Iga inimene on oma saatuse sepp

Ühiskonnas ringi vaadates jääb mulje, et meil on ikka veel vaja soostereotüüpide ja naisõiguste alast kompetentsust kasvatada, mida näitus „Naine&naine“ kahtlemata teeb.

EVELIN HERMAKÜLA

Näitus „Naine&naine. Ellujäämise kunst“ Tartu Kunstimajas kuni 19. V, kuraator Marian Grau.

12. aprillil avati Tartu Kunstimajas Marian Grau ja Jan Leo Grau kureeritud kaasaegse kunsti näitused „Naine&naine“ ja „Mees&mees“, mis tõstatavad valusaid, ent olulisi küsimusi soostereotüüpidega seoses. Kuna mõlemad näitused on osa programmist „Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024“, ühendab neid veel ka sõnapaar „ellujäämise kunst“. Kuigi näitused on mingil määral omavahel dialoogis, võtan siin vaatluse alla peamiselt naiskunstnike oma.

Näituse „Naine&naine“ saali sisenedes läheb transgressiivsust vähem taluval külastajal ilmselt silme eest mustaks: ruumi keskel asuvale valge linaga kaetud lauale on asetatud viis seksnukku, kes endaga läbi käima kutsuvad. Järgmisena püüavad tähelepanu seinast läbitungivad fallilise kuju ja jõuliste ingliskeelsete sõnadega kaetud punased objektid …Suurema osa näitusest moodustavad aga fotoseeriad, mis lähenevad väga erinevalt sellele, mida tähendab olla naine tänapäeva ühiskonnas.

Kehad ja ellujäämisstrateegiad

Ajal, mil informatsiooni on meeletult palju, tasub mõelda selle üle, mida üks või teine näitus (raamat või saade) maailmale juurde annab. Näitusel käsitletud teemad on naiste emantsipatsiooni käsitlevas diskursuses üsna levinud, kuid uue nüansi lisab nende vaatlemine ellujäämisstrateegiatena. Mõne teose puhul on seos otsene, teisele peab selle tähendusvarjundi ise juurde mõtlema. See ei ole aga keeruline ülesanne, sest naised on pidanud endale meestekeskses maailmas õiguste saavutamiseks väga erinevaid meetodeid kasutama.

Kontseptuaalne installatsioon Epp Kärsini yoni-massaažitundides kasutusel olnud nukkudega, mille autor on Sandra Jõgeva, ärgitab mõtlema seksuaalsuse, õnne ja ka normaalsuse vahekorra üle. Läänes on naisekeha kaua müstifitseeritud ning peetud seda patustele radadele ahvatlejaks, ühtlasi on talle antud justkui ka vastutusrikas ülesanne oma kaaslast teenindada. Objektistatud, jäsemeteta ja peata nukkude asetamine rambivalgusse tõstatab küsimuse, kas pole äkki ühele tissidega kehale liiga palju tähendusi ja ootusi omistatud. Teos näib üritavat vabastada keha selle müstilisest kuvandist ja õnne tagamise koormast, innustab külastajat endale nuku seest otsima uusi viise, kuidas oma eluga rahul olla.

Lilia Li-Mi-Yan ja Katherina Sadovsky on südantlõhestavas fotoseerias kujutanud naisi, kes püüavad elusolemise ängi enesevigastamisega leevendada. Hele­hallil taustal seisvate naiste värsked ja paranenud haavad toovad päevavalgele selle, mis muidu peitu jääb. Saateteksti rõhutus, et tegemist on just nimelt edukate naistega, juhib tähelepanu tõsiasjale, et igaüks meist võib sisimas depressiooniga võidelda, sealhulgas ka pealtnäha endaga hästi toime tulevad inimesed.

Vastasseina kaunistab teinegi Li-Mi-Yani pildiseeria „Küps ilu“, mis tegeleb kõiki puudutava vananemise teemaga. Boudoir-stiilis fotodel näeb hüperseksualiseeritud pesumodellide asemel tavalisi keskealisi naisi nende tagasihoidlikes tubades. Tasub meeles pidada, et selle fotožanri algusaegadel olid fotograafideks valdavalt mehed, kes tegid pilte teiste meeste tarbeks. Kui aga vabastada subjekt patriarhaalse pilgu ikkest, tuues välja tema isikupära ja nähes temas rohkemat kui ainult keha, võib see žanr olla ka väga feministlik. Fotodel kujutatud enesekindlaid, ägedaid ja omanäolisi naisi vaadates süveneb arusaam, et ennast ei pea varjama ega alla suruma, isegi kui ühiskond näib seda teguviisi sisendavat.

Mare Tralla teos kujutab endast naiste (ja ka teiste marginaliseeritud gruppide) allasurumisega seotud sõnu, juhtides saatetekstis tähelepanu ka nende väljendite ambivalentsusele ja kontekstipõhisusele. Sõnad nagu „haterage“, „demagogy“ ja veel kolm-nelikümmend samasugust enamasti negatiivse konnotatsiooniga sõna pressivad ennast punaste fallostena jõuliselt läbi valge lõuendi, mattes selle peaaegu täielikult enda alla ja domineerides selle üle.

