Peeglike, peeglike seina peal

Fotografiska erinäitusel on kõik nii, nagu lootsin: ei ole kampaaniat, rõhk on inimestel. Kõige tähtsam on, et vaataja saab seal tutvuda iseendaga.

MARTIN BUSCHMANN

Näitus „Eriline on tavaline“ Fotografiskas kuni 15. I 2023, kunstnikud Silvia Sosaar ja Anna Pażucha Eestist ning Julia SH Rootsist.

Üldiselt on nii, et suhtun kaunikesti ettevaatlikult kõlavatesse pealkirjadesse. Programmi „Fotografiska for Life“ erinäitus „Eriline on tavaline“ on täpselt nii kõlav, et minu peas hakkavad vaikselt häirekellad helisema. Erinäitus sellest, et eriline on tavaline? Lõhnab reklaami­kampaania järgi, kus mitte just väga õrnalt antakse teada, et hoolimata erilis-tavalisest pakendist on tegemist millegi eriti erilisega.

Ambitsioonikas eesmärk. Tuleb kohale minna üsnagi lihtsatel põhjustel. Esiteks teema ise. Siinkohal toon ära katkendi Fotografiska kodulehe tutvustavast tekstist, kus teatatakse, et näitusega soovitakse „tõsta inimeste teadlikkust psüühilistest erivajadustest. Lisaks muuta hoiakuid ning näidata, kuidas see, mis esmapilgul tundub kõrvalekaldena, mahub tegelikult igati normi sisse, kui vaid enda piire avardada. Ja viimaks – muuta inimeste käitumist ehk distantseerumise asemel suunata meid kõiki hoopis astuma sammu lähemale“.

Ühe näituse kohta on see väga ambitsioonikas eesmärk. Igasuguse tagamõtteta tekib soov oma silmaga näha, kas ja kuidas selle ülesandega toime on tuldud. Tõsta teadlikkust on lihtne, eeldusel, et vaataja tahab talle pakutavat vastu võtta. Hoiakute ning käitumise muutmise saab küll näitusetekstis kõlavalt välja hõigata, aga lubadust on kaunikesti raske täita. Fotografiskas on suudetud mind näitustega üsna tihti üllatada, seega on ootused ka seekord suured.

Mind huvitab ka, kuidas kunstnikud on antud ülesande lahendanud. Julia SH loominguga olen põgusalt tuttav. Kuna mul on harjumus jälgida seda, mis toimub New Yorgi ja Stockholmi Fotografiskas, siis mõni aeg tagasi avastasin nende veebist näituse „Akt“, kus kõigi teiste seas oli autorina esindatud ka Julia SH. Siis sai vaadatud tema kodulehele ja avastatud, et tegemist on ääretult põneva kunstnikuga: tema oskus inimest ja keha edasi anda on suurepärane. Õhku kerkis ka küsimus, kuidas sobitub SH tavapärane stiil praeguse näituse konteksti. Kas ta on otsustanud portreed teha stuudios, pildistades modelle ühtemoodi, rõhutades sellega seda, et kõik oleme sarnased, või pigem pildistada inimesi nende keskkonnas, näidates neid ikkagi erinevate, tavapärastena, nagu me kõik oleme?

Kuna Anna Pażucha ja Silvia Sosaare (ja minu) puhul on tegemist Eesti kunsti­akadeemia fotograafiaosakonna vilistlastega, siis olen nende loominguga natukene paremini kursis, sest õppisin nendega samal ajal.

Anna Pażuchaga seoses meenub mulle kohe tema fotoseeria „Kreenholmi vaikelu“ (2019): tema oskus edasi anda ruumi ning vaataja sinna vaikselt sisse vedada on kadestamist väärt.

Mis puudutab aga Silvia Sosaare loomingut, siis minu mälestustesse jääb surmani tema teos „See liivakast, mis meile anti“ (2021), kus peale vaibakloppimispuu (või kuidas nimetada seda armast metallist konstruktsiooni, mis minu ajal oli ka turnimispuu ja jalgpallivärav) oli kunstiakadeemia sisehoovis lõputööde näitusel „Tase 21“ ka heli, mis nii mõnegi võpatama pani. Olgem ausad, ei ole just igapäevane nähtus, kui akadeemia sisehoovis suitsu teed ja üle hoovi kajab hele ja nõudlik, lapsepõlvest tuttav „Söö(ööööö)ma!!!“. Ei saa ka unustada segaduses nägusid, kes ärevalt peaministri kõne ajal hoovis ringi vaatasid, kui üle õue kostis „Aitab küll!“. Sosaare oskus publik etteaimamatult oma teose osaks teha on imeline.

