Jalutuskäik tihedas udus

Laivi näituse mõistmiseks on vaja võtta aega, et märgata teoste kõiki kihte ja kuulata sealjuures iseendas tekkivat sisekõnet.

OLIVIA SOANS

Laivi näitus „Habras tervik” Draakoni galeriis kuni 26. X.

„Habras tervik“ Draakoni galeriis toob esile nii intiimse kui ka universaalse: (enese)otsingute varjatud kihid, mille vahel liikudes on vaataja pidevalt iseendalt küsimise, mõistatamise ja teadmatuse seisundis. Varasem kokkupuude Laivi loominguga võib aidata tal paremini mõista kunstniku teoste nüansse, kuid uue vaataja jaoks võib näitus osutuda keeruliseks. Teosed ei suuna ühegi kindla lahenduse või tõlgenduse poole, need ei vasta ühelegi küsimusele. Vaataja oleks nagu tõmmatud ruumi, mis toob esile ja võimendab tema enese vaikses vaoshoituses olnud mõtteid ja tundeid, mis teda galeriis jalutades kajana saadavad. Näitus on pilguheit kunstniku sisemaailma, millest on leida ilusat selgusetust, painavat vaikust ja tubli annus rahutust.

Galeriisse sisenedes vasakut kätt jääv sein on kaetud A4-formaadis paberitega, mis mõjuvad kui väljavõtted kunstniku loomepäevikust. Need on fragmentaarsed märkmed, justkui mitmesuguseid teemapüstitusi täis kirjutatud leheküljed, kus keskpunkti leidmine pea võimatu. Lõputu hulk kilde katkendlikust mõttetulvast. Paberitest moodustuv suurte mõõtmetega korrapärane kollaaž seinal avaldub mitmekihilisena – paljude detailide, fotode ja sõnarägastike kooslus loob küll terviku, ent seda kõike korraga haarata on võimatu. Kuna autor ei paku juhiseid teoste tõlgendamiseks, ei suuna näitusekülastajat kindla valikuvariandi poole, muutub vaataja kogemus eriti tähendusrikkaks. Laivi loob tõlgendusteks võimalusrohke ruumi, kus pakkumine on liiga külluslik, et leida kohemaid endale sobivaim variant – vaataja lahkub galeriist ja mõtleb edasi.

Meditatiivne rännak

Laused kollaažis on justkui menüü, kust iga vaataja saab valida endale midagi terviku tabamiseks, midagi, mis resoneerib just tema kogemusega. Mind puudutas eriti tähenduslikuna kollaaži peidetud pisikeses kirjas küsimus „Isn’t desire the source of suffering?“ (ee „Kas ei ole iha mitte kannatuste allikas?”), millel on otsene seos budistlike õpetustega. Igasuguse iha paratamatu kasvamine kannatuseks on budismi üks keskseid põhitõdesid ning selle juhise leidmine eelmainitud teose inforohkest mosaiigist andis ootamatult võtme näituse tõlgendamiseks. Kuigi paljud võivad selle fraasi märkamata jätta, sai sellest mu näitusekogemust mõjutav osa. Võiks öelda, et see seik sümboliseerib ka kogu näituse ülesehitust laiemalt – kuna Laivi ei sunni näitusekülastajat valima fookust, vaid laseb külastajal ise oma tähelepanu suunata, meenutab väljapanek tervikuna meditatiivset rännakut: sügavalt keskendunu võib leida nii mõndagi, aga hooletul ja kiirel läbijalutajal jäävad olulised osad kergesti märkamata.

Laivi ei edasta oma töödes üheselt mõistetavat sõnumit – teosed annavad vihjeid, mille tõlgendamine jääb samuti vaataja hooleks. Näitusel puuduvad selgitavad tekstid ja seegi tekst, mis sisaldub teostes, jääb sageli füüsiliselt kättesaamatuks – näiteks on see peidetud kõrgele seinale või kirjutatud ülipisikeses kirjas. See on kunstniku teadlik valik ning näib väljendavat maailma suhtes teatavat hoiakut: täielik mõistmine ei olegi oluline, tuleb lasta olla ja vaadata, mis saab. Kui sirvida näiteks kellegi päevikut, olekski rumal (ja päevikule surmav) oodata tekstilt rangelt korrastatud struktuuri ja ühemõttelisust. Ehk ei olegi alati vaja püüelda ühe kindla arusaama või lahenduse poole, vaid lasta mitmetähenduslikkusel olla omaette väärtusena? Tuleb leppida mitmemõõtmelise elu katkematu vooluga.

