Allegooriline avaldus ahvluse paljastamiseks

Tõnis Tootseni romaani kohaselt on ahvid kõikjal meie seas. Mask ees, töötavad nad tähtsatel ametipostidel, pälvivad autasusid ja teenetemärke ning keegi ei kahtlusta midagi.

Andrus Org

Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad,

nagu loomaaia direktriss värisedes valetab.

Artur Alliksaar

 

Lugeja ees avaneb Ergo, 33. aastaringi käiva šimpansi päevik, pihtimuslik jutustus, mis kirjandusžanrina võiks kvalifitseeruda satiiriliseks ulme­memuaariks või sotsiaalkriitiliseks allegooriaks. Need ühe ahvi filosoofilised targutused, milles peegeldub intellektuaalne nüansseeritud mõttemaailm, aga aimub ka vääramatu tung kasvada inimeseks, kubisevad retoorilistest tiraadidest ja kummastavatest paradoksidest. Romaani pihtimuslik vorm aitab hoida tasakaalus nii süžeelist looarendust kui ka arutluslikku sisekõnet, mille intensiivsus – tahaks loota – lugejat kurnama ei hakka, vaid oma teravmeelsuse ja nihestatusega kütkes hoiab. Lõppkokkuvõttes kasvab minajutustusena esitatud lugu kriitiliseks maailmavaatetekstiks, mille taga on tunda autori enda keele- ja mõttemängulist mõnulemist.

Kirjanduslikke väljendusvõimalusi laiendab Tõnis Tootsen metafiktsionaalsete käikudega, pidades ennast mitte raamatu autoriks, vaid ahv Ergo käsikirja dešifreerijaks, ning varustades trükise teadusilmeliste allmärkuste ja tõendusliku pildimaterjaliga, mille eesmärk on ilmsesti paljastada fiktsioonimaailma kunstlikkust. Seesugused tekstisisesed variatsioonid (eelnimetatutele lisaks veel pöördumised lugeja poole, jutustamisaja ja jutustatava loo sündmuste aja lahknemine, sümboolsed nime- ja sõnamängud), mis muudavad narratiivi enesele osutavaks, aitavad ühtlasi kinnistada autori allegoorilisi taotlusi. Võrreldes „Esimese päevaga“¹ on „Ahvide pasteedi“ eksperimentaalsed püüdlused tunduvalt tagasihoidlikumad, kuid siingi võib täheldada mängulisi otsinguid ja vormilisi lisandusi, mis muudavad teksti fiktsionaalset loomust.

Allegooriline lugemismudel

Lugeja ei leia Tootseni tekstist päris maailma ümberpaigutamist postapokalüptilisse tulevikku või alternatiivajaloolisse olevikku, vaid pigem kogeb kummastavat lugu, mis mõjub meile tuttava maailma allegoorilise võrdpildina. Tootseni teksti eksplitsiitne omadus on just nimelt allegooria, mille puhul tähendused ei peitu niivõrd kujutatud sündmustikus ja tegelassuhetes, vaid asetsevad kuskil väljaspool tekstuaalset maailma. Teadupärast allegooria ühendabki sümmeetrilisel viisil kaht maailma – tekstuaalset jutumaailma ja ekstratekstuaalset välismaailma. Kuna otsesõnu öelda ei ole kunstiliselt pingestav, konstrueeritakse allegooriline lugu otsesõnalise ja kujundliku tähenduse erinevuse pinnalt eesmärgiga lausuda „midagi muud“², enamasti vihjatakse analoogia alusel mõnele referentsiaalselt tuttavale olukorrale või nähtusele.

