Saja-aastane Looming seisab ristteel

Indrek Mesikepp: „Tähtis on, et inimestel, kes tahavad eesti kirjanduse parema osaga kursis olla, oleks põhjust Loomingut osta, tellida ja lugeda ning et nad ei pettuks.“

PILLE-RIIN LARM

Mulle meeldib silmitseda töölaudu. Laud kõneleb inimesest, kes selle taga istub, mõndagi. Ajakirja Looming peatoimetaja Indrek Mesikepi lauda, nagu kogu kabinetti Tallinnas Harju tänaval, võib iseloomustada sõnadega „esteetiline“ ja „asjalik“: korrektset pinda ilmestab vaid siin-seal mõni raamatuvirnake või pliiats, trükikojast tulnud Loomingute pakk on asetatud diivanile. Loomingu asutaja Friedebert Tuglase portree Mesikepi pea kohal mõjub nagu Mona Lisa – muigab samamoodi ja ükskõik, missugusesse ruumi nurka pugeda, ta pilk puurib vaatajale ikka täpselt silma, ainult et erinevalt Mona Lisast tõmbab Tuglas suitsu. Indrek Mesikepp ütleb, et pilt on kabinetis „kurat teab mis ajast“, ta sai selle päranduseks – kellelt õigupoolest, on niivõrd auväärses eas ja kirju minevikuga väljaande puhul kui Looming raske kindlaks teha. Täna, 28. aprillil möödub Loomingu esimese numbri ilmumisest sada aastat.

Indrek Mesikepp, oled ajakirjaga Looming olnud seotud üle 20 aasta.

Jah, tulin septembris 2000.

20 aastat on päris pikk lõik su elust, aga Loomingu omast samuti. Kui palju on Looming selle ajaga muutunud?

Võib-olla väljastpoolt paistab pilt selgem, kui palju ja kuidas ta muutunud on. Natuke muutub kogu aeg – see sõltub autoritest ja mingil määral toimetajatest.

Vastutasid pikka aega ajakirja Looming kriitikaveergude ja ringvaate eest, viimased kaks aastat oled väljaannet tüürinud peatoimetajana. Kui palju oled oma plaane jõudnud teostada ning mis veel ees ootab?

Ega ma ei ole tahtnud Loomingust midagi muud teha, kui ta oma olemuselt on.

Looming peaks olema see koht, kus ilmub parem osa meie kaasaegsest heast värskest kirjandusest. Hoiatav näide on ajakiri Kultuur ja Elu, mis on liikunud kuhugi sfääri, mille vastu kultuurihuvilisel – kui me ei räägi kultuurist antropoloogia tähenduses – enam huvi ei ole. See on nüüd päris äärmuslik näide. Aga ega Loomingu roll ei ole kopeerida ka intelligentseid ajaloo-ajakirju või muutuda kirjandusmuuseumi väljaandeks.

Kui ma siia tööle tulin, siis oli peatoimetaja Udo Uibo. Mulle on ta peatoimetajana olnud hea elus eeskuju. Tuglasega ei ole ma ühel ajal elanud: Tuglas suri samal aastal, kui ma sündisin – ja Loomingu rajajaga ma end üldse ei võrdleks. Mul ei ole ambitsiooni end ka Udoga võrrelda, aga mu ettekujutuses võiks Looming olla sama huvitav ja sama elav, kui ta oli siis, kui ma siia tööle tulin. Kas ma selle olen saavutanud? Arvan, et täielikult mitte, ja võimalik, et ei saavutagi – siis peab järgmine inimene jätkama. Ma ei jää kindlasti viimaseks. Kui ma tahaksin Loomingut ära hävitada, siis ma ei oleks kandideerinud peatoimetajaks, vaid võib-olla kultuuriministeeriumi kantsleriks.

Ühte ja teist olen muutnud, aga uuendus ei ole eesmärk omaette. Tähtis on, et inimestel, kes tahavad eesti kirjanduse parema osaga kursis olla, oleks põhjust Loomingut osta, tellida ja lugeda ning et nad ei pettuks.

Ajakirja peab sisuliselt tasemel hoidma, aga samuti tuleb potentsiaalsetele tellijatele meelde tuletada, et nad ajakirja telliks: see on see, mida peakorter ootab, tellijate arvu kasvatamine.

