Arvo Valton 14. XII 1935 – 26. VII 2024

Arvo Valton (kodanikunimega Vallikivi) sündis 14. jõulukuul 1935. aastal Märjamaal Hiiu päritolu ettevõtja Waltoni peres. Aastail 1949–1954 oli ta koos perekonnaga küüditatud Siberisse, kus murdis end Novosibirski ja Magadani oblastis keskhariduseni, õppis 1954–1959 Tallinna Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas mäeinsenerina, töötas Maardus ja Tallinna Mõõduriistade Tehases ja lõpetas selle kõrvalt Kinoinstituudi kaugõppe filmidramaturgina. Alates 1965. aastast oli Valton Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastail 1975–1988 töötas ta Tallinnfilmis toimetajana, ent suure osa oma elust oli vabakutseline kirjanik.

Mitmekülgne, igas žanris kätt proovinud Arvo Valton kuulub vägilaste hulka. Temast sai juba 1960. aastail üks eesti tuntumaid ja loetumaid kirjanikke, kõigepealt meisterliku novellistina, proosauuendajana, kes kujutas kriitiliselt ja groteskselt rutiinse elu bürokraatlikku jaburust ja võõrandumise tragikoomikat; romaanižanri juurde tuli ta mõnevõrra hiljem. Valtonit on hinnatud kui kafkaliku absurdi viljelejat ja eesti eksistentsialismi tähtsat esindajat, kes esitas ametlikule ideoloogiale metoodilise väljakutse ega kartnud kiusamise tagajärgi. Tema „Kaheksa jaapanlannat“ (1968), „Sõnumitooja“ (1972), „Pööriöö külaskäik“ (1974), „Läbi unemaastike“ (1975) ja „Mustamäe armastus“ (1978) on eesti lühiproosa kuld. Nii üleajalise mõistujutuna kui ka ajalise allegooriana on loetav tema filosoofiline romaan „Tee lõpmatuse teise otsa“ (1978), sürrealismi kaldub „Arvid Silberi maailmareis“ (1984), kus armastus ja aegruum aina avarduvad. Eluloolist romaani „Masendus ja lootus“ (1989) on nimetatud koguni küüditatute entsüklopeediaks. Eesti Kinoliidu liige ja filmimees Valton on eestlaste ühisteadvusse kirjutanud end „Viimse reliikvia“ algstsenaristina.

Arvo Valtoni loomejõud ei raugenud ka kõrges vanuses, vaheldumisi tuli trükist nii uusi kui ka saatesõnade ja kommentaaridega varustatud kogutud teoseid, mis on jõudnud rekordilise XXXI köiteni. Tema teoseid on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde.

Valtoni teisitimõtlev poliitiline tegevus ei olnud lahus tema loojamõttest. 1980. aastal oli ta üks 40 kirja organisaatoreid, kes ei taganenud vastupanust ega vastutustundest ka järgnenud reaktsiooni survel. Mäeinseneri haridus ja teadmised tulid kasuks fosforiidikaevanduste vastu võitlemisel, seejärel sai temast jõuline Eesti Vabariigi taastaja loomeliitude ühenduses, Eesti Kongressis, Eesti Komitees, Isamaaliidus ja riigikogus. Ent Valtonil jätkus jõudu veel paljudes ettevõtmistes kaasalöömiseks, olgu asutajana, taasasutajana või aktivistina. Viimastel aastakümnetel kujunes temast soome-ugri hõimuliikumise süda, tema viljakal vahendamisel tõlkija või korraldajana on eesti keelde jõudnud umbes 70 sugulasrahvaste teost ning tema innustusel tõlgiti nendesse keeltesse ka eesti kirjandust.

Arvo Valtonile on osaks saanud rohkesti tunnustusi, neist olulisemad Valgetähe III klassi teenetemärk, Riigivapi III klassi teenetemärk, Prantsusmaa kirjanduse ja kunstide orden, Udmurdi Vabariigi kultuuritegelase aunimetus ning Handi-Mansi rahvusringkonna aumärk. Ta on olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ja pälvinud ka Rahvusmõtte auhinna. Tänavu tunnustas Eesti Vabariik teda kultuuripreemiaga elutöö eest.

Üks kivi eesti kultuuri vallist on Arvo Valtoni lahkumisega langenud, kuid tema looming ja elutöö jäävad.

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kirjandusmuuseum

Karl Ristikivi Selts

Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut

Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Eesti Rahva Muuseum