Rohkem intersektsionaalsust!

Keeles kajastuvad eelmiste põlvkondade väärtused ja keel omakorda kujundab tulevaste inimeste seisukohti. Soo ja grammatika suhted on keeliti päris erinevad. Kui grammatika näib soosivat ühte sugu, siis kas üldse saab säärane ühiskond tõeliselt võrdõiguslik olla? Kuigi eesti keeles grammatilist sugu ei ole, saab siiski mõelda näiteks sõnadele „õpetaja“ ja „õpetajanna“. Norm on see, et mees peab ameteid, aga kui tegemist on naisega, siis lisatakse selle rõhutamiseks liide. Tralla teos paneb selle teema peale kriitiliselt mõtlema.

Ameerika fotograaf Jill Peters on võtnud vaatluse alla soostereotüüpid Balkani kultuuritraditsioonis. Võimsate mägede, erkroheliste metsade ja Balkani-päraste vaipadega kaetud tubade taustal poseerivad naiselikust enese­kuvandist lahti öelnud albaanlased. Petersi fotoseeria juhib tähelepanu sellele, et tihti on just konservatiivsete traditsiooniliste kogukondade naised need, kes on enim rõhutud. Paraku ei saa selliste naiste lood tihti erilist meediakajastust. Fotode meeleolu on karm ja nukker: see tundub kõnelevat nii fotografeeritavate keerukast elukäigust kui ka mehelikkusega kaasas käivast tõsiduse ideaalist, mille need bioloogiliselt naisena sündinud inimesed on otsustanud ise omandada.

Näituse viimasteks teosteks on popkunsti laadis fotokollaažid, millel kehastab erinevaid sotsiaalmeedia stereotüüpe kunstnik Valeria Vavoom, kes näeb välja nagu Warholi maalitud erksavärviline Marilyn Monroe. Vavoom tunneb huvi internetis räägitava ja visuaalse sisu suhete vastu, tõdedes, et viimane domineerib esimese üle. Ta on võimendanud laiginäljas tegelaskujud maksimumini, ironiseerides niimoodi selle üle, mida sotsiaalmeedia inimestega teeb.

Oleksin tahtnud näitusel näha veelgi enam intersektsionaalsust ehk siis seda, et fookusesse oleks võetud ka erinevate ebavõrdsuskategooriate ja võimusuhete ristumine ja koosmõju. Oleksin tahtnud kuulda rohkem lugusid, mis minu kõrvu varem pole ulatunud, kuid loomulikult on näitusekülastajate teadmiste pagas ja lugemus väga erinev. Ühiskonnas ringi vaadates jääb mulje, et meil on ikka veel vaja soostereotüüpide ja naisõiguste alast kompetentsust kasvatada, mida see naiskunstnike näitus kahtlemata teeb.

Lisaks kunstiteostele, mis küll enda eest kõnelevad, on selle teenistuses ka sisukad ja mõtlemapanevad saatetekstid. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna seetõttu, et seda on võimalik mitut moodi interpreteerida, kuid osade teemade puhul tuleb kasuks sõnumi selgus. Näitus edastab mitmeid kunstnike ja fotografeeritud subjektide isiklikel kogemustel põhinevaid lugusid, mis võivad muuta seda, kuidas enamik ühiskonnast on harjunud naistesse suhtuma. Seda on tehtud jõuliselt ning konkreetselt.

Huvitavaks kujunes ka paralleelselt kulgev seitsme meeskunstniku näitus. Too väljapanek pakub ausa ja emotsionaalse sissevaate, kuidas osa nüüdisaegseid mehi suhestub oma soole seatud ootustega. On adutav, et patriarhaalne süsteem naisi rõhub, aga tihti vaadatakse mööda selle mõjust meestele, eriti neile, kes ei sobitu süsteemi etteantud raamidesse. Kui palju neid üldse on, kellele meeldib, kui öeldakse, et ole mees ja ära nuta? Mure meeste tervise pärast on igati põhjendatud, sest patriarhaalse korra tõttu sisendatakse ka neile ebaõiglaselt kõrgeid ideaale, aga neist ei saa vabaneda teineteisele vastandudes, naiste (ja loomulikult ka vastupidi!) püüdeid minimeerides, vaid koos tegutsedes.

Sain seksnuku seest sõnumi „You have the power to create your own destiny“ („Oma saatuse kujundaja oled sa ise“), mis sobib hästi mõlema näituse juhtmõtteks. Kõik tahavad kiiresti muutuvate tähenduste maailmas iseendana ellu jääda: mõned tunnevad, et nad ei sobitu etteantud soolistesse raamidesse, teised jälle muretsevad, et neilt võetakse õigus olla maskuliinne mees või feminiinne naine. Tegelikult võib igaüks olla see, kes ta tahab, niikaua kuni ta teiste õnne ja identiteedi kallale ei kipu, sest see, mida peetakse normaalseks, on pidevas muutumises.