Kas see on sul õnnestunud?

Ei. Kui palju mingite muude asjaolude korral oleks tellijate arv langenud, ei tea muidugi ka, aga see on kehv eneseõigustus.

Loomingu lugejaskonna suurust ei saa hinnata ainult paberväljaande tellijate arvu järgi.

Ei saa tõesti. Selle üle arvet ei peeta, kui palju ostetakse üksiknumbreid.

Isegi eesti kirjanikuga on suures osas niimoodi, et ta loeb Loomingut kolm korda aastas: siis, kui ilmub tema luuletus või jutt, teine kord, kui ilmub tema teose arvustus, ja kolmas kord, kui ilmub vastavalt luule või proosa aastaülevaade. Nad ei telli. Muidugi oleks hea, kui saaks nende suhtumist muuta, aga see ei sõltu ainult minust.

Mis tellijate arvu puutub, siis, nagu sa kindlasti tead, enamikul paberväljaannetel see langeb. Niisuguse tendentsiga peab võitlema. Inimesed, kes töötavad kultuurisfääris, peavad olema pigem Sisyphosed kui Jüri Mõisad.

Võib oletada, et Loomingu toimetusel on eesti kirjanduse seisust parem ülevaade kui näiteks aastaülevaadete kirjutajatel, Eesti Kirjanike Liidu juhtkonnal või mõne ajalehe kirjandustoimetajal. Missugune paistab praegune eesti kirjandus praktiku pilgule?

Nagu ikka: palju on jama, aga päris hea hulk ka seda, mille pärast ei pea eesti kirjandust häbenema, aeg-ajalt võib päris uhke olla. Vahepeal on hall tsoon, n-ö poeetiliselt korrektsed tekstid, mis võib-olla ei kirgasta, aga mis ka otsapidi ilmuvad.

Aga sa vist tunned huvi ikka selle isikupärase ja tähelepanu vääriva osa vastu. Luule puhul tundub, et realistlikumat laadi, elulähedane ja sotsiaalne luule ei ole enam kõige uuem ja elavam, kuigi seda endiselt kirjutatakse. Silmapaistvamad tipud, näiteks Tõnis Vilu, Kristjan Haljak, Triin Paja kirjutavad teistmoodi, aga ka üksteisest erinevalt. Ühte uut valitsevat laadi ma ei oska praegu näha.

Proosas on realism psühholoogilise usutavuse tähenduses aga väga tugev ja elujõuline, näiteks Lilli Luuk, Maarja Kangro. Maagilist realismi ja sürri on muidugi ka: Ave Taavet, Paavo Matsin ja endiselt Mehis Heinsaar.

Hiljuti nimetas Märt Väljataga Sirje Oleski raamatu „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s“ arvustuses eesti kirjandust, kirjanike liitu ja ajakirja Looming murdmatuks liiduks (Sirp 14. IV). Selles naljas on tõetera, kas pole?

Need kolm on olemas ja omavahel seotud, aga eesti kirjandus sõltub ka paljust muust kui Looming ja kirjanike liit. Kõik autorid ei kuulu liitu. Loomingu kõrval on teisi väljaandeid, kus avaldatakse algupärast eesti kirjandust. Omaette institutsiooniks on kujunenud poetry slam või kuidas ka algupärase kirjanduse elava ettekandmise võistlusi nimetada. Eriti paljude noorte jaoks seisneb kirjanduselu eelkõige säärastes nähtustes. Etableerunud kirjanik vaatab aga võib-olla hoopis Eesti Kirjanduse Teabekeskuse poole, et oma surematut loomingut kogu maailmaga jagada. Eesti Lastekirjanduse Keskus ja raamatukogud vahendavad kirjandust ja küllap kujundavad ka paljude ettekujutust eesti kirjandusest. Kaks suurt kirjandusfestivali toovad siia maailmanimega välisautoreid, see on samuti meie kirjandusele oluline, tõlkimine niikuinii. Tegelikult tuleb väljend „murdmatu liit“ muidugi teisest sõnavarast ja mis ma siin ikka hümnide või loosungitega väitlen.

