Hüvasti, vene autori preemia!

Eestis on hulk andekaid vene keeles kirjutavaid autoreid, kuid võimalusi nende tööd tunnustada on nüüd vähem kui seni.

KALLE KÄSPER

Eesti Kultuurkapitali iga-aastane venekeelse autori kirjandusauhind moondub alates sellest aastast kord kahe aasta jooksul väljaantavaks võõrkeelse kirjanduse auhinnaks. Kirjanduse sihtkapitali esimees Piret Viires põhjendas otsust sellega, et „.. viimasel ajal on nende teoste hulk, mille hulgast vene autorite žürii valima pidi, liiga ahtakeseks jäänud. Seetõttu hakkasid nominentide ja laureaatide seas aastast aastasse korduma ühed ja samad nimed“.¹

Kui tõsiselt seda seletust saab võtta?

„Ühed ja samad nimed“ on tegelikult üks nimi – Andrei Ivanov. Kõikide teiste sagedus pole kaugeltki nii suur ja on osalt tingitud sellest, et preemiatel on veider komme tõmmata ligi tuttavaid nimesid – eriti nende seast, keda žürii liikmed ise tunnevad. Kord „nominentuuri“ hulka sattunu võib olla üpris kindel, et leiab oma nime taas kandidaatide seast.

Kes kirjutavad?

Kas peale Andrei Ivanovi, Jelena Skulskaja, Marina Tervoneni, Igor Kotjuhi, P. I. Filimonovi, Larissa Joonase, Nikolai Karajevi, Ljudmilla Kazarjani ja Olga Titova – kui rääkida nendest, kes on saanud preemia – meil tõesti ühtki huvitavat täies loomejõus autorit pole?

Kas olete kuulnud näiteks sellistest poeetidest nagu Dmitri Krasnov ja Nikita Afanasjev? Krasnovi näol on tegemist originaalse luuletajaga, kes andis juba 2006. aastal välja luulekogu. Perioodikas ilmub tema luulet senini. Afanasjev on veel noor, tema esimene luulekogu ilmus tänavu, ja küllap lootis autor vaikselt, et see ka žürii tähelepanu äratab – kuid nägi vaid trääsa. Ometi on tegemist tugeva debüüdiga: raamatus on mitu luuletust, mida võivad kadestada ka auhinnatud luuletajad.

Kuid peale Krasnovi ja Afanasjevi on veel Marina Viktorova, Jelena Larina, Sofia-Elisaveta Katkova, Dan Rotar, Antipa Moltšun, Nikita Dubrovin, Daniil Ivaštšenko … Tõsi, mitte kõik nad pole jõudnud raamatuni, kuid eks see olegi raskesti teostatav unistus.

Võib-olla on asi selles, et auhindu jagatakse Tallinnas, aga meie vene luule keskuseks on kujunenud Tartu? Igal aastal leiab Tartus aset koguni kaks luulefestivali: Žukovski-nimeline ja nn maastikufestival.

Luuletajaid on veel, kõiki ma ei tea, kõigi looming mulle ei meeldi, kuid öelda, et ei leidu kedagi, keda nomineerida, on ilmne liialdus.

Proosaga on olukord muidugi keerulisem. Proosa nõuab aega, leivatöö kõrvalt romaani nii lihtsalt ei kirjuta. Selleks oleks hea kultuurkapitali toetus, aga kui palju meil on vene autoreid, kes on saanud aastastipendiumi? Pole siis ime, et viimasel kolmel aastal on preemia läinud Andrei Ivanovile. Ometi ei tähenda see, et talle polnuks alternatiivi!

Tartlanna Tatjana Sigalova, kes varem kirjutas Doxie varjunime all huvitavat, komplitseeritud luulet, läks mõni aeg tagasi üle proosale ja tema sulest on varjunime Manja Nork all ilmunud kaks romaani: „Anamor“ (2011) ja „Ühesugused Pierrot’d“ (2022). Viimane tõsteti esile kultuurkapitali aastaauhinna kandidaadina ja on ka täiesti selle vääriline. „Ühesugused Pierrot’d“ pole tavaline romaan, see on stilisatsioon, XX sajandi alguses moes olnud bulvariromaani paroodia, mis püüab edasi anda Venemaa hõbeajastu õhustikku. Sigalova on äärmiselt haritud autor, hõbeajastu luulet ja proosat tunneb ta hiilgavalt, ja tema vene keel on üks parimaid, mida ma viimasel ajal selles keeleruumis olen kohanud.

Ilja Prozorovit eesti lugeja teab: Prozorovi novelle on ilmunud Loomingus, Vikerkaares ja mujalgi. Tegemist on tõsise autoriga, kelle proosa peamisteks tunnusjoonteks on püüd tungida hinge sügavustesse ja poeetiline pihtimuslikkus. Prozorovi äärmiselt valulised, sageli teadvuse voolu laadis kirjutatud jutustused ja novellid pole küll kõik võrdselt õnnestunud, kuid nende seas leidub tõelisi meistriteoseid. Mõni aasta tagasi sattus Prozorov meie venekeelses ajakirjanduses arusaamatu, ülekohtuse rünnaku alla, kuid nagu tema viimati ilmunud novellid näitavad, on autor sellest katsumusest auga välja tulnud.

