Omaeluepisoodid ja sõnamängud

Maarja-Liis Möldri kaht luuleraamatut kannavad eneseiroonia, valu enda ja teiste pärast ning selle valu varjamine.

PEETER SAUTER

Kaks luuleraamatut, kõvakaanelist, ilusat. Kaur Riismaa on kujundanud Maarja-Liis Möldri kogumikud „Miks teisi ei lööda“ ja „Meesinine“ suure poole­hoiuga, põhjalikult ja oskuslikult. Väärikas debüüt.

Oli kuulda, et teisele raamatule ei tulnud kulka toetus kähku ega kergelt, see-eest tuli hiljem aastaauhinna nominatsioon. Mäletan tunnet, kui minu esimese raamatu ilmumine venis. Teadmatus. Jah, on teada, et ilmub, aga mis ta on või pole, ei tea, kuni raamat pole pihus olnud. Ise ei tea.

Ilmumine on autorile tagasiside ka siis, kui keegi raamatu kohta midagi ei ütle. Raamat ise on tagasiside, annab uue vaate tehtule: kas oli tegemisest tolku või ei, mida peaks tegema teisiti, kas liikusin edasi või hoopis tagasi? Alguseotsas on kirjutaja areng kiire, oma käekiri, hääl alles kujuneb välja, avaldamise venides jõuab raamatust ammugi tüdineda. Kui see lõpuks tuleb, võib tunduda võõraski, eilne päev. Sest liigutud on juba mujale – või käega löödud.

Kirjutajat need mõtted muidugi ei aita, et sama on tundnud teisedki.

Vahele – sattusin hiljuti lugema Andres Ehini ja Nikolai Baturini esimesi kogusid, „Hunditammi“ (või „Hunditamme“?) ja „Maa-aluseid järvi“. Jõudis kohale, et ega need mehed elus suurt muutunud, luules. Kõik hilisem oli olemas algusest peale. Vihud ilmusid, kui autorid olid kolmekümne tuuris, ja küllap ootasid nemad 1960. aastatel oma teose ilmumist palju kauem kui praegused algajad, kelle tekstid ei pea läbi saama Glavlitist ja toimetuskolleegiumidest.

Sestap on üsna ükstapuha, mida ma Maarja-Liis Möldri tekstidest arvan. Ükstapuha tekstidele. Tekstid lähevad oma rada ja ongi juba läinud. Autor ei pruugi muutuda, kui ei taha. Ta on juba olemas sellisena, nagu on. Arvamine on vaid kauge viibe, nending, et lugesin, mõtlesin või vähemalt püüdsin kaasa mõelda.

Möldri kaht raamatut kannavad eneseiroonia, valu peitmine, varjamine, valu nii enese kui ka teiste pärast. Iroonia aitab vältida noorluuletaja liigset sentimenti ja tundepaisutust, mis ei tähenda, et sordiini all tundeid pole. Ei lugenud kokku, aga võimalik, et esimese kogu kõige sagedamini esinev sõna on „süda“. (Nagu teada, on hispaania keeles vähe laule, kus poleks sees sõna „corazon“, ja selge, et see viitab armastusele, enamasti traagilisele.) Südamega võib aga luules lugu olla nii, et vanaema annab Maarja-Liisile nõu palja pea ja südamega välja mitte minna.

Maarja-Liis Mölder 3. märtsil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule ja proosa aastaauhindade kandidaatide õhtul „Meesinist“ lugemas. Mikrofoni hoiab Wimberg.

 Kris Moor

Tekstid jagunevad abstraktseteks tunde-mõtteuperpallideks ja konkreetseteks mälestusepisoodideks (mulle tugevam portsjon), vahele mõni aforistlik-minimalistlik kalambuur või epigramm. Siin-seal puänteeritakse, tihti sõnamänguliselt, ja mängitakse sedaviisi irooniavajadusest teravmeelitsedes luuletuse tõsidus ja puudutus vahel maha. Olen „kill your darlings“ hoiaku pooldaja – vaimukus rikub tihti teksti terviku (kui pole just vaimuvälkudel põhinev tekst või läbiv sõnamäng). Aga küllap on lugejaid, kellele sobib.

Mõned sõnamängud kõnealustest kogudest: maateeavastajad, vihasööjabakterid, armastuse säilivusaeg väheneb, kui armastust ei hoita ettenähtud tingimustes, kapillaarides kajab hemolupiin, Plii Ats pole rahategija, üksind-uss on kerinud ümber kaela, armastajatel on yin ja jonn. (Inetu on muidugi kontekstist välja rebida.) On kohti, kus sõnamängulisus töötab hästi ja sisuliselt: „palun / pane komasid / kõvasti ja / valesti .. aga ära / palun pane / punkti“. Või: „eile jäi meil / teineteise seltsis veel / õhust puudu // täna / on teda me vahel / nii palju / et lõikame tast / pakse viile / kohvi kõrvale“. Puänteeritud: „ema / mul on / sulle uudis .. kas / tal on / ikka korralik / töö .. muidugi / ta on / õhulossi / uksehoidja“.

Hästi töötavad konkreetsed lood, kus näiteks hooldekodus lamav naine väsimatult kordab: „aga emal ei ole, kallis laps, emal ei ole“, sest pidevalt meenub, kuidas tütrele jäi ostmata kallis nukk, kogu raha oli niigi lapsele kulunud. Või on 86aastane vanaproua uhke ja rõõmus, et ta mees on valmis armukadedusest kirvega autot lõhkuma, kui daam on pisut kauemaks Lätti jäänud. Või püüab vene mees bussis kinni kukkuva Maarja-Liisi, aitab koos käimisraamiga bussist välja, uurib, kas kõik on nüüd korras (on tusk, et vene keeles, aga mis siis). Vägev on lugu, kus isa tuleb üle hulga aja külla, laulab tütrele „oo, on vast naine – / poeem ebamaine“ ja jääb vinti, aga hiljem arvab, et kokakoolapudeli ajas ümber tema, mitte ta tütar, ja koos asutakse koristama, mõlemal oma südamepiin. Ühes sõnamängulises episoodis on noormees pakkunud end läbi vihma saatjaks, ühtäkki teatab aga, et pöörab ära, ja pöörabki koos varjuga minema, ärapööranu selline, ja neiu, kes oli valmis ei tea milleks, peab minema hoopis vihmavarju ostma. Olgu peale, nukker naljalugu. Veidi otsitult mõjub, et orhidee pole aastaid õitsenud, kuna luuletajal on armastusepuudus ja ta kastab orhidee üle.

Pealkiri „Miks teisi ei lööda“ peaks avanema luuletuses, kus koolis mitte lööma manitsetud poiss jääb kodus unelema: kunagi teenib ta nii palju, et saab isale osta kojusõidupileti – ja isa tulebki, ütleb, millal poiss suureks saab, ja seletab, miks teisi ei lööda. Ehk siis manitsetu on kodus palju rängemalt lüüa saanud, kui ise koolis lõi. Ma ei ole siiski kindel, et seosest õigesti aru sain.

Teises kogus on konkreetsete eluseikade pildistusi vähem. Domineerib abstraktsem lüürika, millega saan kehvemini kontakti. Tekst jääb hermeetiliseks, ilmselt puudub mul funktsionaalne lugemis­oskus. Mõned konkreetsed lood äratavad siiski poolehoidu: kriidisöömine koolis, kõrvenõgese tegemine lasteaias, sõbra uppumise meenutus ja memme surma lugu. Toredasti on kirjeldatud külaskäiku Pirita kloostrisse, kus jutustaja paneb kogemata pihta kadunud Vello Salo rulaatori. Kõlab anekdootlikult, ent ei ole seda mitte. Vähemalt mitte ainult.

Esimeses kogus on pühendusluuletused August Gailitile ja Karl Ristikivile, teises Juhan Liivile, aga need on lihtsalt sõbralikud viiped.

Möldri luules korduvad nõuandva vanaema, hoolitseva ema, kadunud ja tagasi pöörduva isa motiiv ning kujuteldavad õpetussõnad lapselapsele.

Esimese raamatu on toimetanud Jürgen Rooste ja Kaur Riismaa, teise Veronika Kivisilla. Möldril on toetajaid, innustajaid. On tunda, et ta on astunud loomuldasa eesti kirjanike hulka. Tore!

Ehk tulevad uued tekstikogud trükist nobedamini, et peas järgmistele ruumi teha. Ja luuletamise kõrval võib võtta vahest muidki kirjandusega seotud tegemisi, kohustusi, mis tõmbavad ja sobivad. Vahelduse mõttes. Nii on teinud ka kolm nimetatud abimeest.

Avalikke etteasteid on juba olnud ja küllap need sagenevad, sest Maarja-Liisi kutsutakse meelsasti kampa. Kambavaim on kirjanduses tihti oluline. Me vajame üksteise tuge.