Loomingu esikaanele on märgitud, et tegu on Eesti Kirjanike Liidu ajakirjaga. Kui tihe on teie koostöö, kui iseseisev on Loomingu toimetus oma otsustes?

Meil ei ole need ajad, kus oli parteipilet ja see andis eeliseid. Ei ole nii, et EKLi liikmelt peab igal aastal üks luulevalik või jutt avaldatud saama: kui need ei ole piisaval tasemel, siis liidu liikmesus ei muuda asja. Liit hoolitseb oma liikmete eest teistmoodi. Loomulikult on meil väga sõbralikud suhted, Loomingu peatoimetaja kuulub ka EKLi eestseisusse.

Kui rahul oled eesti kultuuriajakirjanduse üldpildiga? Mil määral erineb see mõne muu keeleruumi kultuuriajakirjandusest?

Tunnistan, et ei ole teiste keelte kirjanduselu mehhanismide ja muu säärasega hästi kursis. Olen jälginud küll ingliskeelseid kirjandust käsitlevaid väljaandeid, aga need ei anna kogu kirjanduselu kohta pilti. Ma ei oska öelda, milline on teistes keeltes nende väljaannete kaal. Läti kohta üht-teist tean ja tundub, et Eestis on asi parem.

Loomingu üle ma ei hakka otsustama, kuigi ega see päris viimaste seas ei ole. Vikerkaar, Värske Rõhk, Sirp on kõik tasemel. Mis puudutab aga seda osa väljaannetest, kes peaksid vahendama kultuuri inimestele, kellel ei ole kirjandusest sügavamaid teadmisi, aga tunnevad siiski huvi, siis nendega võiks igapäevane ajakirjandus rohkem tegeleda. Ingliskeelsetes jooksvates väljaannetes on poliitika ja majanduse kõrval kultuur, sh kirjandus, ikkagi võrdväärsel kohal – see on meil puudu. Kultuuril ei ole süsteemis oma kohta, selle kajastamine on kuidagi juhuslikum. Tegu on juba mõnda aega süvenenud tendentsiga.

Muidugi võib öelda, et kuskile New York Timesi või Guardiani kirjanduskülgedele on ingliskeelsel autoril raskem pääseda, kui oleks seda laadi väljaannete puhul Eestis, aga see on teine küsimus. Kui vaadata lugeja seisukohalt, siis intelligentsel Guardiani lugejal on kultuuris toimuvast ülevaade, seevastu intelligentsel Eesti Päevalehe või Postimehe lugejal ei ole. Ehkki sisukaid artikleid ikka ilmub, Alvar Loogi või Janar Ala omi tasub alati lugeda.

Palun kirjelda Loomingut 50 või 100 aasta pärast.

Arvan, et inimesi, kes loevad, on ka tulevikus piisavalt palju. Ajakirjaga on paraku niimoodi: võime teha kui tahes head asja, aga kui ühel hetkel tellijate hulk kriitilisse punkti jõuab, siis leiavad riiklikud institutsioonid, et inimesed on oma sõna öelnud ja see sõna on „ei, ei huvita“. See sõltub mitmest asjaolust: autoritest, tegijatest, maailmast ümberringi …

Paberväljaannete tarbijate hulk väheneb pidevalt. Väljaandel on kolm võimalust: kas jätkata samamoodi (kuni see on võimalik), kolida mingil hetkel täielikult internetti või kaduda hoopis. Paljudele lugejatele meeldib lehti keerata ja paberit katsuda, aga kui piisav hulk ei ilmuta huvi tellimise näol, jääb ilusatest sõnadest väheks.

Selge on see, et ei ole mõtet teha ajakirja, mis on orienteeritud ainult vanemale või vanemas keskeas lugejale. Ma ei halvusta siin sugugi, ma ei ole ise ka enam noor inimene. Teaduslikult on tõestatud, et vanemana ollakse üha vähem avatud muudatustele igapäevaelus ja see on bioloogiline paratamatus. Kindlasti on erandeid, aga tõenäosus, et vanemast vanusegrupist tuleb juurde uusi tellijaid, on suhteliselt väike. Küsimus on, kuidas jõuda noore lugejani. Noori kirjutajaid on ikka tulnud ja nad saadavad kaastöid – mul on hea meel näha Loomingus debüteerimas originaalse mõtlemisega autoreid. Aga kui palju noored üldse ostavad või tellivad ajakirju? Internetil on siin oma osa.

