Kuulda sürrealismi häält

Geograafiliselt jaguneb ERMi näitus kaheks pooleks: Tšehhi ja Eesti, pluss mõned näited mujalt. Sisuliselt on need pooled aga tugevasti põimunud, nad peegeldavad üksteist, loovad kontraste ja kokkukõlasid.

HASSO KRULL

Näitus „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood“. Tšehhi sürrealismi kuraator Anna Pravdová (Praha Rahvusgalerii). Eesti sürrealismi kuraatorid Joanna Hoffmann (Tartu Kunstimuuseum) ja Kristlyn Liier (Tartu Kunstimuuseum). Eesti Rahva Muuseumis 4. IV – 8. IX 2024.

Sageli arvatakse, et sürrealism on teatav maneer, laad või stiil. Levinud on ka arusaam, et see oli üks koolkond, rühmitus või kunstivool, mis kuulub möödunud sajandi modernismi kaanonisse. Populaarses pruugis tähistab sõna „sürreaalne“ tihti olmelisi detaile, poliitilisi sündmusi või sotsiaalseid ilminguid, mis kergelt distantsilt vaadates paistavad kuidagi veidrad, nihestatud või moondunud. Mõnikord peetakse „sürreaalse“ all silmas lihtsalt mõnda irreaalset, ebatõelist nägemust, mis harjumuspärase maailmapildiga kokku ei sobi, või siis mõnda kultuurilist fenomeni, mis mõjub õudsena ja äratab seetõttu uudishimu. Kuid „sürreaalne“ võib samuti olla kogemus, mis on ülimalt reaalne, aga väljub tavalise tegelikkuse raamidest, lüües sellesse traumaatilise mõra.

Ometi läheb asi keerulisemaks, kui hakata arutama, keda võiks nimetada „sürrealistiks“. Kas sellist inimest üldse on olemas? Ehk on see üksnes mõnele kunstnikule või kirjanikule külge kleebitud silt? André Breton küll loetleb „Sürrealismi manifestis“ isikuid, keda võiks sürrealistideks nimetada, aga täpsustab siis kohe: „Ma rõhutan, et nad pole mitte alati sürrealistid, sest ma täheldan igaühe puhul teatud hulka ilma igasuguse kriitikata omaks võetud ideid, millest nad – erakordse naiivsusega! – kinni hoidsid. Nad olid neisse kiindunud, sest nad polnud kuulnud sürrealismi häält, seda, mis kõneleb veel surma eelõhtulgi ja üle marude, sest nad ei tahtnud ime­tabast partituuri ainuüksi orkestreerida.“¹ Viimast lauset tuleb ilmselt võtta väga tõsiselt. Igaühel võib küll olla sürrealistlikke manerisme, aga see pole peamine, sest kõige tähtsam on kuulda sürrealismi häält, mille võimsuses Breton ei kahtle. Ja kui seda häält on kuuldud, siis saab vabalt kõnelda „sürrealismi keeles“ ja isegi läheneda „sürrealistlikule tõele“.² Siin ollakse üpris kaugel arusaamast, et sürrealism võiks olla mingi vigur, mille saab hõlpsasti ära õppida, või stiilivõte, mille abil taotleda suvalisi eesmärke.

Esimese „Sürrealismi manifesti“ ilmumisest on nüüd möödas sada aastat. Sel puhul on Tartus Eesti Rahva Muuseumis korraldatud näitus, mis keskendub põhiliselt tšehhi ja eesti sürrealismile. Tšehhi sürrealism, mida oleks küll õigem nimetada Praha sürrealismiks, oli otseselt seotud prantsuse sürrealismiga, mida oleks küll õigem nimetada Pariisi sürrealismiks (põhitegevus koondus ju ainult kahte suurlinna). 1935. aastal käis André Breton tšehhi kunstnike kutsel Prahas ja pidas seal loengu „Sürrealistliku objekti olukord“.³ Sürrealistide rühmituse näitusekataloogis oli Karel Teige aga kirjutanud: „Sürrealism ei ole kunstikoolkond. Sürrealismi ja selle tegevust ei saa mõista ainult avangardkunsti uue aspektina, sürrealism ei saa endale lubada piirdumist kunstiväljaga. See on teatud inimlik hoiak, mis haarab kogu inimest.“⁴ Niisugune avaldus näitab selgelt, et läheneda taheti ennekõike „sürrealistlikule tõele“, mitte mingile kunstnike seltskonnale ühes teises pealinnas. Ka rühmituseks koondumine oleks sel juhul ainult ajutine abinõu, taktikaline samm, mitte sürrealismi peamine eesmärk.

