Ära vaata lätlasele silma

Läti uue luule loojad mõistavad vaimukalt ja valjult lajatada nii ühiskonnale kui ka selle sammaldunud pimealade kaitsjaile. Samal ajal julgevad nad ka vaikida ja lasta valgusel langeda oma siseilma.

MARIA ESKO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Avavalss, häirivalt võluv võõras ulatab käe, sa oled väga teadlik sellest, kui higine su peopesa hetkel on, aga sa võtad selle käe ja loodad parimat ja juba oledki tema vastas, distants null, sulle öeldakse näiteks „tere“ või „kuidas läheb“, pole kindel, vastad midagi ja oled vaevalt jõudnud hakata mõtlema oma hingeõhule, kui saabub see õudne takt, mis käsib sul liigutada jalgu, mida sa küll mõnikord suudad koordineerida, aga see ei ole see kord, vähemasti ei pea sa juhtima, üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm, juba nagu sujuks, korraga meenub, et varvaste vahtimise asemel võiks kaaslasele otsa vaadata. Bļaģ.

Naljalt ei tule selle peale, et teine võib olla samasugune introvert nagu sina. Samasugune, aga täiesti teistsugune.1 Eestlast ja lätlast ei saa kokku lastagi, ilma et me end teisega võrdlema hakkaks, sest kõik on nii tuttav ja nii imelik, nagu vaataks peeglisse, aga seenes peaga. Võrdlused aitavad end teise suhtes paigutada, on vahel naljakad ja võivad olla huvitavad, kui nad jõuavad baashinnangute – parem/halvem, rohkem/vähem – tasandilt edasi. Et tegelikult ei ole ühtegi mõjuvat põhjust, miks me peaks tahtma teineteise moodi olla, on ehk huvitavamgi vaadata teineteise pilgu läbi midagi muud, kas või varbaid, mitte üksteisele silma, kui tantsusammud sellest nagunii sassi lähevad ja kui kuskil silmadest eemal on teada, mis toimub (Anna Auziņa, lk 23). Luule on suurepärane harjutusväljak.

Mänglevad ja nööklevad

Eelmine läti uue luule kogumik ilmus 1997. aastal2 ja selle värskeim tekst pärineb aastast 1985. Kogumiku noorima ja „Introvertide balli“ vanima autori sünniaastate vahele jääb ajavagu 1960–1973 ehk terve põlvkond segaduses isikuid, taasiseseisvumise ajal noori täiskasvanuid, kelle hingelaad meenutab kohati enneaegselt sündinud last / kes ärkab iga päev hull nagu koer / ja võitleb oma tuhmi isaga / aga õhtuti, nõrk selg vastu väljapääsmatust / variseb tema sülle kui närtsinud hüatsint / ja surub piinatud palge / niiske ja karvase ihu vastu / pudistades miskit luulest (Agnese Krivade, lk 83). Kahe luuleajastu vahel on enneaegseist endist saanud emad ja isad ning nende lapsedki üles kasvanud, suuresti ise, hirmude ja ärajäänud hellituste varjus (Katrīna Rudzīte, lk 115), poolvabade radikaalidena, kelles on hullus ja hellus igatahes olemas, aga jaotunud teisiti. KUI OLIN VÄIKE, OLID KÕIK VALUD SUURED / SUVI OLI VALUS, KUI SIPELGAS HAMMUSTAS / VÕI KUI EMA LIIGA KAUA KODUST ÄRA OLI / LIIGA KAUA OODATA OLI VALUS, ALATASA PIDI / MIDAGI VÄLJA MÕTLEMA, ET EI PEAKS VALUST MÕTLEMA (Agnese Rutkēviča, lk 170).

