Kingitus

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

URMAS VADI, kirjanik

Viimasel ajal olen küdenud oma raamatu ilmumise ootuses. Isegi seda lauset kirjutada on kuidagi tobe. Ühelt poolt sellepärast, et ei ole ilus uhkustada ja kodustest asjadest ei räägita! Ja teisest küljest on imelik ka sellepärast, et mis kõik maailmas toimub, aga mina mõtlen oma raamatust! Ent kui kõik inimesed maailmas loeksid ilukirjandust, siis oleks see kera meil palju ilusam ja rahulikum koht. Lugev inimene tavaliselt ei saada korda väga suuri lollusi ajal, kui ta loeb ja on kusagil tugitoolis või voodis, võib-olla mõni kohvi- või moositilk kukub linale või põlvele, aga ei midagi hullu.

Raamatu ilmumise või esietenduse eelne aeg on tõesti pinev ja painav, nii päeval kui öösel mõtled (kuigi, kas seda saabki mõtlemiseks nimetada, lihtsalt hämamiseks ehk?), et kuidas ta on seal trükikojas ja kas ikka kõik saab olema nii, nagu vaja, pärast on ikka midagi valesti. Nädal tagasi nägin sellist und, et kõik tundus justkui korras, aga siis hakkasin vaatama, et raamatu kaaned olid hirmus karvased! Väljendasin oma pettumust ja nõutust, aga trükikojast öeldi, et need saab ära ajada, kas pardli või žiletiga. Ja siis ma ajasin, aga uued karvad kasvasid tagasi juba enne, kui olin saanud tagakaanega ühele poole! Siis ärkasin keset ööd, magama enam ei jää, mingid lollid mõtted undavad peas. Kui valgeks läheb ja võiks tervitada päeva, oled juba väsinud. Teisest küljest on see aeg ka täiesti tühi. Ootad lihtsalt aja möödumist, nagu laps ootab oma vanemaid koju või sünnipäeva, uute töödega ei suuda alustada, justkui oleks mõlema käe otsas suur kohver, nii et midagi rohkemat enam haarata ei suuda.

Sel ajal on hea teha midagi täiesti suvalist, näiteks alustada remondiga, et mõte oleks kusagil mujal ja miski hoiaks tegevuses ja väsitaks. Õnneks ütles sel hetkel mu auto aku üles. Mul on oma vana Passatiga selline tõmbuv-tõukuv suhe: mina sind veel välja ei vaheta, aga sina sõidad edasi! Üldjoontes on see kokkulepe vett pidanud, aga on selge, et ma pole see mees, kes roniks igal vabal hetkel auto alla, kontrolliks õlitaset või mis veel! Aga nüüd siis see aku. Peale pikemat laadimist sain nii palju vurtsu sinna sisse, et masin käivitus. Sõitsin autopoodi, kus mõõdeti ja vaadati mu akut, siis vaadati mind ja imestati, et keegi sõidab aastast 2013 pärit akuga! Nüüd tuli uus osta, lisaks panin ka talverehvid alla, ja – mis veel – lasin autole keemilise pesu teha.

Selle enese üleskütmise juures on kõige häirivam, et pärast, kui raamat on ilmunud või esietendus ära olnud, tekib vaakum – enamasti tekib. Ja ma olen tähele pannud, et pole vahet, kas oled ise tulemusega rahul või jääb midagi kriipima, aga see vaakum tekib ikkagi. Ilmselt on asi selles, et oled enda arust nii palju pingutanud ja vaeva näinud ja eladki selle ühe sündmuse nimel: kui tuleb esietendus, kui ilmub raamat, siis! Aga mis siis saab? Ootad, et maailm pärast seda muutub, kuid on selge, et maailm ei muutu, sa ise kah ei muutu ja siis tõmmataksegi, või mis tõmmatakse, ma ise tõmban end vaakumisse nagu keedumuna pudelisse. Olen selle kohta veidi uurinud ja psühholoogid ütlevad, et selle asja nimi on saavutusjärgne stress, mille vastu aitab see, kui keskenduda protsessile, mitte tulemusele, ja siis ka see, kui teha ise endale kingitus. Umbes nii, et tuleb raamat välja, lähed reisile või ostad endale suure kreemitordi ja sööd selle üksi või koos sõpradega ära. Ma olen proovinud mõlemat. Aitab nii mõtlemine, et maailm jääb ikka selliseks, nagu ta oli, ja endale ka kingituste tegemine nagu Muhv tegi, sest eks me ise tea ikka kõige paremini, mida endale kirjutada ja kinkida!

