Mitte nepobeebi, vaid suverään!

Elo Viidingu luulekogu „Ellujäämisrežiim“ tegelik peategelane ja teatud mõttes vastupanutaktika on empaatia.

SVETA GRIGORJEVA

Iseenesest on muidugi veider kutsuda nepobeebiks tänavu 50 aasta juubelit pidavat luuletajat. Seesugune „au“ kuulub ikkagi pigem selle termini loonud põlvkonna enese kirjeldamisele. See, et praeguseks on saanud oluliseks mõtestada eos „staatusesse“ sündimist ning sellest johtuvaid materiaalseid ja sümboolseid hüvesid ja kapitali – pole iseenesest muidugi paha, omaenese võimalikest privileegidest võiks iga looja ju teadlik olla. Elo Viidingu puhul näib, et tegemist on mõneti siiski antinepobeebiga: kuigi eesti kirjandusloo ühe kuulsama luuletaja tütar, näib ta kohalikul skeenel teistest eraldi seisvat, mõjudes kohati selle kohal kõrguva üksiku isepäise suveräänina.

Miks on Elo Viidingu luule mulle alati meeldinud? Sest see ei karda mitte meeldida! Ei paista üldse tõenäoline, et autor naudib perekonna(nime)ga saadud hüvesid, pigem ikka vastupidi – sellest ju ka esimese luulekogu väljaandmine pseudonüümi Elo Vee nime all. Niivõrd erinev on tema autorihääl ja olemine: külm, irooniline, terav, tajutagune, aga mitte üleliia. Ka meeldida püüdmisest on autor mänglevalt üle, ta lihtsalt kirjutab, nagu ise tahab, sõltumata sellest, kas keegi ostab ning kas kriitikutele või lugejatele see ka korda läheb. Annab pea igal aastal ilma furoori ja kärata välja uue kontseptuaalselt viimistletud õhukese luulevihiku (iseenesest võiks ju norida, kas tasuks neid ehk veidikese vähem, kuid „lihavamana“ välja anda) – kokku on neid juba 14, lisaks üks Santa Zukkeriga kahasse välja antud kunsti- ja luuleraamat. Viidingu luuletusi lugedes aimub, et ta kirjutabki neid eeskätt endale, sest muudmoodi ei saa, kirjutab, sest see on ta iseolemise ja olemasolemise kese. Aristokraat oma olemuselt, mitte pärilikkuselt.

Nepobeebindusest ei alustanud ma seda arvustust aga teps mitte niisama. Staatus ja päritavad privileegid on ka Viidingu „Ellujäämisrežiimi“ üks käsitletavaid teemasid: „Pärinesid konservatiivsest suguvõsast, / kuhu olid sattunud üksikud vaimuaadlikud, / kelles kirvendas seenhaigusena vastumõtlemisegeen, / närvutav, nõrgestav – / see kandus sinuga edasi. [—] Ja mis saab sinu sõgedaist sõnadest, / mida ei saa ei tagasi kutsuda, ei lagundada. / Need hõljuvad Soome lahe kohal, / reetes oma suguvõsa vapi ja au“ (lk 19); „Kui sa jooksid oma suures lossis, / milleks oli korter südalinnas, / kas mõtlesid juba, kuis pääseda oma suguvõsast / ja asuda elama vaiksesse Tampere äärelinna?“ (lk 20). Omamoodi ju huvitav, et siin kuulub autorimina sümpaatia nn kõrgemasse klassi kuuluvatele ja seda reetvatele inimestele, mõneti nagu respektaablisse staatusesse sündinud ning viisakast seltskonnast ärakaranud „krahvinna“ ju isegi.

Külmus või omamoodi kutse dialoogile?

Eks Viidingule ole omajagu ette heidetud n-ö mõru ja kibeda stiili viljelemist. Tegemist olevat justkui väikekodanlikult privilegeeritud „mugavusluuletajaga“, kes ei tohikski ehk ühiskonna teemadel sedasi sapiselt sõna võtta. Justkui privileegi olemasolu tühistaks sellestsamast privileegist rääkimise tõsiseltvõetavuse. Praegu mõjuvad omaaegsed akadeemilises stiilis sedastused (nais)loojale à la „naerata väheke (oma luules) nüüd rohkem“ meeletult anakronistliku ja varjamatult misogüünsena. Meenub, et kunagi meeldis mõnele (mees)kriitikule oma arvustustes paigutada näiteks Elo Viiding ja Kristiina Ehin suisa teineteisele diametraalseks à la „valge ja must kuninganna“. Nüüdseks võiks loojate paigutamine seksistlikesse spektritesse olla möödas.

Tihtipeale jääb kriitikuile märkamatuks Viidingu ääretu sümpaatia ja empaatia oma kirjeldatavate – nn teise Eesti, lihtsate inimeste või ka loomerahva enese – suhtes, isegi siis, kui ühes luuletuses öeldakse: „Kui kell saab kümme ärkavad eesti kultuur ja kirjandus / Telliskivi tänavas / ja ronivad Kropotkini sülle / Dr. Martensi saabastes / nosides veganvõikut, skrollides instas“ (lk 10). Eeskätt on „Ellujäämisrežiim“ halastamatu siiski struktuuride vastu, mis vormivad omi subjekte ja hoiavad neid oma ekspluateerivas haardes, olgu selleks siis turumajanduse nähtamatu käsi, liberaalse maailma enese kohatine silmakirjalikkus või ratsionaalse maailma kõige ja kõigi mõõtmise ning kategoriseerimise karm ihalus: „Vaata, Juha, / kapitalism on see, / kui lähed mänguasjapoodi / ja ostad ratsariietes nuku – / piitsaga ja saabastega ja puha. [—] Tütar kodus tänab ja küsib: / Aga… kus hobune on?“ (lk 32); „Sina esimesena sest sa tahtsid sallida / Aga nad polnud sinule truud / Sinust sai kasulik idioot / Postimees Ekspress Presidendi Kantselei / Hukkamine toimub kell kuus Roosiaias“ (lk 25).

Autorimina viis vaadelda kõike distantsilt võib tekitada puhuti tunde, et see mina kõrgub kõrgilt kõigi oma vaadeldavate-kirjeldavate suhtes, aga seda võib võtta ka nutika stilistilise pette­manöövrina. Sedasi annab autor lugejale võimaluse võtta endale positsioon, sest kas Viiding sedasi omamoodi ei võimesta lugejat, ei anna talle agentsust otsustada ise, mida ja kuidas arvata? Täpsem oleks ehk öelda, et niisugune luule asubki küünilise mõtlemise ja ääretu empaatia omavahelises pingeväljas, olles paradoksaalne ja oksüümoronlik. Näib, et distantseeritud, kalkuleeriva jne pealispinna taga on tegelikult selle vastand – kutse dialoogile. Seetõttu on niisuguste tekstide lugemine kohati vaat et … väga ebameeldiv. Oma peaga mõtlemine? Milleks küll!? Siin ei lennata lugejale peale tugevate afektidega (nagu mina eelmises lauses), ei suruta lugeja mina kirjutaja „seisundisse“. See muidugi ei tähenda, et puhuti ei ole tunda autori enese tugevaid (eel)arvamusi ühe või teise rühma, ideoloogia või süsteemi suhtes, ikka on – mis ongi iga isiklikku nägemust (loe: autoripositsiooni) eviva kunstniku puhul normaalne. Ometi päädis vähemalt minu lugemiskogemus pea iga teise teksti puhul sedastusega: „ma ei saa tegelikult aru, mida autor tunneb või mõtleb oma kirjeldava(te) suhtes? aga on see üldse oluline? aga mida mina tunnen-mõtlen?“

Empaatia kui vastupanu

Elo Viidingu põlvkonnale on esmalt Soome kehastanud vaba maailma, mille poole nii isiklikult kui ka ühiskonnana püüelda: „Mida me saime teada, kui sõitsime üle lahe, / elus esimest korda ? /
Kui keegi kukub, peab ta aitama püsti! [—] Et presidendi vastuvõtule vastikud / vastumõtlejadki oodatud on. [—] Mida me veel saime teada? / Et meil oli pikk tee veel minna: / kolm tundi üle lahe, mis muutus / kolmeks aastakümneks, kui olnuks me / haldjamuinasloos“ (lk 29-30). Praegustele lumehelbekestele (loe: mulle) on Soome pelgalt üks tore riik teiste seas, kellelt snitti võtta – paraku on jätkuvalt näha, et Eesti on (sotsiaal)demokraatia poole alles teel.

Luulekoguski on läbivalt tunnetatav distants ja kriitika praeguse pealtnäha vaba konkurentsile mahitatud maailma enese võidetud privileegide suhtes: „Tuleb imetleda teisi, tahta elada nagu nemad! / Tuleb võrrelda enda viletsat elu teiste võrratuga. / Tuleb nende väärtused omaks võtta: / nemad söövad, situvad ja armastavad õigesti, / õigemini kui sina! / Neil on ökonahksed portfellid, viietärni veganresto klubi kuldkaart / ja koju tellitud Vogue“ (lk 59); „Su kodumaal nooredki küllap hullavad täna / või oli see möll neil eile. [—] Võibolla on seal veel suvi, kus / nad vaatavad üksteise silmi ja tunnevad teineteist ära, / õrnad ja ujedad, huulte vahel biolagunev joogikõrs, / topsikestes kakao / või kaerapiim, / vaikivad, seljad koos, märsis emade kaasa pandud / allergiavaba moon. See on üks teine aeg“ (lk 50). Autor näikse vihjavat, et empaatiagi on turumajanduse tähe all muundatud järjekordseks tooteks ja teatud tarbimise viljelemiseks – empaatia kui teistele/avalikkusele suunatud performatiivsus, mitte aga enese sisim teise inimese kingadesse asetamise võime ja tunnetus.

Empaatiast kui sellisest saabki „Ellujäämisrežiimi“ tegelik peategelane, teatud mõttes vastupanutaktika. Ükskõik mis luuletusega parasjagu tegu, selle sisim mure ning käivitaja on suhe teise (nii suure kui ka väikse algustähega). Tihtipeale ollakse tekstides kriitilised individualismist tingitud eneseupitamise suhtes, olgu siis isiklikus elus või karjääriredelil. Viiding kutsub pea igas kogus üles teatud allumatusele, oma mina/subjektsuse omapära kehtestamisele: „Ära taha olla Steffie, ära taha olla Eva, sa ei kuulu nende sekka, lähed nendega tülli, / kiskuma, purelema, sest koerad peavad üksteist üle trumpama, olema armsad, sõltuvad, kuulekad“ (lk 13). Empaatia eeldus on niisiis inimese tugevus. See tugevus ei väljendu mitte rammus, lihaselises füüsises ega ka Facebooki profiili kaunistamises embleemikestega, vaid milleski muus. Aga milles? Sellele ühtset vastust Viidingu karmilt kaunid ja kaunilt karmid tekstid ei anna. Võti peitub ikkagi enese loomises, kartmatuses otsida oma teed, kartmatuses eristuda ning elada pigem pideva kahtlemise ja paradokside pinge­väljas kui kindlaks kujunenud arvamuste kütkeis ja tingimusis.

Jääb loota, et Elo Viidingu kui autori vastupanugeen respektaabel-nunnu establishment-luule kirjutamisele peab ikka lõpuni vastu. Miks ta ei peakski? Tegelikult on muidugi igasugune luule rohkem või vähem establishment’i-vastane, üks luuserite meediumidest. Aga eks alati saa ju olla veel tähelepanuväärsemalt anti-instagrammitav – ühtaegu mittelohutav, empaatiale üleskutsuv ning kohutavalt suveräänne. Nii et Gri­gorjevagi hakkab selletaolist luulet lugedes mõtlema: oot, kas ma olen ikka piisavalt punk?!

Elo Viiding. Näib, et distantseeritud, kalkuleeriva jne pealispinna taga on tegelikult selle vastand – kutse dialoogile.

Piia Ruber

Loe lisa:

intervjuu Elo Viidinguga