Nad on oma kimbatuses vanematele elu eest tänulikud, isegi lihtsa „Kruvikeeraja“ abil võib õhtu kujuneda imeliseks. [—] Samal õhtul pisut hiljem sai alguse sinugi elu, sest räbaldunud nahkdiivanil ühe sõbra korteris panid vanemad su hakkama (Krišjānis Zeļģis, lk 151), aga mitte nii tänulikud, et neist eeskuju võtta: jutustasin et minu lapsepõlv / olid šlaagrid pulmad / ja Jeesus / ta võttis / viljastumisvastase / tableti / jõi vermutit peale / ja ütles täis suuga mhmh / siis me armatsesime (Zeļģis, lk 157). Nõukogude aega mittemäletav põlvkond on õppinud tundma sõna „muster“ ennekõike piltlikus, hoiatavas tähenduses, millenagi, mida nad kardavad jätkata, nii kord oma tütrele jutustan nagu ema mulle rääkis komnoortest / ameerika nätsudest, välislätlastest ja dedmorozidest // mine võta kinni, kelle jaoks seda minevikku kanname kaasas / ja tema vaeseke tõmbleb ja tõmbleb agoonia küüsis (Alise Zariņa, lk 225).

Noh, olgem ausad, ka 1970ndatel sündinud poeedid tegelevad uues antoloogias kõige muuga peale oma vanemate põlvkonda ahistanud väärtuste viljelemise. Neil puudub maniakaalne vajadus vormiga iluleda, nad parema meelega mänglevad ja nööklevad, vaatlevad oma vanemaid ülihea keeletunnetusega ja igasuguse pühalikkuseta: kui Auziņa kirjutab meie emad on nõiad / köögis pimedas kütavad pliiti nagu päris põrgus / ja keedavad midagi (lk 35), vastab Kārlis Vērdiņš talle meie isad on ratsionalisaatorid / koort vahustavad puuriga / vineerist löövad püsti väikse maja / samas kokku tinutavad kanajala (lk 47).

Kārlis Vērdiņš, Inga Gaile, Contra ja Arvis Viguls 12. XII Tallinnas läti uue luule antoloogia „Introvertide ball“ esitlusel.

Vallo Kalvik / Hea Lugu

Süda läheb paheliselt soojaks, kui Vērdiņš kallimaga voodis sõjamehi mängides kahe lõigu jooksul tosinast tabust tankiga üle sõidab (lk 40), või kui Inga Gaile näitab täpselt, kuidas tublid tüdrukud ei räägi ega mõtle (sest tublid tüdrukud ei räägi ega mõtle) – mu sokid nii väga ihaldavad sind / su jalgu, tagumikku, riista, / su külmade käte puudutust (lk 257) – ja jõuab sama tekstiga Rumbulasse, august välja roninud, kehalise õpetaja kabinetis kumminuudiga pekstud, / vangla duširuumis kepitud, kuulihaav peas, kuulihaav ema peas, seega / sama hea kui nälga surnud, surnud prantsatusest vastu maad tollases / Moskva rajoonis, surnud kurbusest, lamades sängis, suutmata tõusta, / tundes, kuis puudub hing (lk 258) ja tema sõnade kaudu on see teekond kuidagi väga loogiline, ehkki ääretult valus. Rahu ainult rahu / Valus znatšit elus (Madara Gruntmane, lk 147).

Sõnakasutuselt on mänglejad ja nööklejad sedavõrd vahedad ja pidurdamatud, et ei anna keelepuritaanidele mahti ühe „eksimuse“ peale saagi garaažist väljagi tõmmata, kui juba on keegi kuskil veel suurema pahandusega hakkama saanud. Iseäranis (kuri)kuulsaks on selle poolest saanud Krivade, kelle debüütkogu ümber puhkes 2007. aastal koguni skandaalike. Krivade luuletust „ou“ (lk 87), milles sulanduvad pühalik ja ropp leksika, õndsad ja bljaad, teab küllap iga lätlane. Veel suurem skandaal puhkes aastal 2015, kui üks õpetaja söandas luuletust kirjanduse tunnis analüüsida ja talle tehtud noomitusest vallandus ülemaailmne tõlkeaktsioon.3

