas Liisa Hõbepapli „The Jangling Lightness of Solace“, Märt-Matis Lille „Põgenemine“ ja Pasquale Corrado „Ozone“ ehk „Osoon“ (kõik Eesti esiettekanded).

Syntax Ensemble koosseisus Maruta Staravoitava (flöödid), Marco Ignoti (klarnetid), Francesco D’Orazio (viiul), Fernando Caida Greco (tšello), Anna D’Errico (klaver), Dario Savron (löökpillid), Maurilio Cacciatore (elektroonika), Valentina Coladonato (sopran) ja Pasquale Corrado (dirigent). Syntax Ensemble’i kavas Maurilio Cacciatore „Rebus II“ (Eesti esiettekanne), Ülo Kriguli „Earth …to Become Earth Again“, Tõnu Kõrvitsa „Hope“ ehk „Lootus“, Ivan Fedele „Maja“ ja Toivo Tulevi „Fana“ (esiettekanne).

Paistab, et uue muusika järjepidevaks esitamiseks ja kuulamiseks on Tallinnas nüüdseks loodud (vist? loodetavasti) piisavalt tihe võrgustik. Aastaid peamiselt ühe-kahe ansambli ja seotud ringkonna huvi ning entusiasmi pinnalt võrsunud kontserdid ja sarjad ning kalendris teatud perioodiga seostuvad festivalid ei mahuta enam kasvavat huvi ega kontakte konteinerina endasse. Selle tagajärjel aset leidnud ettevõtmiste hargnemine ja laienemine rõõmustab ning pakub muusikaliseks suhtluseks ja kasvuks uusi võimalusi.

10. mail Mustpeade majas antud Itaalia Syntax Ensemble’i ja Tallinna Uue Muusika Ansambli ühiskontsert oli selle protsessi üks lüli. Enne kontserdi algust kavale pilku heites avastasin, et külalised ei toogi külakostiks võõramaiseid roogi, sest enamiku nende kavast moodustavad üllatuslikult eesti heliloojate teosed. Soojendusesineja rolli enda peale võtnud TUMA oli omakorda kavva võtnud külalis­ansambli dirigendi Pasquale Corrado pala „Osoon“. Nii meenutas kontsert sportlikku sõpruskohtumist, kus tehti justkui üksteisele viisakusest vastastikku kummardusi. Kontsert oli aga ka mõtteliseks jätkuks mõni päev varem Tartus lõppenud Eesti muusika päevadele, seda enam et peaaegu kõik kontserdi kavas olnud teoste eesti heliloojad (v.a Tõnu Kõrvits) osalesid ka EMPil, tõsi küll, mitte nendesamade teostega.

Avalöök anti Märt-Matis Lille teosega „Põgenemine“, mis (nagu teisedki TUMA esitatud teosed) oli Eesti esiettekanne. Kaks aastat tagasi esitas TUMA selle pineva kõlaga teose Kaunases Balti muusika päevadel. Muigega pooleks võib nentida, et Paul-Gunnar Looranna tšello üks keeltest ei pidanud seekord soorituspingele vastu ja katkes, aja kokku­hoiu huvides laenati järgmiste teoste esituseks Syntax Ensemble’i tšello.

Liisa Hõbepapli „The Jangling Light­ness of Solace“ kandis TUMA kaks aastat tagasi ette Berliinis siinse „Sound Plasma“ sõsarfestivalil. Eri pillide kõlade värelevalt veiklevast kassikangast koosnev teos sobis kavas väga hästi pinget kruviva atmosfääriga Märt-Matis Lille „Põgenemise“ järele. Kolmandana kõlanud Pasquale Corrado „Osoon“ sisaldab samuti aeg-ajalt eelmistega sarnaselt väreleva kõlaga lõike, nii olid kõik kolm TUMA esitatud teost teatud määral justkui kõlalises suguluses.

Syntax Ensemble’i kavva kuulusid ühe erandiga (Ülo Kriguli oma) teosed, kus kasutatakse inimhäält. Syntaxi asutaja­liikme Maurilio Cacciatore teoses „Rebus II“ on hääl vaid instrumendi ehk häälitsemise vahendi rollis, asjatu olnuks siit otsida midagi laululikku. Teose algul jäi mulje, nagu oleks hääl siin deklamatsioonivahendina üsna keskses rollis, kuid see mulje hajus peagi. Ajuti tiksus taustal või plinkis domineerivalt esiplaanil selge pulss: instrumendid sisenesid ja väljusid muusikalisse sündmustikku nagu inimesed tuppa või osalejad vestlusse. Kuigi ma polnud kursis, kas teosel on programm või see puudub, ei häirinud see kuulamist ja ettekanne osutus nauditavaks ka ilma kontekstita.