Kõike seda arvestades näib üpris kõrvaline ka nending, et Eestis olevat sürrealism „katkendlik ja küllaltki ebamäärane nähtus“, sest pole olnud „selle kunstivoolu järjepidevust ega tugevat koolkonda“.⁵ No mis tähtsust on „sürrealistliku tõe“ vaatepunktist sellel, kas kuskil koguneb või ei kogune mingi kunstnike kamp, kas nad käivad piisavalt kaua koos, ajavad oma asja piisavalt maniakaalselt ja annavad siis teatepulga järgmisele põlvkonnale edasi. Selline teadmine võib küll anda kunstiajaloolise fakti, aga see ei ole veel sürrealistlik fakt. „Tuleb tunnistada, et meile on jäetud kõige suurem vaimne vabadus,“ kirjutab Breton. „Meie asi on sellega õigesti ümber käia. Orjastada kujutlusvõime, kas või selle nimel, mida kutsutakse labaselt õnneks, tähendab reeta kogu meie sisemuses leiduv ülim õiglus. Üksnes kujutlusvõime abil saan ma aimu sellest, mis võib olla.“⁶ Ja mõni aasta hiljem „Teises sürrealismi manifestis“: „Sürrealismi eneseusaldus ei saa olla ei kohane ega kohatu sel lihtsal põhjusel, et tal polegi kohta. Ei meeltega tajutavas maailmas ega sellest maailmast tajutavalt väljaspool.“⁷ Ainus oluline küsimus on niisiis see, kas eesti sürrealismis on leidunud piisavalt eneseusaldust, kas on osatud oma vaimse vabadusega õigesti ümber käia. Ehk teisisõnu, ei ole erilist tähtsust, kas mõni kunstiteosena figureeriv objekt on loodud Prahas või Pariisis, Tallinnas või Tartus – tähtis on ainult kujutlusvõime, millele annab vabaduse „meie sisemuses leiduv ülim õiglus“.

Alles nüüd, nendest eeldustest lähtudes, võib öelda paar sõna ka Eesti Rahva Muuseumis avatud näituse kohta. Geograafiliselt jaguneb see kaheks pooleks: Tšehhi ja Eesti, pluss mõned näited mujalt. Sisuliselt on need pooled aga tugevasti põimunud, nad peegeldavad üksteist, loovad kontraste ja kokkukõlasid. Väljapanekut toetavad võimsalt ka ekraanid, kust näeme Buñueli „Kuldaega“ ja „Andaluusia koera“ või Jan Švankmajeri animatsioone. Need on muidugi legendaarsed. Suur hulk maale, graafikat, kollaaže ja skulptuure on aga varem nägemata või siis tekitavad ootamatu taastulekuefekti. Ühel seinal Toyeni „Sõda“, teisel Jüri Palmi „Aedade labürint“; ühel Ülo Soosteri „Huuled“, teisel Eva Švankmajerová „Voodi“; siin Ülo Õuna „Kahefiguuriline kompositsioon“, seal Libor Fára „Sina“; siin Martin Stejskali „La Coste’i lossis“ või Karel Baroni „Sisene kasti“, seal Eduard Viiralti „Põrgu“ või Mari Kurismaa „Vaikuses“ jne, jne. Vahel näib, et kunstnikud on omavahel vahetatavad. Eks ole, Jan Švankmajeri kollaaži „Aju sarkofaag“ oleks võinud teha ka Vello Vinn? Ja Václav Tikali „Illusiooni illusioon“ võinuks rippuda mõnel seitsmekümnendate ülevaatenäitusel Tallinnas? Kõik need kontrastid ja kattumised, kajad ja vastukajad tekitavad vaatajas viimaks õrnalt ekstaatilise seisundi. See on kahtlemata vajalik tingimus, et kuulda sürrealismi häält.

Kui hakkan ligemalt uurima Toyeni väikegraafika sarja „Peitke ennast, sõda!“, lülitub sisse signalisatsioon. Ilmub turvamees ja minu tegevus peatatakse. Administratsioon on ikkagi hoolt kandnud, et sürrealistlikule tõele liiga lähedale ei mindaks.