Tartu ülikooli doktorandi Irina Sisseikina Moskvas ilmunud romaan „Emake Anarhia“ (2012) Venemaa anarhistide liikumisest on huvitav ainuüksi teema poolest, kuid ka tasemelt professionaalne. Pärast Eestisse asumist on Sisseikina kirjutanud ja avaldanud nii luulet, lühiproosat kui ka näidendeid, mis samuti vääriksid äramärkimist.

Lõpuks olen minagi kirjutanud vene keeles nii luulet kui ka proosat ning minu loomingut on esitatud mitmele auhinnale kandideerima. Ühe auhinna olen isegi saanud – ent mitte Eestis.

Nii et pole venekeelsete teoste hulk nii „ahtake“ midagi, võin seda kinnitada ka oma žüriiliikme töökogemuse põhjal.²

Kuidas tunnustada elutööd?

Venekeelse autori kirjandusauhinda anti välja üle kahe kümnendi, alates 2001. aastast. Lausa hingusele see õnneks siiski läinud ei ole. Nagu Viires selgitab, on Eestis nüüdseks peale vene kirjanike ka teisi autoreid, kes kirjutavad võõrkeeles: statuudi muutmisega taheti anda ka neile võimalus kandideerida kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhinnale. Teisisõnu: vene keeles kirjutavad autorid hakkavad auhinnale kandideerima koos soome, ukraina jt keeltes kirjutavate autoritega.

Uuel statuudil on aga eelmisega võrreldes muidki erinevusi. Eesti Kultuurkapitali venekeelse autori kirjandusauhinnal oli nimelt täita veel üks missioon, mis kajastus ka nimetuses (auhind autorile, mitte teosele) ja statuudis. Seal polnud üheselt öeldud, et tegu peab olema raamatuga, vaid piisas sellest, kui teos on ilmunud ajakirjas või kogumikus. Auhinna võis määrata ka pikaajalise tegutsemise eest kirjanduse valdkonnas.

Uues statuudis on aga valimit kitsendatud: „Eesti võõrkeelse kirjanduse auhind määratakse kahe eelmise kalendriaasta jooksul esmatrükis ilmunud võõrkeelse kirjandusteose eest (luule, proosa, näitekirjandus, esseistika), mis on ilmunud eraldi väljaandena ja mille autor elab Eesti Vabariigis.“³

Mida teha vene keeles ilmunud mälestuste ja kirjandusteaduslike uurimustega, kui ühtki teist regulaarset vene kultuuri tunnustamise võimalust meil pole? Või mida teha entusiastidega, kes on pühendunud kirjandusele mõnel teisel viisil, näiteks andes välja ajakirja, ja kelle elutöö vääriks äramärkimist?

Kui Eesti venelastel oleksid kultuuriautonoomia õigused, võiksid nad organiseeruda ja ise auhindu välja anda, kuid autonoomiat neile võimaldatud pole ja üksikud metseenid, kes asutavad mõne preemia, harilikult kaua vastu ei pea.

Siin tuligi appi Eesti Kultuurikapitali venekeelse kirjanduse auhind.

Milles ikkagi asi?

Küsimus ei saa olla selles, et pole, keda venekeelse kirjanduse auhinnaga esile tõsta.

Meil on praegu suur kärpeaeg, kuid Piret Viires ei viita oma intervjuus ka sellele aspektile. Ja õigus ka, kultuurkapital on rikas asutus. Pealegi, võttes ühelt poolt ära, anti teisale juurde: venekeelse autori preemia asemel tekkis vahepeal varjusurmas olnud vabaauhind. Seevastu näiteks artikliauhind jäeti alles, ehkki artiklit luulekogu või romaaniga võrrelda pole just sünnis.

Niisiis tuleb teha järeldus, et venekeelse autori preemiat kitkuti muu hulgas põhjustel, mida võib nimetada poliitilisteks: Venemaa on meie vaenlane, järelikult on meie vaenlane ka vene kultuur.

Tegelikult on asi vastupidi. Vene kultuur pole meie vaenlane, vaid sõber – sõber, kes aitab meil endid paremini mõista. Sest ehkki me kõik oleme inimesed, oleme me väga erinevad, ja öelda, et meie oleme paremad kui venelased või et meie kultuur on parem kui vene kultuur, selleks peab olema väga rumal.

Praegu on vene kultuur keerulises olukorras. Drakoonilised seadused ja tsensuur on muutnud kirjutamise Venemaal raskeks ja isegi ohtlikuks. Ühed autorid istuvad sõjavastaste väljaastumiste pärast vangimajas, teised olid sunnitud põgenema kodumaalt. Vabalt kirjutada saab Venemaal üksnes sahtlisse.

Lihtne pole ka mujal elavatel vene kirjanikel: neid piinab südametunnistus. Ükskõik, mis maa kodanikud nad ka pole, vastutust hõimukaaslaste tegude eest tunnevad kõik. Ja südametunnistus on tugev stiimul tõeliseks loominguks – selliseks loominguks, mida riigivõim kardab.

Seepärast on tarvis vene kultuuri väljapool Venemaad toetada, mitte närvutada. Tehes kurja vene kultuurile, teeme me head Vene võimule, ja vastupidi.

1 Vt intervjuu Piret Viiresega: Pille-Riin Larm, Kirjandusauhinnad tulevad kevadel pisut teisiti. – Sirp 4. X 2024.

2 Vt Kalle Käsper, Vene kirjandus Eestis 2019. – Looming 2020, nr 6, lk 865–871.

3 https://www.kulka.ee/sihtkapitalid/kirjandus/aastapreemiad