Heitlikud majakad

Läti uue luule loojad mõistavad lajatada vaimukalt, vajaduse korral valjult nii ühiskonnale kui ka selle sammaldunud pimealade kaitsjaile. Samal ajal julgevad nad vaikida ja lasta valgusel langeda oma siseilma igasse nurka. Valgus ja pimedus, vaikus ja selle vastandid paistavadki olevat põhilised majakad, mis näitavad, kuhu liikuda, kes tantsides, juukseid vehkides, trampides jalgu (Auziņa, lk 26), kes vantsides, aeglasemalt / Kui oleks / Liikluseeskirjade järgi / kohane (Rutkēviča, lk 164). Ühtegi lugejat kindlasti ei üllata, et lätlaste maailmataju struktureerivad meile väga tuttavad vastandlikud elemendid, nagu päike, mis põletab taevavõlvile ronides kaloreid / kuid õhtuti lahkub tippspordist (Jānis Tomašs, lk 241), ja vihm, mis trummeldab rusikatega aknalauale / lööb päeva rütmi segi / taob iga sekundi kui naela ihusse (lk 242) – mõistagi on mõlemaid enamasti kas liiga vähe või liiga palju –, nagu öö ja päev: See juhtus augustis: päeva kildudest korjas öö kokku / peegli, sest miski muu, ainsakski hetkeks, ei hoidnud meid koos (Artis Ostups, lk 216).

Valguse esmane ülesanne on pakkuda tröösti, kui öös keegi karjub, mitte mina, kuid kähinal virgun, / ainult, palun, las täna öösel jääb põlema valgus (Arvis Viguls, lk 267), aga mitte lõplikku pidepunkti, on taevas palju valgust, vaid hüübinud muster; ei saa end sinna sisse kirjutada ega välja harutada (Raimonds Ķirķis, lk 96), mõnikord on vaja selguse saabumiseks hoopis valguse puudumist, nii hirmus kui see ka poleks. Ikka imetlenud / pimedusse peidetut, ise seal jälle toibunud, iga kord / ehmun siiski päriselt nagu laps, kes ärganud / halvast unenäost (Henriks Eliass Zēgners, lk 127).

Iga enesest natukegi lugu pidav introvert teab omast käest, et on kordi, mil rõõmustad, / et kutsutud külalisi ei tule, / ja vaiba valad veiniga / üle sa ise (Toms Treibergs, lk 177), aga ühel hetkel tekib ikka vajadus leida aeg ja ruum, kus teine mina / vaatab / teist sind; / ja seal, / täpselt nii nagu siin, / teine sina / vastab pilgule (Ernštreits, lk 71). Ses hetkes ei tarvitse alati sõnu otsida, sest hetkest saavad kõik me sõnad / ääreni täis / ja peab vaikima, / sest ei suuda ei tõsta / ega hoida (Liepa Rūce, lk 194), sest ei ole märke, mis looksid keele, milles teineteisemõistmine oleks täielik või sinnakanti (Ingmāra Balode, lk 57). Ehkki mõni vaikus tõotab halba ja sunnib küsima kõige raskemaid küsimusi, kas said aru, mis hetkel me loobusime rääkimast (Krivade, lk 82).

Majakad on meie mail heitlikud, mistõttu ei saa nende vahel valida, nende vahelt tuleb uuristada teed kõhutunde järgi. Töö käigus võib juhtuda, et vastandid hakkavad iseenesest ühilduma, neist saab tunnetuste kontrapunkt, paradiis kontserdil pimedas keldris ja keset ääretut põldu, / kui sa liigud vaevata ja iga heli on meeleheitlik jõud, / ja sügaval pehmes toolis, kui klaver tuleb sisse / ja sa saad korraga õnnetuks ja jube rõõmsaks (Zēgners, lk 125). Ka kõige aeglasema taibuga siilile on selge, et kaks introverti ei saa nii üüratu diapasooniga mängumaal näha sama asja ühtemoodi. Kusagil kahe pilgu vahel leiavad nii vaikus, mittevaikus, valgus kui ka pimedus lisatasandeid, tekib õdusalt veider side, mis tuleb ehk kõige tuntavamalt välja siis, kui ei ürita kramplikult teisele otsa vahtida. Välja arvatud muidugi juhul, kui teine sulle vastu vaatab, öelgu nad mis tahes ühte suunda vaatamisest (Zariņa, lk 223).