Järgnenud Tõnu Kõrvitsa teost „Lootus“ oli pisut üllatav kohata nüüdis­muusika kavas. Heakõlalisus ja meloodilisus, mis kahtlemata kuuluvad Kõrvitsa loomingu iseloomulike omaduste hulka, pole uue muusika kontsertidel just väga sagedased nähtused. Tänu sellele mõjus „Lootus“ selles kontekstis erilise ja värskendavana, pakkudes kõrvale alglaadimise ehk restardi võimaluse.

Otsisin hiljem veebist üles laulu esmaettekande kontsertsalvestise Karis Trassi esituses. See ei pruugi olla üldine tendents, aga jäin neid kahte esitust kuulates ja võrreldes mõtlema, kas peaasjalikult nüüdismuusika esitamisele keskendunud interpreedid pööravad ehk rohkem tähelepanu esitatava materjali üksikutele muusikalistele sündmustele ja nüanssidele, võrreldes üldjuhul lääne klassikalise muusika peavoolu teoseid esitavate interpreetidega. Nimelt jäi mulle kontserdil laulja partiis kõrva üks keerutus, mille Syntax Ensemble’i liige Valentina Coladonato esitas minu esmamulje kohaselt pisut kohmakalt. 2020. aasta detsembris Arvo Pärdi keskuses salvestatud kontserdil kõlas seesama nüanss Karis Trassi huulilt märksa sujuvamalt. Kas seesugune sujuvus on aga ideaal või hoopis ideaalist kaugenemine, sõltub nähtavasti stiilist ja kontekstist ning lõpuks ka igaühe maitse-eelistustest. Minu eelistus kaldub seekord Karis Trassi poolele.

Ülo Kriguli „Earth … to Become Earth Again“ võttis teatepulga üle peaaegu sealt, kus „Rebus II“ selle käest andis. Seevastu pillid kui tegelaskujud ei „sisenenud siin tuppa“ ega „väljunud toast“ kui muusikalisest tähelepanu keskmest rahumeelses tasakaalus, vaid kogunesid kokku dramaatilist pinget kogudes ja seda intensiivselt väljendades. Lõpupoole lasti n-ö õhk õhupallist välja ning lava oli valmis selle õhtu esiettekandeks.

Toivo Tulevi „Fana“ algab saateta hääle uitamisega keskregistris. Alles pisut hiljem, kui vokaal end madalamale liikudes kehtestas, sai selgeks, et tegu on ingliskeelsele tekstile komponeeritud materjaliga. Püüdsin kinni sõna „be­loved“. Eelmisel aastal tuli kontserdi­sarjas „Heli ja keel“ esiettekandele Toivo Tulevi teos „Beloved“. Võimalik, et äsja Syntax Ensemble’i kahe liikme, sopran Valentina Coladonato ja viiuldaja Francesco D’Orazio duona esitatud „Fana“ on heliloojat endiselt paeluva temaatika edasiarendus ning uus väljund. Kahe eesti helilooja ingliskeelse tekstiga vokaalteosed moodustasid Syntax Ensemble’i ja kogu kontserdi kavas mõttelise silla, neid ühendas ka laululine lähenemine komponeerimisele.

Õhtu lõpetas kõige ulatuslikum ja ühtlasi kõige vanem teos, Syntax Ensemble’i kaaslinlase, samuti Milanost pärit Ivan Fedele „Maja“ (1999). Olemata kursis teose itaaliakeelse teksti sisuga („Maja“ on algkeelne pealkiri, mitte tõlge), jäi teosest algul üsna dramaatiline mulje: oma intensiivsuselt sekundeeris see Märt-Matis Lille ja Ülo Kriguli teosele. Kesk ägedat draamat leidus ka hingetõmbehetki ning Schönbergi „Kuu-Pierrot’d“ meenutavat kõnemeloodiat. Lõpuks kujunes ligi paarikümneminutisest teosest siiski mulje kui jutustavast, tsükliliselt kulgevast loost, mille puhul tabasin end mingil hetkel isegi déjà-vu-momendilt, kui mu mõte oli rändama läinud ja naasis teose juurde siis, kui midagi tuttavlikku oli mu tähelepanu äratanud. Oskuslikult nüüdismuusika võttestikku ja samal ajal teatavat romantilist atmosfääri kandev teos tõmbas kõik kontserdiõhtu lahtised otsad kokku ning ühtlasi sai selgeks, miks oli kavva võetud Tõnu Kõrvitsa „Lootus“. Need teosed sobisid samasse kavva suure­päraselt ning moodustasid mõtestatud terviku.