Näituse peateemad näivad olevat iha, identiteet ja nendevahelised vastuolud. Kaasteksti fraas „Konformismi maises haardes igatsen igatseda“ viitaks justkui paradoksaalsele soovile olla midagi rohkemat, ja ka vähem midagi vähemat. Soov olla täielikult vaba kohtub inimese sõltuvusega välisest materiaalsest maailmast. Selles on kaasaegse(?) ühiskonna lõputu sisevastuolu: pidev eneseteostuse ja vabaduse otsing on tihedalt seotud ootuste, normide ja enda defineerimise vajadusega. Sellised fraasid nagu “Isn’t Desire the Source of Suffering?“ ning „Aren’t You Aiming to Present the World the Pure Image of Your Own Personality?“ (ee „Kas sa ei püüa maailmale esitleda oma isiksuse puhast peegeldust?“) heidavad valgust iha ja kannatuse vahelisele suhtele. Nad nagu küsiksid: kas iha on see, mis loob meie identiteedi? Kas see on seotud pideva kannatuse allikaga? Selle näituse puhul jäävad need küsimused lahtiseks, mis lisab kogemusele pinget – soov midagi määratleda võib olla ka selle määratluse vältimine.

Üks näituse tähenduslikumaid teoseid on erkroheline kangarull, mis on asetatud galerii seina äärde kolmekihilisse ratastel ostukorvi. Roheline kangas võiks siinkohal sümboliseerida moetööstuse pidevat innovatsiooni ja „värskust“, kuid kanga ostukorvi paigutamine võib viidata ka vältimatule tarbimisele. Kangast, mis algselt kehastab loovuse ja kunstilise eksperimenteerimise potentsiaali, saab lõpuks kaup – sedastab ka teose kõrval olev kriitilise alatooniga tekst: „Sooner or Later, We All End Up in Retail“ (ee „Varem või hiljem jõuame me kõik jaemüüki”). Moekunsti ja kaubanduse vältimatu põimumine – isegi kõige eksperimentaalsem ja avangardsem looming satub lõpuks tarbimise ringkäiku. Teos kõneleb mitte ainult moe ja kaubanduse seose vältimatusest, vaid ka sellest tulenevalt sügavamast eksistentsiaalsest kõhklusest, mille võiks hästi kokku võtta juba varem mainitud budistlik mõte, et iha (või looming) juhib meid paratamatult kannatuseni, olgu see siis tarbimisühiskonna nõudmistele allumine või loovuse kaotamine masstootmise rataste vahel.

Sisekõne variatsioonid

Kuigi Laivi näituse n-ö nähtamatu signaal vaatajale on kõike muud kui selge, kõike muud kui ühele kindlale lainele suunav, on teoste visuaalne vorm ja asukoht galeriiruumis siiski äärmiselt kontrollitud. Iga detail on paigutatud terviku tasakaalu arvestades, ka kõige väiksem kübeke on just seal, kus ta olema peab. Silmaga nähtavale selgusele vaatamata jääb kogu näituse emotsionaalse sisu siiski lahtiseks, avatuks. Vaataja võib valida, millele keskenduda ja mida tunda, millise meeleseisundi ta valdavaks teeb. Kas muutuda mõttes ise erkroheliseks riiderulliks või kehastuda mõttes ostukäruks? Või leppida sellega, et elu voolab iseendast läbi ja kõigil tuleb olla korraga nii üks kui teine.

Galerii interjöör toetab Laivi teoseid, võimaldades neil nii vabalt hingata kui ka ruumi arhitektuuri sulanduda. Tööde vahel liikumine lülitab vaataja hääletutesse vestlustesse, mis ulatuvad ühest kindlast narratiivist kaugemale, kusagile ei saa panna punkti, küsimused jäävadki õhku rippuma. Selline ebakindlus tekitab pinget, isegi ängi, mis näibki olevat kunstniku taotlus: panna vaataja tunnetama soovide ja ihade loovat ja lammutavat jõudu, elu kui terviku haprust. Ilu hääbub alati enne, kui ta päriselt valmis saab. Võib-olla ei peagi elus kindlaid vastuseid olema – ehk ongi tähtis see, et seistaks silmitsi oma iha ja sõltuvuse küsimustega.

Laivi näituse mõistmiseks on vaja võtta aega, et märgata teoste kõiki kihte ja kuulata sealjuures iseendas tekkivat sisekõnet. Inimese sisekõne võib olla väle nagu kiirmood, mida dikteerivad üleolevalt pinnapealse tarbimise reeglid, aga see võib olla ka aeglane, sügav ja süvenev, umbes nagu siis, kui iga küsimust tervitatakse kui väärtuslikku võimalust. Kui vaataja Laivi näituse kogemiseks aega ei võta, jääb väljapanek kaugeks. Aeglustudes avaneb aga võimalus jõuda lähemale nii kunstnikule kui ka iseendale.