Lugevatel inimestel on muidugi koduriiulid juba raamatuid ja mõnel ka plaate täis. Saan väga hästi aru, kui inimesed ei taha paberväljaannet juurde tellida, aga on ka e-tellimuse võimalus. Aga kas noortel on millegi tellimise harjumus, kas nad leiavad selle vajaliku olevat? Ma isegi ei tea, kas seda on uuritud. See on praktiline küsimus, mitte mõni ametniku välja mõeldud uurimus, et linnuke kirja saada. See ei puuduta ainult konkreetset väljaannet, vaid üleüldse kultuuri tarbimist.

Ei maksa alahinnata ka inimese omamiskirge. Aga kas sellest, et noored ei kuula ainult Spotifyst tasuta muusikat, vaid ostavad ka vinüülplaate, saab järeldada, et neil võiks olla huvi ka ajakirju tellida, või on see väga eluvõõras paralleel?

Lühidalt: ma ei söanda ennustada tulevikku ei 50 ega 100 aasta pärast. See näitaks vaid mu mõttelennu kõrgust või madalust. Sooviks küll, et paberil ilmuvad kultuuriväljaanded lähema 15 aasta jooksul ei kaoks. Saja aasta pärast saabuv tulevik sõltub nii paljudest välistest asjadest, kas või ökoloogilistest. Mul on hea meel, et ühiskond on muutunud minu noorusaegsega võrreldes vabamaks ja noored avatumaks, hoolivamaks ja vastutustundlikumaks. Prognoos, et inimkond läheb kogu aeg targemaks, ei pea aga kahjuks paika. Aeg-ajalt tulevad ootamatud tagasilöögid ja nihestused, mida ei osata ette näha. Ettearvamatud muutused võivad olla ka head. Võib-olla hakatakse paberväljaannete asemel välja andma meediatooteid millestki muust, nii et ei tule ühtki puud või põõsast maha võtta? Ja võib-olla saavad need väljaanded väga popiks. Võiksin veel igasugust lora kokku rääkida, sest saja aasta pärast mind ei ole ja keegi ei saa seda mulle nina alla hõõruda.

---

Loomingu ajalugu ühismeediapostituse mõõdus

1923. aastal ilmuma hakanud almanahhi tüüpi kirjandusajakiri Looming on praegustest eesti kultuuriväljaannetest vanim. Selle eesmärk on uudiskirjanduse avaldamine ja eesti kirjanduse hetkeolukorra kajastamine kogu selle mitmekülgsuses.

Loomingu asutaja Friedebert Tuglas oli ühtlasi selle esimene peatoimetaja, talle järgnesid Jaan Kärner ja Johannes Semper. Aastatel 1940–1941 juhtis Loomingut taas Tuglas. Alates 1941. aasta suvest kuni 1944. aastani Looming ei ilmunud, ajakirja puudumine korvati almanahhi „Eesti looming“ nelja numbriga. 1945. aastast peale on Looming ilmunud järjepidevalt. Toimetuse tööd on selle aja jooksul juhtinud Jaan Kärner, Mart Raud, August Alle, Ilmar Sikemäe, Paul Kuusberg, Anton Vaarandi, uuesti Kuusberg, Kalle Kurg, Andres Langemets, Udo Uibo, Mihkel Mutt, Janika Kronberg ja Indrek Mesikepp. Kuna ajakiri asutati kirjanike liidu juurde, valib liit ka selle peatoimetajad.

1957. aastal asutati Loomingu n-ö tütarväljaanne Loomingu Raamatukogu.

Looming ilmub üks kord kuus, iga numbri maht on üldjuhul 144 lk (juubelinumber on paksem). Ajakirja annab praegu välja SA Kultuurileht kultuuriministeeriumi, kultuur­kapitali, kirjanike liidu ja muidugi tellijate-ostjate toel. Loomingu tiraaž on praegu 1200 eksemplari: ajakirjal on 700 tellijat, üksikmüüki läheb 500 eksemplari.