Nii võib Tootseni romaanist avastada ideoloogiliselt laetud värvide paleti, kus pruun-, puna- ja siniahvide leerid viitavad möödunud sajandi Eesti riigikorra ja mõtteviisi muutustele, mis tõepoolest moodustavad kokku paraja pasteedi. Näiteks Ergo onud, seeniorpärdikud Undo ja Redo (teravmeelne nimemäng autorilt!) näivad kehastavat ajaloolist nostalgiat: esimene meenutab heldinult punaahvide aega, teine kiidab vaimustunult siniahvide tulekut. Neid tekstis vilksatavaid ilmavaateid ja väärtushoiakuid lugejal ilmselt terviklikuks puslepildiks paika seada ei õnnestu. Selleks on allegooria liialt ambivalentne väljendusviis, mis pakub mõttetegevuseks vajalikku ruumi ning hoiab teksti dialektiliselt muutuvana.

Ühtlasi on allegooriale kui modaalsele jutustamisstrateegiale omane lugeja suurem hoiakulisus – inimlik positsioon, millelt lähtudes leiab aset välise maailma epistemoloogiline kompamine. Tootseni teose kallale asunud lugeja pole mitte lihtsalt teksti vastuvõtja, vaid osa selle allegoorilisest struktuurist ehk „tähistamise metasemantilisest süsteemist“³, mille tõlgendamine nõuab analüütilist aktiivsust. Et lugejana mitte takerduda metafooride irratsionaalsesse rägastikku, vaid tuvastada see väljaspool teksti asuv „teine“ (allos), mis võimaldab lugemisel liikuda mõistmisühtsuse suunas, on vajalik hoida „süsteem“ tõlgenduslikult läbipaistvana, sealjuures piirata kaldumist fantastikasse. Allegooria on kõige rohkem kriitilist teadvustamist nõudev jutustamisviis, mis kuulub saladust ja varjatust oluliseks pidavate mõttetraditsioonide hulka. Allegoorilises tekstis peitub sageli mõõtmatu üldistusjõud ja ammendamatu variatiivsus, seega tohutu tõlgenduslik potentsiaal. Mis peitub Tootseni tekstis?

Kolonialistlik kaksikmaailm

Tootsen loob võrdpilte kahe liigi – inimeste ja ahvide – hierarhilisest koos­eksistentsist. Lugejale avaneb kolonialistlik kaksikmaailm, mis on pungil diskrimineerimist. Selline isanda ja orja suhte läbimängimine mõjub eri epohhidest tuttava klassivõitlusena: senjöör ja vasall, mõisnik ja pärisori, omanik ja tööline jne. Ühelt poolt valdab ahvimassi soov olla kõiges inimeste moodi, tegutseda kasulikult, teenida inimühiskonda, pugeda ja lasta end alandada heakskiidu nimel; teiselt poolt, kuid seda vaid üksikute isendite näitel, ilmutab end tung vabaks saada ning näidata enda kui indiviidi sõltumatust. Mitte siirduda liigilise hübriidsuse ohtlikule rajale, mis toob ahvlastele kaasa inimeste hädad ja pahed (nt haigused, vaenu- ja vihatunde), vaid leida oma iidsed juured ja tegelik kutsumus. Inimeste ja ahvide maailmavaatelisel konfliktil kogu romaani sisuline dünaamika üldjoontes põhinebki. Arusaadavalt on see konflikt esitatud palju nüansirikkamalt, sünesteetiliselt mitmekesisemalt.

Minajutustaja Ergo on esialgu n-ö tavaline ahv tänavalt, hiljem juba kirjaoskajast erudeeritud dissident, kes on pagendatud Surnute saarele. Ergot valdab kustumatu vabadusiha ja seiklustung, soov pääseda piirangutest ja keeldudest, vajadus küsida asjade otstarbe ja mõttekuse järele – ühele ahviisendile ei ole see sugugi kohane. Mõistagi seab vastanduv ilmavaade protagonisti teele rohkesti katsumusi, millest pihtides ei varja ta oma negatiivseid emotsioone, mis on ajendatud kokkupuudetest inimrassiga alates juba varastest pärdikuaastatest. Kaksikliigilises maailmas jääb ahvide rolliks vait olla ja edasi teenida, paratamatult ka inimpahede labürinti takerduda (millele näib viitavat ka romaani kaanekujundus).

