Luulesalv – Maarja Kangro poeesid

MAARJA KANGRO

Maarja Kangro on kirjanik ja tõlkija. Äsja jõudis tema vahendusel eesti keelde Valerio Magrelli luulekogu „Jää vait, müra!“.

Piia Ruber

4. detsember, catania

püha barbara päev
mereväelased ja tuletõrjujad
peavad katedraalis kõnet stiihiast
paluvad pühakult eestkostet
jõudu lainete taltsutamisel
ja seda energiat mis on tulel
minchia che poeti
tublimad kui mina
mulle meenub kirikusse astudes
ikka iina aasamaa käitumisõpik 1968
heinz valgu pilt vulgaarsest naisest
kes naerab turbanis mehe üle
ja lapsest saati voolab verre
see soe eneseõnnitlus
keskklassi mõnus teadmine et see pole mina
ei ole ei ole suudan endalegi turbani pähe kujutleda
või kardinalimütsi
ei trambi teiste fetišitel (või… noh… hm)
liigume edasi
pihitooli uks on avatud
kabiinis tukub vaimulik
lilla sall nagis
ei norska vaid avab silmad ja vaatab turistile otsa
pilves näoga eks ta näeb
et olen aasamaad lugenud
ja teab et ma tean et ta teab ja ma naeratan kergelt
mispeale ta vaatab mind neutraalse sügava pilguga
ah eks me kõik ju tahame öelda „sina“ ja „anna“
anna meile seda ja anna teist ja anna andeks
keegi, kellele me ütleme sina ja keda kotib
anna meile andeks meie arrogants ja tilulilu
ja anna meile ikka arrogantsi ja tilulilu
oo käitumisõpik
kui maailm põleb ja upub

***

õudusfilm „aastaajad“:
mitu heliloojat on sellele mussi kirjutanud
operaatoritöö on hea, pealegi on tegu olfaktoorse horror’iga
aga ärge kartke
jõuluks on käes splätterifinaal
pole enam kriipivat suspense’i
nagu juunis (mis saab valguse pealetungist)
ega ka eskalatsioonimasendust
nagu oktoobris või novembris
nii paljude otsasaamise pärast
(kolletusid kukkusid mädanesid
ussid õgisid neid, et kärvata!)
nüüd lendavad pimedas säras
viltmütside käsitöökampsunite
keraamiliste kuradite keskel vorstid
õhk haiseb kuuma glögi ja kapsa järele
(sõdur sai apteegist karbi „pohmut“)
ja veri ja sussid ja pangakaardid
mis lõikavad nagu sahad teed südametesse
ja jäälilli esiklaasil
üks onks laulab most beautiful aastaajast ja
sööb meid kõiki suhkruga
aga mina kahlan putkade vahelt läbi
nagu verine bruce willis, otsustanud, et ei karda
enam isegi aastaaegu
oh taarugem ja jaurakem, mis ajad need küll on,
sest imestada pole siin midagi, filmis
„aastaajad“ tulevad kellelegi, meile, ikka
korraks lõputiitrid, sajab lund
sahk teeb teed nagu pangakaardike
ohvrid pühitakse kokku, sajab juurde
sulab, ja film algab jälle
ta algab, ma ütlen, tehke sporti
ja varuge loožikohad