Tõhus udupasun

„Introvertide ballis“ ajab üks tabav ütlus teist taga ja neid võiks tõesti lõputult kontekstist välja lõigata ja kokku kleepida nagu anonüümkirja, aga austusest lugejate silmanägemise ning nende suurepäraste tekstide autorite ja eestindajate vastu soovitan jätkata tutvust läti uuema luule saadikutega juba antoloogias, kus kõik sõnad on omal kohal. Et kõik 18 võluvat võõrast omakorda Läti kirjandusmaastikule paigutada, on raamat varustatud kirjanduskriitiku Anda Baklāne ülevaatliku eessõnaga „Teed udust välja“. Antoloogia juhatab sisse Contra eeleessõna „Lätile lähemale“, kus ta selgitab autorite ja tekstide valikut, milles on lähtunud nii Läti luuleskeene jõujoontest, omaenda maitsest ja tekstide tõlgitavusest kui ka sellest, mis võiks eesti lugejale huvi pakkuda. Peaaegu kõik kogumiku tekstid on tõlkinud Contra, Katrīna Rudzīte tekstid Mikk Grīns.

Mõlema tõlkija tööd on siiralt nauditav lugeda ja selline asi on võimalik ainult siis, kui tõlkija ise on oma tööd nautinud. Contra ja Mikk on teinud kõik selleks, et elada oma autoritesse sisse ja vaadata välja nende pilgu läbi. Tõlgetesse on võimalik kaduda, tõlkija täiesti unustada – see on kõige kurvem ja kõige parem asi, mida tõlkija töö kohta öelda saab. Contra enda eksimatult äratuntav luulekeel lekib küll vormi sunnil paari hoogsamasse luuletusse, milles leidub lööklaulu elementi, aga need äratundmishetked moodustavad sisekaemuslike tekstidega meeldivalt rõhutatud contraste, mis teevad antoloogias tervikuna pigem rõõmu. Kinnitan värskest kogemusest, et „Introvertide balli“ lugedes on soovi korral võimalik tunda enam-vähem kõiki tundeid, mida Balti spektrijoon pakub, tuleb ainult ületada kujundusega seotud oda mokas4 ja kaant kergitada – algus on tehtud!

1 Meenutame heanaaberliku kadedusega geniaalset introverdikampaaniat. Vt Hannes Korjus, Kuidas läheb läti raamatul? – Sirp 20. VII 2018.

2 Läti uuema luule valimik. Koost Knuts Skujenieks ja Guntars Godiņš. Eesti Raamat, 1997.

3 Lühikese kokkuvõtte neist poleemikaist leiab „Introvertide ballis“ Anda Baklāne eessõnast (lk 13-14). Vt ka Nicolas Auzanneau, Agnese Krivade „Oo“. Tõlkijad aktsioonis. Tlk Maria Esko. – Tõlkija Hääl, 2016, nr 4, lk 151–160.

4 Läti keeles „sääse piinad“. Leid Contra koostatud raamatust „Kuram, vedas! Kuram vedas? Veider läti-eesti-läti sõnaraamat“ (Helios, 2022, lk 14). „Introvertide balli“ kujundus toimib minu arvates ainult tragi-iroonilise naljana, sest kui tuleks nimetada maailma kõige maitsekama ja läbimõelduma kujundusega raamat, valiksin ülisuure tõenäosusega lätlase töö. Antoloogia esitlusel selgitas kirjastaja, et väikesed tahmajäljed kummaliste fontidega punavalgel kaanel on introverdid, kes mõnulevad endasugustele mõeldud ballil: igaüks omas mullis, üksi, kaksi või mitmekesi. Mõte on armas ning tuleb raamatu sees valgetel vahelehtedel ka kenasti välja, aga selle ära tabamiseks peaks inimene kaantest kaugemale jõudma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht