Minulgi tuleb end kord üleni tagasi anda

„Vivaarium“ ei püüa olla kellestki-millestki parem või teravam või kõnekam või aktuaalsem. Vastupidi, raamat on valmis leppima isegi tähelepandamatusega, kui see vaid mingil moel rõhutaks vaikust.

MATHURA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

The more that it’s surrounding us,
the more that it destroys –
turn up the signal,
wipe out the noise!1*

Peter Gabriel, „Signal to Noise“

Paar aastat tagasi juhtusin Matsalu loodusfilmide festivalil kuulma, kuidas loodushääli salvestanud filmitegija kurtis, et maakeral vaat ei annagi enam leida paika, kus taustamüra täienisti puuduks. Isegi väga eraldatud metsades tabab ülitundlik aparatuur vahel lennuki­heli, asustamata meredel laeva­liikluse jne. Ehk vaid poolustel on veel päriselt vaikust, nentis ta. Ning see seik – see kõikeläbiv taustamüra – tundus mulle iseloomulik kogu me ajastu suhtes. Päevast päeva ümbritseb meid üha suurem infotulv, milles sisu mürast tihtipeale raske eristada. Mürafoon on lõpuks justkui müür, mis meid nähtavalt ja nähtamatult sisse piirab, kuni lõpuks tundubki normaalsusena. Ainult et vaikust pole enam kuulda.

Teabe ja häälte külluses võib vahel näida, et parim šanss end kuuldavaks teha on kõigist teistest lihtsalt üle rääkida – loota tabada seda hetke, kui oled kõige valjem hääl, kuni keegi järgmine sinust üle ei karju. Tähtis on hetkeks tähelepanu võita. Ja kurb on näha, kui sama tendents infiltreerub siin-seal ka kunstivaldkonda, kus hakatakse järgima püüdu olla veel häirivam, šokeerivam, brutaalsem kui keegi varem, ja seda kõike justkui vaimse väärtuse sildi all: uurime uusi territooriume, kunsti võimalusi jne. See, kes sünnitab tegeliku muutuse – kunstis, kultuuris, ühiskonnas üldiselt –, on aga peaaegu alati hääl skaala teisest otsast. Hoopis hääl, millel pole vaja end teistele tõestada, on sageli see hääl, millel ka tegelikult midagi öelda.

Luulekogu „Vivaarium“ on üks niisuguseid. Maarja Pärtna, kes tõusis esile juba nullindate kõrgendatud sotsiaalsusest (ja tihtipeale ka libasotsiaalsusest) väsimise järellaines, on uues teoses saavutanud küpsuse, võime kõneleda asjust müraga võistlemise paineta. „Vivaarium“ ei püüa olla kellestki parem või teravam või kõnekam või aktuaalsem. Vastupidi, jääb tunne, et see raamat on valmis leppima isegi tähelepandamatusega, kui see vaid mingil moel rõhutaks vaikust – või siis täpsemini, selle puudumist. Raamat tundub väga isiklik ja hoolega kogutud, isegi kui jääb oma kujundites abstraktseks. Oma olekult avatud, jätab ta pealispinna alla palju, millest osa jääbki ilmselt ainult aimata, ja aimamata. Pealt säravkollane, seest (eeslehe mõttes) süsimust, on see samas ka oma ajastu raamat: väike, mustade lehtede vahele ära mahtuma pidav maailm, mis pole väliseist kammitsaist prii, kuid õnnistatud, et on neist teadlik.

Võib-olla seda iseloomustavalt on „Vivaarium“ paljuski ka koharaamat, või oma koha otsimise raamat. Mitmete luuletuste pealkirjadki tegelevad paiga või täpsemini ruumiga: „Ukselävi“, „Lukuauk“, „Kaev“, „Ühiskorter“, „Vannituba“ jne. Isegi kui ükski neist ei räägi sõna otseses mõttes ukselävest, lukuaugust, vannitoast. Sisemine ja välimine ruum kohtuvad siin teineteisega üksjagu kummastavas ja pingestavas vastuolus ja ühisuses, inimene otsib oma aset, peab seda eluliselt oluliseks, ja samas peab ikka jälle tõdema, et elu – või aeg – ei võtagi enesele ülesannet talle seda aset pakkuda. Pigem kulgeb kõik siin omalaadi ringluses, nii et mitte miski, mida inimene oma kestvas elukogemuses enda kohta uut teada on saanud, ei tee teda päriselt targemaks, luuletaja sõnutsi ei too miski „jõge vanasse sängi voolama tagasi“ (lk 9). Nii alguses kui ka lõpus elab „ta majas, mille vundamentki laiali on kantud / põllukiviks tagasi“ (lk 8, lk 64). Ring saab täis. Nii et „minulgi tuleb end kord / üleni tagasi anda“ (lk 52).

