Endast suurema teenistuses

Johanna Venho teosed tasub ette võtta nii kirjanduslike elulugude huvilistel kui ka neil, kes otsivad raamatutest ennekõike keelenaudingut.

PEEP EHASALU

Paistab, et Johanna Venho on kirjanikuna pühendunud niisugustele inimestele, kes on oma elu pühendanud millegi endast suurema teenimisele. Mõlemad eesti keelde jõudnud Venho teosed, nii romaan Sylvi Kekkosest (algupärand 2019) kui ka Tove Janssonist (2021) rääkiv „Sügisraamat“, osutavad autori sügavale sisseelamisvõimele ja oskusele teha oma kangelannade hääl enda omaks. Või vastu­pidi.

Kahe romaani ülesehitus on sarnane. Mõlemat lugu kannab kriitilisse elu­perioodi asetatud peategelase sisekaemus: „Esimeses naises“ kõlab minavormis monoloog, „Sügisraamatus“ vahendab tegelase sisekõnet kõike­teadev jutustaja. Mõtisklusi katkestavad lühemad peatükid, kus heidetakse peategelasele kõrvaltegelase pilk.

Augustis 1966 pakib Sylvi Kekkonen (1900–1974) autosse vanad päevaraamatud ja paari päeva toidumoona ning sõidab maale, et suvekodu vaikuses leinata hiljuti jäädavalt lahkunud head sõpra kirjanik Marja-Liisa Vartiot (1924–1966). Alguse saab pikk jutuajamine kujuteldava sõbraga, õigupoolest tuline vestlus varalahkunud sõbraga.

Selliselt, päevikuvormis, ehitab Johanna Venho üles Sylvi Kekkose maailma, milline see oleks võinud olla aastal 1966 tollase riigi esimese naise ehk presidendi abikaasa tagasivaates. Venho on teinud hiiglasliku taustatöö arhiivides ja intervjueerinud prototüübi kaasaegseid, muu hulgas sai ta raamatu avaldamiseks Urho Kaleva Kekkose omaste heakskiidu. Hääl, mis tekstist lugejani kandub, on veenvalt Sylvi Kekkose oma. Samamoodi luges ennast sisse Eino Leino ellu ja kirjutas meistri häälega Hannu Mäkelä romaanis „Meister“, mis võitis 1995. aastal Finlandia auhinna. „Esimene naine“ kandideeris Finlandia auhinnale 2019. aastal.

„Rääkige palun, kuidas teist sai see, kes te olete, kuidas te oskasite kõike, mida tegite. Tahaksin ka kuulda, kuidas teiesugune kogenud inimene sai üle ema surmast. Kuidas sellest võib üle saada? Kuidas on elada maailmas ilma emata? Olen kahekümneaastane“ – need küsimused on „Sügisraamatus“ (lk 34) saatnud Tove Janssonile (1914–2001) kirja teel fiktiivne Maria-nimeline tudeng. Maria kiri ajendab kunstniku ja kirjaniku möödanikku süüvima. Romaani olevik on 1991. aasta augustikuu, mil 77aastane Tove ja tema elukaaslane veedavad viimaseid suvepäevi Klovharul, kunstniku armastatud väikesaarel. Vanus sunnib suvesaarega lõplikult hüvasti jätma, Tove tagasivaated on kantud hüvastijätukurbusest. Ka Maria käib koos kaastudengitega korraks saarel, kuid tervitusest kaugemale ei jõua. Teine, sama põgus kohtumine Tovega leiab aset raamatu lõpus. Ülejäänud aja jälgib Maria saart kiikriga vastasrannalt, mõeldes enda ja imetletud Tove elu peale.

„Esimeses naises“ lõhuvad Sylvi minajutustuse skulptor Essi Renvalli mõlgutused. Ta töötab Sylvi kuju kallal, kuid ei leia kuidagi sellele õiget vormi. Venho oleks justnagu kirjeldanud oma raskusi kirjutamisel, asetades need skulptori mõtteisse: kuidas näidata korraga inimese haprust ja tugevust, kibeda koore all tuksuvat südameheadust ja elujanu?

Soome kirjanik Johanna Venho

  Veikko Somerpuro / WSOY

Kui skulptori sisemonoloog toetab peategelase kirjanduslikku portreteerimist, siis „Sügisromaani“ fiktiivne tudeng Maria paistab olevat rakendatud peamiselt jutustamistehnika teenistusse. Venho sõnul on tegemist tema alter ego’ga: ka tema oli nooruses Tove Janssoni loomingu ja kunstniku enese fänn. Nüüd oleks Venho justkui püüdnud oma kunagise mina romaani sisse kirjutada, kuid on loonud seejuures üsna kummastava fännikuju, kellest võiks karta ka verega kirjutatud sõnumeid ning imetlusobjekti röövimist. Õnneks piirdub Maria vaid tähelepaneliku vaatlemisega. Tema lugu on lihaks romaani luude küljes: tundub, et Maria-peatükkide ülesanne on rõhutada ennekõike Tove ajastu keerukust ning tõsta esile kummagi tegelase suhe emaga. Ometigi jäävad Maria mõtisklused Tove Janssoni päriselu kõrval mõnevõrra konstrueerituks.