Kas on aga näitusel veel mingeid ühiseid tõmbejõude peale selle, et ühel või teisel viisil taotletakse sürrealistlikku tõde? Selliseid tõmbejõude näib olevat kaks: erootika ja poliitika. Tõsi, on terve hulk metafüüsilise ilmega töid, mida need ei paista puudutavat, kuid kas ikka päriselt? Ehk on see lihtsalt väike hingetõmbehetk suure sürreaalsuse erootilis-poliitilises hoovuses? Või pagemine, sest see hoovus võib kaasa haarata liiga võimsalt? Nii või teisiti, igatahes on näitusel palju väljakutsuvalt erootilisi või teravalt poliitilisi töid. Vahel langevad need kaks aspekti kokku, nagu Ahti Seppeti segatehnika-skulptuuris „Koalitsiooni sünd“. Jan Švankmajeri animatsioon „Stalinismi surm Bavaarias“ toob samuti poliitilisse teemasse kehalise sissetungi, kuid hoopis kirurgilises registris. Jindřich Štyrský kollaažid sarjast „Kolimiskapp“ lihtsalt mängivad falliliste või vaginaalsete kujutistega. Eva Švankmajerová „Intsident“ võib viidata seksuaalsele vägivallale, „Pallimäng“ aga teisendab pornograafilist motiivi, nõnda et sellest saab fantastiline hübriidvorm. Sarnaseid hübriidvorme leidub rohkesti ka sõjateemalistes töödes, kus neil on õudne või ähvardav ilme. Sõda võib seejuures ilmuda vihjeliselt: näiteks toob Kris Lemsalu „Phantom Camp“ otsekohe meelde sõjapõgenike kogemuse, ehkki näeme ainult monstroosse sisuga magamiskotte.

Sürrealistlik tõde saab ilmuda üksnes mõistatuslikuna. Seepärast võnguvad kujutised alati kuskil tuntu ja tundmatu piiril, nõnda et vaataja on kahevahel, kas ta nähtut mõistab või mitte. Nii ei jäägi tal muud üle, kui panna tööle oma kujutlusvõime, mis peagi osutub metsikuks. „Tuletagem meelde,“ kirjutab Breton teises manifestis, „et sürrealistlik idee kaldub lihtsalt meie psüühilist jõudu täielikult koondama, kasutades selleks ei midagi muud kui peadpööritavat laskumist meie endi sisse, varjatud paikade süstemaatilist läbivalgustamist ja teiste paikade üha suuremat pimendamist, igikestvat jalutuskäiku keelatud tsoonis, ning pole vähimatki kartust, et tema tegevus lakkaks, kui vaid inimene suudab jätkuvalt eristada looma tuleleegist või kivist – hoidku kurat ise selle eest, ütlen ma, et sürrealistlik idee hakkaks toimima ilma metamorfoosideta.“⁸ Kujutiste mõistatuslikkus ja kujutlusvõime metsikus on seega vaid ühe ja sama protsessi kaks külge, mis on ülimalt vajalikud nii psüühilise jõu koondamiseks kui peadpööritavaks enesesse laskumiseks.

Breton jätkab, andes sürrealistliku elutunde määratluse ja pakkudes välja maksiimi, mis kõlab nagu kategooriline imperatiiv: „On hädavajalik käituda nõnda, nagu kuuluksime tõepoolest siia maailma, et söandada sõnastada seejärel mõningad reservatsioonid.“ Tahes-tahtmata õhkub samalaadset elutunnet enam-vähem kõikidest näituse töödest. Kas Bretoni maksiimiga nõustuksid ka kunstnikud ise? Julgen oletada, et vaevalt küll. Kataloogist leiame üle kuuekümne nime ja ei tundu tõenäoline, et nii arvukas loovisiksuste jõuk milleski ka ühel nõul võiks olla. Eriarvamused tekiksid kas või juba kiusu pärast, vastuvaidlemise kirest ja lustist. See sobib hästi kokku sürrealismi vaimuga. Olla mitte milleski ühte meelt, võtta mitte iialgi omaks juba valmis mõttekäike ja emotsionaalseid mustreid – ning tegutseda sellest hoolimata lakkamatult nõnda, nagu oldaks milleski jäädavalt kokku lepitud, nagu liigutaks paratamatult ikka samas suunas, justkui ajendatuna kummalisest veendumusest, mis ometi võtab alati isesuguseid vorme. Ainult selles saabki olla sürreaalse toimimise mõte. Mis tõestab veel kord, et sürrealism ei saagi olla maneer, stiil ega koolkond.

1 André Breton, Sürrealismi manifestid. Prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 43-44.

2 Sealsamas, lk 46.

3 Anna Pravdová, „Lühiülevaade Tšehhi sürrealismi ajaloost“. – Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood. Näitusekataloog. Tartu Kunstimuuseum, 2024, lk 29.

4 Sealsamas (tsitaat lihtsustatud).

5 Joanna Hoffmann, „Sürrealism Eesti kunstis – on … ei ole … Ikka on!“ – Sealsamas, lk 37.

6 Sürrealismi manifestid, lk 14-15.

7 Sealsamas, lk 94.

8 Sealsamas, lk 102.