Kuigi Ergo ahvinatuur võib mõjuda mõneti karikatuursena, on temas ometi aimatav inimolemuse keerukus ja varjundirohkus. Allegoorilise tegelas­kujuna esindab Ergo ausust ja väärikust, vastandudes omamoodi ideaalkujuna pahede impeeriumile. Ent Ergo pihtimus – isiklikust saatusest kõnelev lugu – on laiemal skaalal avaliku sfääri ja ühiskonnaelu kriitika. Ergo kui indiviid on suhestatud poliitilise, seeläbi ka ideoloogilise sfääriga, paljastades süsteemi surve oma liikmetele ning inimese kui domineeriva liigi omakasupüüdlikkuse ja silmakirjalikkuse, aga ka inimeste hirmu ahvirassi ees. Kuigi ahvist inimese kasvatamine on selles sootsiumis näiliselt lubatud, püüab kõrgem rass inimeseks olemise saladusi ja tarkusi, eriti just lugemist-kirjutamist alamliigi eest kiivalt varjata. Ahv jäägu ikka ahviks ja leppigu sellega.

Ahvlus kui norm

Ahvide osaks selles hübriidsootsiumis jääb vaid inimesi ahvida: mõõdupuuks on madalad standardid ja tühised normid, selleks et olla isendina märkamatu. Normatiivid on pühad nii ahviaias kui ka -koolis, kus käib pidev hindamine ja pingeritta seadmine: vile jagab siin käske ja stopper mõõdab tulemusi. Aktiivsust (loe: huvi) ei premeerita, vaid karistatakse, kuid passimine ja vaikimine on soositud. Nalja tegemine on hoopistükkis kurjast, sest nalja tehes võib ahv taandareneda kõkutavaks pärdikuks, kes kõige üle vaid imestab. Kool, nagu loost selgub, on topiste vabrik ja ükski normaalne ahv ei tohi olla enamat kui topis.

Peategelase vaates tähendab kool alandusi ja mõnitusi, mida inimeseks saamise müsteeriumis tuleb taluda. Häbi, kahetsus ja viha on tundekomplekt, mida Ergo kooliaastatel endasse kogub, tõdedes: „Koolid on natuke nagu need inimesekssaamise kiriku kloostrid, kus ahvid iseennast verele peksavad või isegi oma saba maha raiuvad, et inimlikkuse saladustest sotti saada“ (lk 48–49). Kas ei meenuta see hoiak Jaan Oksa koolimõnitust tema kunagisest novellist „Tume inimeselaps“: „Kõik, mis [koolitoas] pakuti, oli vähetark, küllalt mõttetu ja paiguti rumal“?⁴

Romaani ühiskonnakriitiline agenda juhib tähelepanu tundlikele probleemidele. Ergo suust lendu lastud kriitikanooled tabavad haridusasutusi ja kaitsestruktuure, naeruvääristavad eeskätt neid tegevusi (nt drillimine koolis ja armees), kus kodanikud peavad ohverdama oma aja ja siira huvi. Kuigi lugu on esitatud ühe indiviidi elukäiguna, käib jutu moraal pigem avaliku sfääri pihta, avanedes nii poliitilisel, ühiskondlikul kui ka ajaloolisel pinnal. Ühiskonnaelu kõverpeeglist heidab autor omakorda imestava pilgu inimelu suunas, paljastades selle absurdse süvastruktuuri. Inimloomuse pahelisust ja ebatäiuslikkust materdades kõlab teksti põhitoonina kriitika antropotsentristliku – inimest looduse kroonijuveeliks pidava – mõtteviisi pihta. Valitsev inimrass lükkab kõrvale alternatiivse arengualge ning loob kujutluspildi enese võimuloleku vältimatusest.