Kahe teose kangelannasid ühendab ka kirjanikuamet. Kummalegi oli see justnagu teine, kõrvalisem roll: Sylvi oli ennekõike presidendi naine ja Tove alustas oma loometeekonda kunstnikuna.

Teatmikes tutvustatakse Sylvi Kekkost esmalt kirjaniku ja alles seejärel presidendi abikaasana. Paraku oli see Sylvi Kekkose eluajal teisiti: kõik nägid temas ennekõike Urho Kaleva Kekkose abikaasat, keda ei oodatud isegi kirjanike liidu koosolemistele, sest teised poleks saanud ennast presidendi abikaasa juuresolekult vabalt tunda. Iseseisev loominguline isiksus võib vähemastki rikki minna. Romaanist õhkuvast ebaõiglusest ja üksildusest hoolimata tajub lugeja Sylvi hingejõudu ja vaprust.

Tove Janssoni loomingu ja tema kunstile pühendatud eluga kursis lugeja leiab „Sügisraamatust“ vastuse nii muumide kui ka teiste tegelaste sünni kohta. End Tove Janssoni ellu põhjalikult sisse lugenud Venho toob lugejani liigutavad mälupildid ja kohati lausa dokumentaaljutustuse tema teekonnast oma käekirja ja kunstnikumina juurde. Romaanis peatub Tove pikemalt oma suhtel ema Hamiga ning püüab leida vastuse küsimusele: kuidas oli Hami ajal olla korraga naine, ema ja kunstnik?

Kuidas olla korraga riigi esimene naine, ema ja kirjanik? Sylvi läheb oma varalahkunud sõbrannaga kujuteldavat vestlust pidades kohati põlema ja ütleb välja, mida teise varjus elamine ja luhtunud lootused on talle maksma läinud, lööb aga alati selja sirgu ja täidab oma kohust. Üksindust on tal ometi keeruline varjata. Just üksindus ongi üks „Esimese naise“ kandvaid teemasid.

„Kui suur kergendus oli end alguses Urho varjus sisse seada! Kust ma oleksin pidanud aimama, kui üksildasena ma end seal aastate möödudes tundma hakkan, sellist asja ei oska inimene ette näha“ (lk 115). Teisal: „Ja enam ei mõista ma ka seda, miks nii paljud naised tahavad mõjuvõimsaid mehi, neid kõige enesekesksemaid. Seal on ju naisel ainult kaks võimalust: kas alla anda või võistelda. Mina ei ole tahtnud kumbagi teha, aga oma niši loomine on määranud mind üksindusse …“ (lk 130).

Üksindustunnet süvendasid UKK armuseiklused, mis jõudsid isegi ajakirjandusse. Riigi esimene naine endale seesuguseid vabadusi ei lubanud. Tärkava suhte oma aja kuulsaima südametemurdja Olavi Paavolaisega katkestas Sylvi enne riskipiirile jõudmist, naastes oma kohustusliku rolli juurde: „Mehe juurest tuleb alati naasta iseenda juurde“ (lk 172).

Tove Janssoni puhul aitas tema kunstnikuroll julgemalt iseenda juurde naasta ja/või endana püsida. Venho aitab lugejal neid valikuid mõista, aga laseb ka tunda Tovele heidetud kõõrdpilke, mida need esile kutsusid.

Venho romaanid räägivad küll Sylvi ja Tove elust, ent on loetavad ka ajastukirjeldusena, sissevaatena omaaegsesse poliitilisse ja kunstiellu. Venho iseloomustab mööda vilksatavaid tegelasi ja olukordi põgusalt vaid mõne pintslitõmbega, kuid neist joonistuvad äratuntavad ja üldinimlikud hetked.

Venho tuli kirjandusse luuletajana, tema esimene luulekogu ilmus 1998. aastal. Viisteist aastat hiljem (2003) ilmus tema esimene lastele kirjutatud raamat. Alles aastal 2011 jõudis ta esimese täiskasvanutele kirjutatud romaanini. Viljaka autorina on ta ühtviisi edukalt jätkanud kõigis žanrides. Mitmed kriitikud on rõhutanud tema kui luuletaja tundlikku keelt ja sisseelamisvõimet ka proosaloomingu puhul. Kai Aareleid, kelle keel on täpne, voogav ja kaunis nii omaenda loomingus kui ka tõlgetes, on Venho teoste eestindajana suurepärane valik. Nii et Venho raamatud tasub ette võtta nii kirjanduslike elulugude sõpradel kui ka neil, kes otsivad kirjandusest ennekõike keelenaudingut.