Minul oli selleks kingituseks auto, millel on nüüd uus aku, uued talverehvid ja salong lõhnab, nagu oleksin sattunud nõudepesuvahend Fairy reklaami – justkui vanamees oleks armunud ja õitsema hakanud! Kujutasin ette, et lähen trükikotta raamatutele järele justnimelt puhta autoga nagu vanatädi juubelile. Seda ma tegingi: ladusin õhinaga pagasniku pakke täis, osa veel tagaistmele. Siis rebisin ühe paki läbematult lahti, lugesin tähthaaval pealkirja „Kuu teine pool“ – kõik tähed olid olemas ja õiges järjekorras, ei mingeid karvu, mida peab ära ajama –, lõin pagasniku luugi kinni ja sõitsin minema. See ongi see kingituse hetk: oled sina ja su trükisoojad raamatud ja su uue aku ja uute rehvidega puhas auto. See tee trükikojast koju on nii laetud, see on midagi sellesarnast, kui istuda teatrisaalis ja algab etendus ja tuled kustutatakse ära ja siis sel momendil, kui saal on juba pime ja eesriie pole veel avanenud, siis on kõik kõige ilusam – on tunne, et maailm võib muutuda!

Aga siis hakkas teel koju auto väga imelikku häält tegema. Mu esimene mõte oli, et ehk see kigin tuleb kellegi teise autost, mis on mu ees või taga. Alati mõtled nii, et see ei saa ju olla mina. Aga olin! Kerisin akna alla, esiratta juurest midagi lausa sõi, peatasin auto kinni, laskusin käpukile, vaatasin põhja alla. Näha polnud midagi. Üritasin uuesti sõitma hakata, aga kägin läks veel hullemaks. Siis meenus mulle rehvimehe viimane lause „Peale sadat kilomeetrit kontrollige rehvipolte!“. Nad alati ütlevad seda, aga ilmselt keegi ei kontrolli neid. Oli selge, et nüüd on mul vaja neid polte keerata! Aga võti, millega seda teha, on mattunud raamatupakkide alla! Lappasin tänaval raamatupakke. Olin küll ette kujutanud, et paigutan need kodus hellalt oma kohale, aga armastus oma loometöö vastu jääb armastuseks ka vihmasel tänaval!

Siiski selgus, et kõik poldid olid kenasti kinni. Laadisin uuesti raamatupakke ja sõitsin siis kriginaga remonditöökotta. Viha ja pettumusega mõtlesin, et kui nüüd midagi suuremat sellel autol on, siis viin ta kohe romulasse või müün mõnele maamehele, kes ei pese seda Passatit enam kunagi, uusi rehve ei osta, kärutab vaid mööda mudaseid põlde, rattakoopad sõnnikuga koos! Töökojas olid kõik väga hõivatud rehvi­vahetusega: see oktoobri viimane nädal on autotöökojas nagu teistele inimestele jaanipäev või jõulud – praegu vahetatakse ainult rehve! Aga kuna ma olen vana klient ja mul oli argument, et pean õhtul Tallinna sõitma, siis võeti mind jutule. Mõnele siin Tartus mõjub Tallinna mainimine hästi: kui Tallinna, siis muidugi! Teine aga ei taha sinuga enam rääkidagi, kui kuuleb, et sõidad pealinna – mis sa sinna ära kaotasid, reetur! Seekord võeti mind ette. Peagi selgus, et piduriklotsi ja ketta vahele oli kukkunud kivi, mis tegi nii jubedat häält, nagu oleks keegi autot otsast sööma hakanud. Imestasin, et huvitav, kust see kivi sinna sai. Mehaanik, kes kiirustas juba rehve vahetama, laiutas käsi – Kuu pealt!