Ahvluse paljastamine

Allteksti kombates võib lugeja jõuda küsimuseni: kas ahvlus ei ole mitte meie ühiskonna normaalsus? Ebaviisakus liikluses (liiklusahvid), lohakus tööpostil (kiir- ja odavtööahvid), hoolimatus looduse suhtes (rüüste- ja reostus­ahvid), õelus ja ülbus suhtumises teistesse (egoahvid) – need ja paljud teised on ju kõigile tuttavad ahvluse vormid. Sedasorti ahvid kehastavad rumalust ja võhiklikkust. Kuna nad on matkijad, siis puudub neil pahatihti algatusvõime ja paindlik mõttetegevus. Tegutsedes sunnitult või mõtlematult, ei tunne nad ka kohustust vastutada.

Meenub nõukogudeaegne Juku-anekdoot, kus õpetaja küsib lastelt, kust elektrit saadakse, ja saab Jukult vastuseks, et loomaaiast. Juku selgitus pärineb omakorda isalt, kes elektrikatkestuse puhul tavatses öelda: „Kuradi ahvid, jälle võtsid voolu ära.“ Kas meil on aimu, millest meie ühiskond ahvluse tõttu ilma jääb? Kas meie ühiskonnaelu institutsioonid vajaksid inimlikkuse kontrolli, et piirata ahvluse levikut?

Tootsen näib romaanis jõudvat tõdemuseni, et ahvid on siinsamas meie keskel: nad on märkamatult asendanud paljud pärisinimesed. Sedasorti tegelinskid käivad inimeste hulgas, mask ees („burka näos“ või „tuukriülikond seljas“), töötavad tähtsatel ametipostidel, pälvivad autasusid ja teenetemärke, ja keegi ei kahtlusta midagi. Ahvlus on teatraalne mask, mille kandmine inimühiskonnas on ootuspärane ja möödapääsmatu, isegi kohustuslik. Selle maski varjus võib teenida valet ja pettust, toita oma võimuahnust ja salata silmakirjalikkust ning väljendada rahulolematust kõigi ja kõigega. Just sellisena ahvlusest väljakasvanud minajutustaja inimloomust kirjeldabki: „Inimene tunnebki kogu aeg nii, nagu oleks ta valel teel. Valesti riides. Vales autos. Vales majas. Vales linnas. [—] Vale naisega. [—] Vale mehega“ (lk 178).

„Ahvide pasteet“ ei paku prohvetlikku sõnumikuulutust ega prognostilist tulevikuvisiooni, vaid tuletab oma vaimukate paradokside kaudu meelde eksistentsi alusväärtusi ja põhitõdesid. Ikka seda põhilist, mis inimest ülendab ja õilistab, tasahilju moraliseerival viisilgi. Kuigi romaani intellektuaalne hoiak võib tekitada lugejas tajumuse, et see kõneleb millestki spetsiifilisest, mis tabab tõde, siis pigem näib, et tõe ja moraali, fakti ja väärtushoiaku, kindla- ja paljutähenduslikkuse vaheline eraldusjoon on tekstis tühistatud. Tootseni romaan järgib kahe tasandi – subjektiivse fantaasia (sisemise) ja objektiivse referentsiaalsuse (välimise) – koherentsuse põhimõtet, rõhutades sealjuures nende tasandite taandamatut erinevust ja lahutatust, nende suhte pidevat nihestatust. „Ahvide pasteet“ eeldab pigem spetsiifilist lugemisviisi, selle õige, s.t rahuldust ja naudingut pakkuv vastuvõtt on suuresti tõlgenduslik aktsioon, kus lugejal on lakkamatult võimalus avastada peenemaid ja kavalamaid tähendusi, luua tekstiga familiaarsem suhe. Tootseni romaan asetab lugeja enesest teadevoleku positsiooni, mistõttu teost võib vaadelda kui proovikivi, testimaks lugeja interpretatiivset jõudu.

1 Vt Jaak Tomberg, Kirjandus kui käekakatsutav kogemus. – Sirp 10. II 2017.

2 Janek Kraavi, Postsõnastik: allegooria. – Sirp 4. IV 2012.

3 Gayatri Chakravorty Spivak, Thoughts on the Principle of Allegory. – Genre 1972, nr 5, lk 348.

4 Jaan Oks, Tume inimeselaps. Novellid. Siuru, 1918, lk 29.