Ühesõnaga, Fotografiska on suutnud kokku panna kolm imelist kunstnikku, kelle oskus portreteerida, ruumi edasi anda ning vaataja näituse osaliseks teha paneks kadestama nii mõnegi, aga … Sees närib ikkagi kerge hirm, et satun näitusele, mis on rohkem kampaania kui midagi muud.

Väike, aga vajalik nihe. Näitusel mu mure kaob. Õnneks on kõik täpselt nii, nagu ma südamest lootsin: ei ole kampaaniat, ei ole rõhk erivajadustel – rõhk on inimestel.

Julia SH tehtud portreed on mõnusalt inimlikud, lihtsad ja loomulikud. Näitusesaalis ringi vaadates sulanduvad portreed ning Anna Pażucha tehtud fotod teiste loomingust kokku üheks tervikuks. Pażucha on igati omas elemendis, keskkonna inimesteni toomisel on tal annet ja vaataja ei pea pettuma. Mõlemad on astunud sammukese tagasi ja lasknud särada just portreteeritavatel, ühe puhul inimestel ja teise juhul loomingul. Kunstnike enda isik ja stiil on õrnalt aimatavad. Nad on vahendajad ja täitnud neile antud rolli imehästi, kuid täiuslikust näituse­elamusest jääb puudu nihe.

2000. aasta paiku sattusin sotsiaaltööd õppides (üritades õppida, ega mul see edukalt välja tulnud) praktikale Koluvere hooldekodusse. Kui mu mälu mind ei peta, siis kestis praktika kolm kuud. Igal juhul anti meile seal korter ja toimetasime, nagu kõik teised meie ümber. Algus oli üsna võõrastav, võõristus kadus aga kiirelt. Hämmastusega tajusin, et kui teatav nihe suhtluses välja arvata, on tegemist igati normaalsete inimestega. Kusjuures, mida aeg edasi, seda vähem oli tunda, et midagi nagu on teistmoodi. Ei läinud just palju aega, kui tollases lossikeldris sai koos hoolealustega tegevusteraapia raames joonistatud, ning nihe, mida enne tajusin, oli kadunud. Inimesed nagu inimesed ikka oma vooruste ja vigadega.

Rääkimata tegelikult sellest, et juba tollal olid hooldekodu juures ka korterid, kus endaga paremini toime tulevad inimesed said omaette toimetada. Seega ei olnud majade vahel liikudes võimalik näpuga näidata, kes on kes – selline mõnusalt segunenud mikroühiskond, mille osa olime ka meie. Praeguseks on loomulikult elu edasi läinud ja enamik suuri hooldekodusid pildilt kadunud. Inimestele tavapärase ja normaalse keskkonna tekitamine on pigem norm ja see on vägagi tänuväärt.

Aga ikkagi see nihe – eriline, mis peaks olema tavaline või vähemasti selleks muutuma? Fotoga saab näidata tavalist, sellega on kunstnikud edukalt toime tulnud. Aga kuidas panna publik oma käitumist muutma? Kuidas tuua sisse sund muutuseks just kohe ja praegu?

Siinkohal tulebki esile Silvia Sosaare imeline oskus teha vaataja sundimatult osakeseks näitusest. Jah, esmapilgul on Sosaare videointervjuude kogumik, mida vaataja näitusesaalis näeb, videoteos nagu videoteos ikka. Süvenedes tajusin, et midagi on nihkes. Mingil ajahetkel liigub heli normaalse kiirusega ja pilt liigub aegluubis. Ja nii ikka ja jälle, ühest intervjuust teise. Võte, mis on pagana häiriv. Ausalt, esimesed viis minutit on päris raske seda taluda. Ühel hetkel aga, kui vaataja endale ja videole aega annab, see häiriv tunne kaob. Midagi nagu loksub paika. Tekib uus normaalsus, kus erilisest saab tavapärane – ja näitus loksub perfektselt paika.

See ongi see nihe, mida ma lootsin. Vaataja peab ennast muutma, et näitusest osa saada, ära kannatama ebamugavustunde ja teosele pühenduma. Tuleb astuda samm lähemale. Sel hetkel täidabki näitus väljahõigatud lubaduse.

Väljapanekust saab vaataja peegelpilt. Milline sa oled? Kas astud selle sammu lähemale? Kas annad endale aega, et uue olukorraga kohaneda ning üritada mõista, või keerad pea kõrvale ja lähed kergema vastupanu teed?

Igal juhul reklaami või kampaania maitset näituselt suhu ei jää. Tegemist on suurepärase näitusega, mis sobib Fotografiskasse imehästi. Ei jää see ei visuaali ega sisu poolest ühelegi teisele alla. Ja, mis isegi olulisem, vaataja saab seal tutvuda iseendaga. Seega võiks võtta aega ning minna Fotografiskasse kas või selleks, et korraks iseendasse vaadata.