Ja veel teiseski asjas on „Vivaarium“ oma ajastu raamat. Avanedes tsitaadiga Elizabeth Bishopilt, pole ehk imestada, et see lubab end kergesti määratleda ka ökokriitilise luulena, isegi kui otsest looduskirjeldust on siin küllalt napilt. Pärtna raamatut kannab kohaotsingu ja -mõtestuse kaudu tugev teadlikkus keskkonnast kui sellisest ning meie sisemuse ja ümbritseva läbipõimumisest. See, mis pakub kestvust, on just keskkond, mitte inimene, kelle on vaid „maailm antud hoida ja valvata / sealt, kuhu mu sõna või süda ulatub“ (lk 37). Mitmetes sümbolites ja kujundites kutsub „Vivaarium“ lugejat – ja kirjutajat – üles hoomama asjade suuremat plaani, „sest see vestlus on vanem kui mina  / kuid mina pean andma vastust“ (lk 47). Just oma sõltuvuses keskkonnast on inimene ka selle eest vastutaja, või selle eest vastuse andja – ehk ka see, kes peab taipama küsimust.

Maarja Pärtna raamatut kannab tugev teadlikkus keskkonnast kui sellisest ning meie sisemuse ja ümbritseva läbipõimumisest.

Krista Ojasaar

Ja kui autor räägib linnulaulust suletud kõrvadele, toob see lugeja taas tagasi eelkirjeldatud vaikuse otsingu juurde, küsib teisel viisil, mis on vaikus. Tundub siis keeruline sellele teistmoodi vastata, kui et vaikus on see, kui inimesest saab kuulaja, ei muud, ja see kuulaja ongi „vastuse andja“. Mitte häälte paljusus ei loo taustamüra, vaid see, et normiks saab mitte kuulata ja mitte kuulatada, vaid kõigesse sekkuda, kõigest üle rääkida. Kuni lõpuks „teisel pool karjatab keegi / kelle häält pole kunagi olnud kuulda“ (lk 51). Miskohal mulle meenus Greta Thunberg.

„Vivaarium“ pole raamat, mis avaks end kergesti ja süvenemata. Selle omamoodi väheldase kogu luuletustes on tunda pikka teekonda, mis pealispinna varjus maha käidud. Kuigi kõik neis luuletustes leiduv sünnib justkui hetkes, tahavad nad kulgeda aeglaselt ja ehk ühteaegu mitmes suunas, et lõpuks jõuda ikka alguspunkti tagasi. Tähtis ei ole mitte lugu, kuna loo lõpp on alati üks, vaid järeldus – arusaam, milleni teekonnal jõutud. Ja see järeldus on vaid üks sedastus, üks pilk, üks vaikimine, märkamine, kuidas „kõik mu varjualused on ainult ajutised“ (lk 28). Rahu, tasakaalu, elususe otsingus puuduvad jäävused peale otsingu, loomise enda. Isegi lausestuses puudub siin luuletustes üheselt tabatav struktuur ja autor näib taotluslikult ja otsivalt sõnajärge siin-sealt tavapärasest või ootuspärasest muutvat.

Kui on midagi, mis ses raamatus jääb küsitavuseks, siis ehk pealkiri. Eestindatud ladinakeelne vivarium mõjub säärase väga omailmse, omamaastikulise ja omakeelse raamatu kohta pisut lõpuni viimata üldistusena. Jääb tunne, et sel raamatul oleks enamat öelda, aga eelistatud on justkui poolel teel vaikida, lahti lasta, või minna lasta, alistuda, end loovutada. Või siis on see raamat ise justkui küpsem kui tema nimetaja. Näiteks siis, kui Pärtna jõuab järelduseni, et „miski jääb alati pooleli, lõpetamata“ (lk 29), on see peaaegu sama, või ongi sama, kuidas kaasaegse hindikeelse luule suurmeister Kunwar Narain võttis kokku oma surmaeelse viimase kogu „Kõik on nii lõpetamata“.

Ühest asjast mõtlesin seda kogu lugedes veel. Ma pole kindel, kas see adumus tuleb just Maarja Pärtna raamatust või hoopis minust endast või hetke kontekstist me uue luule ümber, mida küll tajun, aga üha vähem jõuan lugeda. Ja see on see adumus, et kogu me kultuur, ja luule kui nišš küllap enamgi, on läbi käimas (poliitilise, sotsiaalse) marginaliseerumise või eraldumise, lahtritesse jagamise ajajärku. Vaatan vahel poes uusi luuleraamatuid, need näivad üha ilusamad, kuid miskil moel seeläbi üha enam kõhetumad, usku kaotavad. Muutumas häälteks, mida ei kuulda, sest neid pole võimalik hõikuda, prõmmida, end afektideks, loosungiteks seada. Häälteks, mis lihtsalt on ja kõnelevad peaaegu kuuldamatult, kuid mis ometi tagavad, et me keskel säiliks mingigi taju ja teadlikkus võimalikust vaikimisest ja vaikusest.

Võib-olla pole „Vivaarium“ raamat, mille juurde sagedasti tagasi tulla, mida riiulilt ikka jälle välja võtta ja temast targemaks saada. Aga see polegi ju käsiraamat. See on üks paremaid algupäraseid eestikeelseid luulekogusid, mis mulle hulgal ajal pihku sattunud. Ja kestvust on temas kindlasti küll.

* Vabas tõlkes: „Mida enam see meid ümbritseb, seda enamat see hävitab: tehke valjemaks signaal, pühkige müra!“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht